Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. P. Lovecraft ·

The Shadow over Innsmouth

(lühiromaan aastast 1936)

eesti keeles: «Vari Innsmouthi kohal»
antoloogia «Sünged varjud» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
7
2
0
0
Keskmine hinne
4.353
Arvustused (17)

Tõeliselt õudne lühiromaan sajandi esimese poole kõige (?) olulisema õuduskirjaniku mahukast loomingust.

Vaid eesti keeles lugejatele peaks Innsmouthi nimi meenuma jutustusest «Olevus ukselävel», oli selline degenereerunud väike mereäärne linn Massachusettsi põhjapiiril (huvilised võivad selle koha ka kaardilt enam-vähem kätte leida, kuna Innsmouthi naabruses asuvad Newburyport ja Ipswich on ka reaalselt olemas), mille elanikud kala järgi haisevad ja suht nende moodi ka välja näevad (ei pilguta silmi, on kitsa näo ja lapiku ninaga jne). HPL vihjab ka miskile perverssele läbikäimisele innsmouthlaste ja nende mereasukate vahel...

Loo alguses saame teada, et 1920ndate lõpus põhjustas üsna suurt uudishimu rida föderaalvõimude poolt selles kolkalinnas toime pandud arreteerimisi, ka suur hulk hooneid lasti dünamiidiga õhku... Kui miskid inimõiguste organisatsioonid seepeale kisama hakkasid, näitas föderaalvalitsus neile arreteerituid ning kisa lõppes paugupealt. Selline algus siis!

Edasi jutustab minategelane, mis asjaoludel need sündmused täpselt teoks said, räägib oma juhuslikust sattumisest Innsmouthi, pea väljakannatamatust kalahaisust, kummalistest asukatest, kes teda kalapilgul jõllitavad. Ühelt kohalikult parmult kuuleb ta loo, kuidas 19. sajandi esimesel poolel Innsmouthist pärit kapten Obed Marsh ühel Lõunamere saarel veidraid olevusi kohtas...

Edasi järgneb pealesunnitud ööbimine Innsmouthi kalahaisulises hotellis, kummalised helid öösel koridoris ja naabertubades, keegi püüab varuvõtmega minategelase tuppa tungida. Noh põgenema peategelane lõpuks läbi häda saab, enne näeb ta aga ka Innsmouthi värdjastunud asukaid - inimesesuurusi kala pea ja konna kerega olendeid, näeb merd linnakese juures neist olendeist kihamas...

Kui lugeda miskeid Wagneri või Jonesi aasta parimate õudusjuttude antoloogiaid, ei või kunagi teada, mille otsa satud, puhas ja räige horror näib igatahes mida kümnend edasi seda harvemaks nähtuseks muutuvat. Ennemini võib leida miskit kõrgliteratuurset joga (Jones) või amatöörlikke laaste, mis pakuvad suvalist ja justkui sihilikult ebaoriginaalset stseeni suvalisest B-õudusfilmist (Wagner). Vot Lovecrafti puhul võib olla kindel, et saad seda, mida tahad. Siin on ikka räiget rajuõudust, õõvaseid kirjeldusi, degenereerunud värdjaid jm.

Teksti loeti inglise keeles

Vihik lühiromaaniga «Vari Innsmouthi kohal» oli esimene H. P. Lovecrafti raamat. Ilmus teine mingis väikekirjastuses ning ilmselt tuleb tänapäeval selle korraliku eksemplari eest mingi nelja-viiekohaline summa välja käia... noh, õnneks minust jäävad sellised kired rahuldamata.

Lühiromaan on antud minavormis jutustusena (nagu seda autor ikka tavatseb teha). See jutustus on muidugi omajagu hämar ja hüplik... ning see oli vist esimene kord, kus mind hakkas häirima see H. P. Lovecrafti komme seletada, et kui kole see õudus ikka oli... et autor tükk aega seletab ning siis lõpuks ütleb, et mis tegelikult juhtus. See lovecraftlus hakkas mind häirima ilmselt just seetõttu, et ometi ükskord oli autoril õnnestunud luua tõeline hoogne põnevuslugu, mille ta samas omaenda tüüpilise kirjutamislaadiga kohe ka tappis. Sellest siis ka see nõrgavõitu viis hindeks.

Mulle tõesti meeldis see unine ja halvaendeline päev Innsmouthis. Meeldis see allakäinud linna kirjeldus... pean silmas neid pikki heietusi kinnilöödud akendest, auklikest katustest ja mülgastunud tänavatest. Samas oli suur osa toimuvast üsnagi naeruväärne ja ajuvaba. Ütlekski, et minu elamus tekkis sellest, mida ma ette kujutasin... mitte aga sellest, mida autor mulle näidata tahtis. Ühtpidi on see ju hea tekst, mis lugejas mängima hakkab, kuid kui selle vastukaja põhjused pole päris autori «süü»... et tegelikult läksid mulle korda pisut teised asjad, aga mitte need, millele autor rõhku oli pannud.

Sisust ei oskagi pärast Raul Sulbi ülipõhjalikku tutvustust enam kirjutada. Räägiks hoopis sellest, et miks see lühiromaan eestikeelsest Lovecrafti kogust välja jäi? Noh, ei pea seda kirjaniku olulisemaks tekstiks ning hoolimata kõikvõimalikest objektiivsustaotlustest on iga valik siiski koostaja nägu ja maitse-eelistusi näitav. Sellest olen ma juba eespool rääkinud, et mis mulle selles lühiromaanis ei meeldinud. Tõttöelda ei näeks ma ka 500. leheküljelises H. P. Lovecrafti valikkogus sellele lühiromaanile kohta... mitte, et ta halb oleks, aga autoril on hulk paremaid ja olulisemaid tekste.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Nii et ma olen siis esimene, kes eestikeelset varianti arvustab? Üks neist lugudest, mille lugemist kindlasti ei kahetse, kuigi natuke võiks norida selle kallal, et milleks kuradi pärast pidi peategelane ka kala olema? Aeg vist nõudis, ja lõpuks - miks mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Selliseid tekste kirjutavad muidugi ainult meistrid... Loo skeem on lihtne ja tuntud - tegelane satub üksildasse viirastuslinna kuskil kolkas. Sedapuhku on kolgas mere ääres ja koletised sügavikest. Minuga juhtus nii, et enne HPL`i originaalteksti olin juhtunud lugema Brian Lumley Cthulhu tuletisi ja jätke, mis just Innsmouthist inspireeritud. Jätab ju ka HPL loos otsad lahti - FBI tõrjetöö Innsmouthis ju sügavikeni ei ulatunud. Lumley siis jätkab - ja hulka globaalsemas plaanis võitlust Sügavike Omadega. Lovecraft muidugi lööb noort Lumley`t igast asendist...

Kummati näikse see jutt mõnest muust HPLi skeemist erinevat. Kui seni oli vanameister mind rabanud just oma võimega õudusdoosi pidevalt suurendada - ka siis, kui see juba võimatuna tundus - siis Innsmouthis jääb poole peal tekst kuidagi seisma...

Mõtlen seda olendite kallaletungi ja põgenemist. Selles - ehk liigagi mahukaks venitatud osas - polnud midagi üllatavat. Läbi joodikust rauga suu oli lugejalt juba kõik teada, ning edasi minna polnud enam kuhugi. Tuli lasta minategelasel põgeneda. Samas on selline asjade käik muidugi loogiline, ent see orienteerumismaraton Innsmouthi ümbritseval maastikul kippus üsna igavaks... Üldse jäi mulle kohati tunne, et teksti on rohkem kui sisu.

Millest aga vaimustada, on muidugi linnakese kirjeldus, tõepärane ja usutav miljöö, allakäigu kirjeldus. Samuti ka innsmautlaste välimus, see ristsugutiste idee üldse. Kahtlemata oleks Lovecraft Innsmouthi temaatikal jätkanud, kui mitte enneaegne surm.

Nii et igati tugev tekst... Ja pagemise stseen võis igav tunduda ainult mulle. Veel selline ketserlik mõte, et mõni tänapäeva trillerimeister võiks loo lihtsalt stiililiselt üle käia ja teha pisut hoogsamaks. Lõpulahendus aga üllatas ja keeras asjad niiöelda peapeale.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Sünged varjud" avalugu tõestab paraku (üle), et Lovecrafti tõlkimist väärivad lood on juba eesti keelde ära tõlgitud. Ma ei mõtle siinkohal selliseid keskmiselt korralikke tekste nagu The Music of Erich Zann ja The Terrible Old Man, mille ilmumatajäämine omaaegses "Marduses" poleks Lovecrafti fännil tükki küljest ära võtnud, vaid selliseid karme tipptekste nagu The Dunwich Horror, The Thing on the Doorstep ja Whisperer in Darkness - millega võrreldes Innsmouthi-lugu on tunduvalt mannetum, ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks maandab lühiromaani pinget asjaolu, et põhiline õuduselement sisaldub mitte loo enda otseses tegevuses, vaid kõrvaltegelase tagasivaatelises jutustuses - erinevalt "Dunwichi õudusest" ja "Olevusest ukselävel", kus taolised kõrval- ja tagasivaated on vaid (küll oluliseks) - taustadetailiks. Innsmouthi loos aga kannab põhilist pinget ja olulist sisu just linnajoodiku jutustus, millele nö. reaalajas kulgev narratiiv jääb üksnes illustratiivseks ripatsiks.

Teiseks. Ma ei kuulu küll nende hulka, kes igale ulmeloole realismi ja raudse loogika mõõdupuuga läheneks (mis ulme see muidu!), kuid healt õudusjutult - olgugi tegu möödunud sajandi alguse klassikaga - eeldaks siiski mingitki usutavust, kui tegu pole just sihiliku absurdinihestatuse või taotlusliku musta huumoriga. Lovecraftile ei saa sellist tahtlust küll kuidagi omistada, kuid tulemus paraku sinnakanti kaldub. On raske ette kujutada, et selline linn - olgu pealegi kolkalinn -, kus toimub kurat teab mis ja mille elanikud haisevad ja näevad välja nagu kalad (kuid suhtlevad sellest hoolimata välismaailmaga, kus neid ainult sutike võõrastatakse, muud midagi), oleks 1920ndate aastate Ühendriikides eksisteerida saanud. Taas oluline erinevus "Dunwichist", kus tegevus toimub tõelises karukolkas ja ebaloomulik ilming on saladuses hoitud üksikjuhtum (nagu ka "Olevuses"), mitte kollektiivne ja lausa avalik. Võib ju väita, et eks ta üks fiktsioon ole, aga kontrast Lovecraftile omase lausa dokumentalistliku esituslaadiga (kohad, kuupäevad, filigraanne verbaalne linnaplaan) on antud juhul liiga ilmne.

Kolmandaks ja kõige olulisemaks puuduseks on dissonants fantastilise ning (väidetavalt) võimsa tausta ja reaalse ilmingu vahel. Minus ei tekita küll mitte vähematki õudust kari konnanägusid, väidetavalt veealuse superrassi esindajaid, kes ühte äbarikku juhureisijat terve hordina mööda öist Innsmouthi taga ajavad, suutmata võõrastemaja logisevaid uksi kuidagi lahti saada ja tänavatel ringi sibavat vennikest äragi tunda... Ja see amfiibide paraad loo lõpus, mis peategelase hirmust minestama paneb, on paraku lihtsalt karikatuurne...

Nõrka sisu kompenseerib ainult tõepoolest suurepärane taust - lagunev ja manduv Innsmouth ise, mingil määral ka loo puänt. Need ja lugupidamine moodsa õuduskirjanduse ühe Founder-Fatheri vastu lubavadki hindeks panna kolme.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raske on midagi lisada eelöeldule, võib ka minu arvamuse sellest loost kokku võtta märksõnadega suurepäranee miljöö ja tegevustiku ajuvabadus. Nelja muudab selliseks nigelapoolseks aga loo lõpp, mis vägisi schabloonsusesse libastus. Kirjeldada minavormis miskeid koletisi ja lõpuks jõuda selleni, et peategelane ise kah nende hulka kuulub -- nomaeiteatõesti...
Teksti loeti eesti keeles

Väga meeleolukas lugu. Algul häiris veidi liialt lihtne jutu konstruktsioon, aga tervik kompenseeris kõik. Õudukad pole üldiselt minu maitse, kuid selle loo peale tahaks isegi veel midagi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lovecraft oma parimas traditsioonis ning vastikuses. Heas mõttes. Õudus ei karga niivõrd näkku, kui hiilib kuskil seina taga ringi... mõjuvamgi veel.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis mulle algul kohe kuidagi meeldida ei tahtnud, kuid mida edasi sündmustik läks, seda rohkem meeldima hakkas. Kirjeldused olid suurepärased ja olid nagu rusikas silmaauku. Häiris peategelase liigne emotsionaalsus, mis loogiliselt võttes oleks pidanud olema liigne vaimustus (kui arvestada loo lõpus selguvat tõsiasja, et jutustaja on ise juba muunumas).Aga hästi kirjutatud ning tasub igal juhul lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Loo algus on paljutõotav - vihjed mingite kummaliste asukatega linnale lasevad edasisest oodata midagi põnevat ja pahaendeline bussireis sihtkohta kruvib pinget veelgi üles. Kõik see, mis Innsmouthis toimub, jätab aga pehmelt öeldes soovida. Kõduneva linna kirjeldused on muidugi tasemel, aga sellega jutu väärtus minu jaoks ka piirdub. Lõpplahenduse eest võib ehk 0.5 punkti juurde anda.
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui mäletan ei ole mul enne olnud mingeid kokkupuuteid Lovecrafti teostega, nii et seda võib siis lugeda esimeseks. Kirjeldatud paistab seda olevat kui üht tema parimatest(parimat?) lugudest. Ega ma sellele vastu hakka vaidlema-sai ju viie mu poolt. Nagu juba varemgi mainitud paistis lugu keskel, põgenemise juures, seisma jäävat. Kuni selle hetkeni oli põnev, pärast seda oli licalt tahtmine, et peategelane elusalt pääseks ja huvi rohkem teada saada nende väärastunud olendite kohta. Lõpp, kus typo kah kalaks hakkas muutuma, oli mingis mõttes üleliigne. Oleks saand hakkama vaid ka algusega. Pealegi ei juhtu just tihti, et niidid niimoodi kokku seotakse. Hetkel on tõmbamas ühelt lehelt mingit pakitud faili mõnede kirjanike lugudega, kusjuures üks neist on Lovecraft, nii et varsti on vast, kui hästi läeb, oodata mul veel üht kokkupuudet Lovecraftiga. :)
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on siis ühe Lovecrafti tuntuima tekstiga, mille kohta on kõik oluline siin juba aastate eest ära öeldud. Isiklikult Lovecraft mulle täitsa istub: vana kooli stiilis õudus, kus väga suur osa on lugeja enda fantaasial ja kus täiesti otseselt tihti midagi koletislikku või õudset välja ei toodagi, ent jäetakse mulje, et see on siiski vältimatult olemas.

Samas on see jutt, nagu ka mitmed teised, tõesti ajahambast puretud, sest tee mis tahad, "õudsed" asjad mõjuvad kohati pigem koomiliselt, mis aga samas lugemisnaudingut oluliselt ei kahanda. Loo tegevustik on pärast absurdselt vana joodikuga kohtumist aga tõepoolest liialt jabur, mida ehk kompenseerib veidi see, et linnakollid võisid ehk kuidagi teada, et peategelase puhul on tegelikult tegemist (tulevase) kaaskolliga.

Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles