Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Urmas Alas

1956–

  • Eesti

Teosed

· Urmas Alas ·

Plahvatus

(romaan aastast 1997)

ajakirjapublikatsioon: «Sõnumileht» 1995; nr. 1 (30. oktoober) - nr. 38 (12. detsember)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tallinn «Kupar» 1997

  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
0
8
5
1
1
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (15)
Tundmatu Arvustaja

UA on kindlasti 90.-te eesti ulme üks säravaim täht ja tema hoogne seiklusjutt siitsamast kodusest Tartust - "Plahvatus" on igati kiiduväärne katse viljeleda eestikeskset teadusliku fantastikat. Nii pikka lugu viimasest ajast vist teist ei olegi ja loodetavasti ei jää see ka viimaseks. Samas ka ei saa jätta norimata ühe ja teise vea kallal. Jutustus on ebaühtlane, kuidagi hüplev. Kuigi ilmumisaastaks on 97, ei suuda ma kuidagi vabaneda tundest, et vähenasti algversioon oli valmis juba enne 91 aastat ja hilisem läbitöötamine on pisut pinnapealseks jäänud. Puhuti jätavad tegelased ajaloolis-psühholoogiliselt ebausutava mulje. Mäletades ise neid aegu, kõlakaid ja inimesi, näib nagu oleks vastasrindade tüüpide vahel miinimum 5 aastane vahe. Sinisilmne lnt. Beljavski on nagu välja astunud stagnaaegsetest kroonumeenutustest, meie (st eestlased) aga juba 91-92 aastast. Usun, et autor suutnuks kindlasti paremini.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Plahvatus oli suhteliselt ladusalt jooksev jutuke, midagi häirima ei hakanud, peale pikkuse muidugi, aga samas vaadates teisi ulmelugusid, on ka need sellised umbes niisama pikad. Aga mitte pikkus pole oluline vaid ikka sisu. Antud lugu oli suhteliselt hea. Mõnus oli see salapärasus, mis kogu aeg ette tuli, näiteks arvamused sellesamuse plahvatuse kohta. Eks muidugi tundus omalegi see üleminek ühelt arvamuselt teisele natuke hüplik, aga samas andis see jälle omajagu põnevust juurde. Kas uus pomm või siis hoopis mingisugune masin, igatahes pinge oli jutus kogu aeg sees.Oli suhteliselt sujuv, mingit veninmist ei tulnud küll ette. Samas oleks pisut võinud mõningaid kohti viimistleda küll veel, aga ega praegugi midagi hullu ei olnud. Tegelikult oli seal kõike mis võimalik, isegi omad actionkohad olid olemas, kuigi kohati meenutas asi natuke Rambot (teate küll seda troppi, kes koptereid tankitõrjepüssist laseb). Täiesti loetav ulme-põnevusjutt.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Tegelt 0 (null). Eriti tuim, ande- ja fantaasiavaene autor. Sama ka tõlkijana. Tema kõrval teenib Juhan Paju (S-P salakaup) ühe punkti ausalt välja - Haapsalu geeniusel on seal vähemalt episood, kus muteerunud meremadu tungib Leningradi kanalisatsiooni, surub end läbi torustiku ja hammustab pahaaimamatut prill-laual istujat tagumikust, säärane sädelev fantaasiaküllus jääb ilmselt kohaliku fantastika tipuks veel pikaks ajaks. Kas ongi nii kohutavalt vaja Eesti jäähokit, kujundujumist või kelgusporti?
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Loetav, käest lausa ära viskama ei sundinud, otse vastupidi. Hea variant oli, et sihuke pidev imestamine käis, et MIS VÄRK SEE SIHUKE IKKA ON? See luurajate värk oleks võinud suts hõredam olla a pole hullu. Lõpp oleks mulle siiski meeldinud vähe rohkem kui see oleks olnud ikkagi ruumi-, mitte ajamasin. Noid sõelub isegi palju ringi. Sellest ka kolm a paha ta polnud.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Päris hästi kirjutatud, siuke kohalik X-fail. Kaasakiskuv ja põnev - lihtsalt pidi edasi lugema. Ning kuna tegevuspaigad on enam-vähem IRL nähtud, siis tulid kohe ka lugedes vastavad kujutluspildid... tankid Tartu kesklinnas, autodega tagaajamine ümber ut.ee ning raekoja jms. Kahjuks aga lõpposa läks natuke käest ära, võib-olla liialt laialivalguvaks - tulevikutulnukad & co ajas asja liiga kirjuks. Ruumimasin (teleporter?) oleks kõvasti originaalsem olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Polegi nagu eelmistele midagi lisada. Tegevus oli enam-vähem sujuv, midagi eriliselt pinda ei käinud. Samas ei jäänud asjast ka eriti vinget muljet. Panen nelja, kuna teda oli siiski üsna huvitav lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Alase see romaan pole minu arust eriti palju väärt. Muidugi on kiiduväärt Eesti-keskse ulmeromaani viljelemispüüe, aga seda nüüd hindamiskriteeriumiks seada? Kas on mõttet? Ideel iseenesest ju viga polnud, küll aga häiris selle teostus. Ta lihtsalt oli selline ebaühtlane ning kohati ajuvaba teos. Nojah, püüti tõsta pinget sellise küsimusega, et mis see on? Tore, aga nende arvamuste vaheldumine ja sellise tempoga hakkas aegamööda juba ( vabandage väljendust) siibrisse käima.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Mida öelda raamatu kohta, mis punnitab olla tase? Ma ei tahaks küll eesti kirjandust maha teha aga olgem ausad: kui see oleks mõne jänki kirjutatud raamat, siis pühiks enamus lugemusega ulmefänne selle peal ilmselt oma jalgu. Olen nõus, raamatus oli ka häid kohti aga üldine stiil , puudega sõjaväelased ja KGB-lased olid/on vähemalt minu meelest täielik maitsetus.Saab kolme, üksikute heade käikude ja ideede eest.( Belialsi " Ashinari kroonikad " , kui ka kodumaine ulme, on igatahes " Plahvatusest" kõvasti üle.)
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Niruvõitu. Nonstop siia-sinna sahminine. Kuid usun, et antud teemal oleks parema jutu andnud kirjutada. Või vähemalt oleks see sama tekst rohkem viimistlemist vajanud. Aga Tartu nostalgia (mida paljud Tartus õppinud kindlasti tunnevad) eest saab kolme ära.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Tükk aega mõtlesin, et kas panna kolm või neli. Panin kolme plussi. Ikkagi juttu nõukogude aegsest Tartust ning päris hästi tabatud seda olustikku. Ehkki vene luure jättis liiga mannetu mulje. Selle eest võtan plussi tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Raske on selles raamatus midagi head leida. Samas ei tahaks oma, Eesti autori kohta ka väga halvasti öelda. Lugemise ajal oli lausa piinlik, - et peab siis niimoodi, - kuigi ega tal teiselt poolt viga ei olnud, käest ära viskama ka just ei pannud. Nüüd ülelehitsemisel muide tegevuse ja tegelaste ebareaalsus, kunstlikkus ja rabe kokkutraageldamine enam nii ei häirinud. Tean ka põhjust - me kipume unustama ja võtame neid sündmusi kui fantaasiamaailma. Nii et võib-olla hilisemad lugejad hindavad raamatut kõrgemalt? (Kuigi muidugi saavad konkreetsest ajastust vale pildi.)

Kokkuvõttes - mul on hea meel, et selline raamat ilmus ja Eestis ulmet kirjutatakse, aga lugeda seda ei saa ma ausa näoga soovitada.
Teksti loeti eesti keeles
Ray D. Noper

Pole paha... Täitsa loetav eesti ulme kohta - ma võin olla ju antipatriootiliselt meelestatud aga kahjuks ei ole minu kätte sattunud ühtegi head eesti ulmeteost, mis oleks pikem novellist eriti veel Alternate History (vabandust eelmise vea pärast) þanrist...Aga see selleks. Olustik/õhustik tundub olevat päris realistlik - päris kindel ei ole (kirjeldatud ajajärgul olin ise liig noor, et asjast täielikult aru saada), aga kaasaegsete kirjelduste järgi otsustades... Plussiks võib lugeda ka Tartu Vaimu kaasamise :)Ühesõnaga, nagu öeldud, pole paha ja neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Ruumet

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles