Kasutajainfo

Paul van Loon

17.04.1955–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paul van Loon ·

Gezicht in de mist

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Nägu udus», Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini Raamatukogu nr.3)

Hinne
Hindajaid
5
2
3
4
1
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (15)

Tegemist on päris huvitava ajaviiteromaaniga, kus on maagiat ja põnevust. Lisaks on ka mitmesuguseid problemaatilisi ja muidu huvitavaid tegelasi. Näiteks mulle isiklikult tuletasid needsamused kobrajúngrid millegipärast meelde neid praegusi usutegelasi, kes tuimalt oma rida ajavad. Aga see selleks. Mida siis raamatu kohta head öelda ... hoogne ja põnev, mingisuguseid uimerdamisekohti vahel ei tundunud olevat. Põnevust oli ka omajagu. Tegelikult sobiks selline lúhike ja kiire teos filmistsenaariumiks päris hästi. Hästi kokkusulatatud teos. Sisust vast ei olegi tegelikult midagi erilist ette tuua, selline suhteliselt tüüpiline: Mingi paha (Cobrahm) ja mingi hea (Kiezel), satuvad tasapisi üksteisele ikka lähemale ja lõpuks nagu teada... Tavaline selline muinasjutuline käik. Oleks asi ainult sellega piirdunud, oleks ka hinne natuke nadim olnud. Ent kogu see taust (tegelased, maastik, jms) meeldis mulle millegipärast niipalju, et olen seda lugu ikka mitu korda lugenud. Paras selline noortejutt on tegelikult. Mingitele pensionäridele ehk ei meeldiks. Samas ei peaks seda ka päris lastejutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Okay, olen vist tõesti pensionär, aga üle kolme ma sellele heftikesele ei annaks.

Raamat tundus (vähemasti mulle) tõelise päevakajalise paskvilli ning sotsiaalse prostitutsiooni vahel kõlkuvat.

Olgu ka minul seostusid need usutegelased igasuguste sektantidega (krishnaiitidest «Elu Sõnani» välja), aga mis siis?

Häiris eelkõige sihuke vagajutulisus, tuli sihuke tunne nagu loeks mingit kristlikku õudusfantasyt. Et kõik on nagu päris, ideoloogiliselt õige ja hästi paigas jne. jne.

Ilmselt olengi ma arvamusega selle raamatu suhtes tugevas opositsioonis, sest mitmed minugi tuttavad kiidavad seda, aga mulle tõesti ei meeldinud. Põhihäda oli just mingi tohutu lapsikus, mis selles raamatus vohas... ilmselt olen tõesti vanaks jäänud.

Teksti loeti eesti keeles

Imetlen Jyrka tolerantsust! Kui kasutaksin seda karvustust kirjutades pastakat, haaraksin selle nagu tapupussi pihku. Kõnts, saast ja ... kirjeldamatult igav. Kurat, muud ei oskagi ütelda! Mulle ka ei meeldi narkootikumid ja need kes neid levitavad aga selline sopp... Kui see peaks olema efektiivne vastupropaganda, siis olen mina Minni Nurme!
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Alguses oli raamat peaaegu et haarav, aga mida edasi,s eda rohkem ära vajus. Üks süzee, üks mõte, trafaretne arendus... Aga päris kenad asjade kirjeldused... Kirjutatud nii umbes 10-12-aastastele, "lahedaks lugemiseks" Ei tekita probleeme. Lugemisoskust ehk arendab... Ja ikkagi, ühest päästavad mõningad vahvad kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi lapsik. Sellisena ta ju mõeldud oligi. Omas klassis (noorsooromaan!) igatahes väga hea. Tegelased ka nisksed armsakesed.Effektiivne vastupropasganda?? Ma ei saa aru, miks peaks iga raamat, mis mingist ühiskondlikust pahest räägib kohe propagandana mõeldud olema. Loon on lihtsalt kirjutanud ühe laheda loo teismelistest teismelistele. Muuseas on Hoolandis narkotsidesse suhtumine hoopiski liberaalsem ja mõistuspärasem kogu muust Euroopast s.t. seal ei peeta niisugust arutut ja mõttetut võitlust ning on pääsetud mujal vohavast võltsmoraalist.Huvitav oleks teada kuidas meie 12-13 aastased sellese raamatusse suhtuvad.
Teksti loeti eesti keeles

Praktiliselt võttes oli ta ju sisutühi, vabandage väljendust. Autor soovis ilmselt hakkama saada sellise põneva ja seiklusrikka romaaniga (lühiromaaniga pigem...), mida oleks tore ja huvitav lugeda, ent... Mida ei olnud, see oli põnevus. Sisuliselt oli absoluutselt kogu tegevus ette aimatav alates hetkest, mil see udunägu end ilmutama hakkas. Asi võib-olla loomulikult ka selles, et mul on parem ettenägemisvõime, aga seda ma ei usu... Nii et lugejale, kellel on olemas kasvõi elementaarseim fantaseerimisvõime ei suuda seesinatne jutuke mitte midagi pakkuda. Pealegi, ega ta kõige paremini kirjutataud ka ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Päris normaalne, olgugi et lapsik. Aga kas mitte enamus ulmeromaane pole siis lapsikud?Idee ise oli päris hea, kuigi oli liiga vähe tegevust ja lõpp tuli liiga kiiresti ja lihtsalt kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Minule ka meeldis. Teismeliste raamatuid on nii häbematult vähe ja midagi tõsisemat ja kunstiküpsemat üks normaalne teismeline lugema ei hakka - ebanormaalselt arukaid pubekaid pole vaja odava põnevusega raamatute juurde meelitada, nad loevad niigi kõike, mida kätte saavad.
Teksti loeti eesti keeles

Ühest päästis see tydruk... Aga muidu on tõepoolest saast. Kusjuures mulle nagu tundus, et "Timm Thaleriga" nagu samast riiulist, kuigi "TT" on kahtlemata mitme suurusjärgu võrra parem... Et siis mõlemad sellised sisuliselt lasteraamatud, kus lapsed täiskasvanute maailma mängude sekka satuvad.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles