Kasutajainfo

Neil Gaiman

10.11.1960–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Neil Gaiman ·

Stardust

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Tähetolm»
Tallinn «Tiritamm» 2010

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.688
Arvustused (16)

No ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nii hästi kirjutada. Haldjajutt ja puha, aga pisarad paneb voolama, ent ei jäta samal ajal mõistusele kah toitu pakkumata.Mõni ikka kohe oskab heal teemal väga hästi kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles

Kui "Ameerika jumalad" valmistasid mulle kerge pettumuse vaid sel põhjusel, et ootused olid liiga kõrgele aetud, siis "Stardust"-i kallale asusin ma hoopis realistlikemate ootustega. Ja väga hea.

Päevateekonna kaugusel Londonist asub Müüri küla. Küla teises küljes on müür, milles olev ava on (ilmselt üks paljudest) värav haldjamaale. Küla elanikud peavad värava juures kordamööda vahti, et liiga uudishimulikud lapsed või pahaaimamatud võõrad läbi värava ei koperdaks ja tarbetut häda ei tekitaks. Kord 9 aasta jooksul saavad valvurid hinge tõmmata, kui haldjamaa elanikud värava taga oleval aasal laada korraldavad ning pääs haldjamaale on vaba ja kuhu siis sõidavad kokku kaubapakkujad üle haldjamaa ning erinevate maagiliste vidinate järgi vajadust tundvad meie ilma elanikud. Seega, päris kirju rahvas. Ühe sellise laada kõrvaltulemusena saab eostatud poolinimene-poolhaldjamaaelanik (rassi ei täpsustata) Tristran.

Tristran kasvab poisist noorukiks isa juures, ehk siis meie maailmas. Noh, noorukitel on mõtteis, teadagi, vaid tüdrukud. Ning kui ühel ilusal päeval Tristran satub ühe noorukitele nii väga tüüpilise kohmaka külgelöömiskatse käigus küla kõige ilusamale neiule lubama, et toob ära parasjagu taevast langenud tähe, kui tüdruk temaga abiellub, siis romantilise hingega nooruk ei kõhkle hetkegi, vaid asub kohe haldjamaale teele -- sest just sinna täht langes. Haldjamaal selgub, et langenud tähte on teistelgi vaja, kuid õnneks on haldjamaa värvika asurkonna seas ka Tristrani suhtes soodsalt meelestatud tegelasi. Täht, muuseas, on hoopis teistsugusest materjalist, kui võiks oodata... Ning raamatu lõpus ootab loomulikult happy-happy-joy-joy (natuke peab spoilereid ka ikka olema).

Kas just pisaraid voolama, aga väga ilus ja südamlik lugu kindlasti.

Teksti loeti inglise keeles

Minu Stardustil on kaks autorit - peale Neil Gaimani ka Charles Vess, kes on joonistanud 175 imeilusat värvilist pilti, mida jätkub peaaegu igale leheküljele. Jutt ja pildid moodustavad väga vinge terviku, sestap on raske päris täpselt ette kujutada, kuidas piltideta tekst mõjuks. Ilmselt mitte halvemini, jättes lugeja oma fantaasiale hoopis rohkem ruumi. Gaimanit lugedes on alati see hea asi, et kohe algusest on teada, et lõpp ei saa olla miskit muud kui hea. Teatavate mööndustega siiski, samuti on vahepeal on piisavalt valusaid kohti ja tegelased ei ole mustvalged, nagu muinasjuttudes tavaliselt. Ma ise veel ei tea, aga loodan, et filmitegijad ei ole jutule miskit kurja teinud.
Teksti loeti inglise keeles

Tähendab kõigepealt nägin ma filmi, ilma et oleks teadnud, et see Gaimani raamatul põhineb. Ometi oli juba paari minuti järel selge, et aluseks on tugev kirjanduslik põhi, sest kõik tundus Hollywoodi tavakraamist väga erinev. Ja kui üldjoontes film oli siiski tüüpiline studio production, siis erineb ta sealjuures tugevalt mitmest kaanonist. Ma arvasin pärast, et see on viimaste aegade parim fantasy film, pika puuga parem kui narniad, eragonid ja sõrmuste needsamused ja jään ka selle arvamuse juurde pärast raamatu läbilugemist, ehkki erinevused Gaimani ja filmi kontseptsiooni vahel on üpris suured. Et kui film oli tegelikult väga hea, oleks ta selle raamatu alusel saanud olla veel_palju_parem. Ja mitte selles pole asi, et ühtegi raamatut ei saagi otse filmi konverteerida, et ikka tuleb teha tegelaste ja süžee koondamisi ja kohendamisi, filmi keel ja fenomen on kirjanduse omast erinevad ja ka mitte selles, et välja on roogitud üks ropp sõna, seks ja vägivald vaid selles, et kui filmi liigub graduaalselt tegelaste vahelise vastasseisu kasvatamise suunas, et lõpuks saaks maha pidada mastaapse ja eriefekte täis Hea ja Kurja vahelise madina, siis romaani storyline liigub pigem andestamise ja paratamatusega leppimise suunas. Pahad ei olegi lõpus enam nii pahad ja selleks ei pea neid tingimata maha löödama… Otsest vägivalda ja surma on aga romaanis kummati rohkem kui filmis. Filmi plussiks on aga see, et süžeed on osavate ja teravmeelsete nõksude rikastatud; mõnedele kohtadele, kus Gaimanil tegelikult midagi ei toimu, on filmis elu sisse puhutud. On tekitatud juurde värvikaid kõrvaltegelasi. Kui aga raamatust endast, siis mõjuks see nagu tavapärase fantasy-questi antitees. Mitmed teised autorid kirjutaks selle kolm korda pikemaks, Gaiman teeb aga lühidalt ja seda tõhusamalt. Tegelikult ongi see ühe tüüpilise fantasy-questi kirjanduslik essents, ilma igasuguse tarbetu butafooria, üle mägede ronimise, päkapikkude jorina ja haldjate halata – ilus, puhas, särav kirjandus. Ma ei soovitaks seda lugeda muidugi neil, kes otsivad ulmekirjandusest loogikat ja usutavust. See lugu ei tegele mitte füüsikalise vaid emotsionaalse tõe otsimisega (ja meelelahutusega).
Teksti loeti inglise keeles

Neil Gaiman on mulle autorina meeldinud juba päris pikka aega, kuid minu usk tema võimetesse lõi kõikuma peale kesise "Coraline" lugemist. See tekitas ka teatud eelarvamust "Tähetolmu" suhtes, kuigi samanimeline linateos jättis mulle väga hea mulje. Õnneks osutusid minu kartused asjatuteks. Raamat on igati tasemel. Loo keskmes on nooruk nimega Tristan Thore, kes lubab armastatule oma tunnete kinnituseks langenud tähe tuua. Selleks peab ta siirduma teisele poole müstilist müüri, kus asub haldjamaa. Üsna lihtne sisu, mille teevad nauditavaks leidlikud detailid, värvikad kõrvaltegelased ning vaimustav stiil. Teos on kirja pandud üsna kerglases toonis, sisaldades ometi väga tõsiseid ning täiskasvanulike momente. Gaiman suudab huumorit ning traagikat üsna hästi tasakaalus hoida, mille tõttu ongi raamat täpselt nii hea, nagu see on. Tasub kindlasti lugeda. Viis!
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et mul puudub see vajalik soolikas, mis Gaimani loomingut ära seediks. No ei tõmba -- ma saan põhimõtteliselt aru, et Gaiman Oskab Sõnu Ritta Seada, aga see, mida sealt kokku saab lugeda, jätab mind igatahes täiesti külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

võta nüüd kinni, on see vaese mehe Pratchett või vastupidi... jah, sest kõrvalliinid ärkavad ellu täpselt ja ainult siis, kui autor arvab, et nüüd on sobilik nende arvel nalja teha. ei, sest lool on tegelikult mingi sisu ka olemas. (need, kes Pratchetti ainult eesti keeles lugenud, arvavad ekslikult, et tema lugudel on samuti sisu. originaalis enamasti ei ole.)

võibolla on keegi kunagi ära sorteerinud, mida kõike ingliskeelses kirjanduses haldjate ja haldjamaaga seostatakse. paraku pole seda mulle ette jäänud ja nii jääb kohati mulje, et autor on paroodiana kokku kuhjanud kõikvõimalikke haldjamaaga seotud klišeesid. siiski tundub autoril olevat oskus meeleolu loomiseks ning õnneks on tõlkija selle ka eesti keeles edasi andnud. sest, noh, lugemisest on mõni päev möödas, lugu aga torgib, kutsub mõtlema asjadele, mida seal otsesõnu kirjas ei olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Kohalik telekanal näitas täna filmi ja ammuloetud raamat tuli sellega meelde.

Nende kahe samanimelise – filmi ja raamatu - omavahelised erisused on Indrek H. siin eespool (juba 2007) kenasti lahti seletanud. Lisaksin vaid, et mul on kahju mõnest mõnusast detailist, mis ekraanile ei jõudnud.

Teksti loeti inglise keeles

Tore raamat, muinasjutt täiskasvanutele. Film oli ka täitsa hea, aga nagu tavaliselt, ületas raamat seda mäekõrguselt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles