Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett · Neil Gaiman ·

Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Head ended»
Tallinn «Tänapäev» 2001 (42)

Hinne
Hindajaid
29
5
1
1
0
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (36)

Sedapuhku siis Pratchettil kellegi Neil Gaimaniga kahasse kirjutatud raamat. Mida on pisut ka tunda ja mitte halvas mõttes. Kui standardset Pratchettlikku absurdihuumorit leidub selles tykis võibolla marginaalsed madalamas kontsentratsionis kui tema Discworldi lugudes, siis selle eest on lugejat õnnistatud (vähemasti raamatu esimeses pooles) pisut koherentsema ja haaravama syzeega kui see Pratchettil tavaliselt välja kukub.

Raamat ise on ei millestki muust kui maailma lõpust. Ja nagu kellegi prominendi kommentaar raamatu esikaanel selle kohta ytles, et nii lustakat maailmalõppu meil nagu ei olegi veel olnud. Juba alguses ära toodud tegelaste nimistut lugedest saab hea kõhutäie itsitada - terve pesu deemoneid, ingleid, langenud ingleid (ja ingleid, kes mitte niivõrd ei langenud, kuivõrd lihtsalt liuglesid omal ebamäärasel moel vaikselt allapoole), prohveteid, okultiste, sataniste ja loomulikult Antikristus Adam, kes põrguliste poolt maa peale saadetakse, kuid hällis kellegi raamatupidaja võsukesega segamini aetakse. Neli Maailmalõpuratsanikku - Surm, Sõda, Nälg ja Saastatus (Katku asendaja) sõidavad hobuste asemel ringi vihaste Harleydega, mis annab uue ja märksa otsesema tähenduse terminile Põrguinglid.

Põhilisteks peategelasteks on võitlevate poolte - Paradiis ja Põrgu - poolt maa peale saadetud agendid ingel Aziraphale ja deemon Crowley, kes inimsugu vastavalt siis pyhaduse või patu suunas ärgitades oma igapäevast leiba teenivad. Mis neil kuigi hästi välja ei tule, kuna inimsugu oma mitmekesisuses annab silmad ette nii keskmisele kuradile kui inglile. Kui põrgu Hispaania Inkvisitsiooni eest Crowley``le (kes tol aja jah tõesti juhtumis Hispaanias viibis), kiitust avaldas ja too siis huvi pärast vaatama läks, et mis asi too niisugune on, läksid tal silmad ikka õige suureks pähe. No ja nii edasi.

Raamatu teine pool, eriti lõpuosa läksid kyll pisut hyplikuks kätte aga viie saab see tykk sellegipoolest. Kui siis ehk õige tillukese miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

mis mul ikka enam lisada :) VÄGA hea raamat. lõpp tuli mulle isegi kuidagi ootamatult...loomulikult pratchetti võrratu must huumor ja väga hea süzhee!kindel must buy, kui ainult kätte juhtuks.
Teksti loeti inglise keeles

Pratchetti must huumor? Hmm ... selles on küll omajagu sarkasmi ja irooniat (mis teatvasti on kaks komponenti, millest koosneb huumor), kuid selle sünge varjund on pärit kindlalt Neil Gaimani sulest. Pratchetti huumor ei ole kunagi olnud tõeliselt julm. Kui see selleks -- kahe peale on on nad kokku kriipsinud tõelise meistriteose, mis lõupks küll pisut ülepeakaela laheneb, kuid kuna algus oli niivõrd hea, võib selle neile andeks anda. Ilmselt selle raamatu kõige silmapaistvam osa on karakterid -- erinev ingellik / deemonlik kontingent, kes ise ka täpselt ei tea mille pärast nad omavahel tülis on (sealjuures pole inglidki mingid paipoisid ja vastupidi). Aga jaa -- igatahes on kekseteks tegelasteks ingel Aziraphale ja deemon Crowley (madu, kes sokutas Eevale õuna pihku). Kumbki neist ei pea täielikult õigeks oma bosside seisukohti ja lisaks sellele kutsutakse mõlemat "assimileerunuteks" ("gone native"). Neile meeldib Maa, neile meeldivad inimesed ja mõlemal on suht lõbus -- aastatuhandete vältel on nad omavahel kembelnud ning samas koos ära joonud ilmselt lugematuid liitreid alkoholi -- nimelt on mõlema lemmikharrastuseks saanud teoloogilised vaidlused ja kellega veel olek neid parem maha pida, kui mitte oma lemmikvaenlasega. Ootamatult saab Crowley korralduse sokutada Antikristus Adam kellegile ja see muudab ta äärmiselt morniks -- tähendab ju Antikristuse tulek maailma lõppu. Viimases kimbatuses läheb ta Aziraphaele juurde ning räägib talle oma murest. Koos lepivad nad kokku, et kasvatavad kahe peale Adamist tavalise poisi, lootuses, et tema võimed ei löö välja ja maailmalõpp jääb ära. Lõpuks maailmalõpp jääbi ära, kui sekeldustel ja ootamatutel pööretel ei kipu kuidagi lõppu tulema.
Teksti loeti inglise keeles

Üks paremaid raamatuid, mida Pratchettilt olen lugenud. Kindlasti on selles suur teene ka Neil Gaimanil. Selles raamatus on kindel süzee ja tegevusliin, mida tihti Kettamaailma raamatutes ei kohta. Muidugi on selles raamatus järgu võrra vähem kildu visatud, aga ka see tuleb kasuks. Kettamaailmas kohati naljade konsentratsioon liiga suur.

Raamat hakkab pihta väga hoogsalt, kohe aetakse pratchettlikult kaardid segamini, ning hääd plaanid hakkavad viltu vedama. Ja nii kapatakse raamatu algusest tuulekiiruselt lõpuni. Tempot igatahes jagub. Kuigi raamatu lõpp on kuidagi ülepeakaela kirjutatud ja tundub natuke ka otsitult ja pingutatult, ei kahanda see väga head muljet raamatust. Kahtlemata on tegu parima Pratchettiga mida olen lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Nii hea, et ei viitsi kirjas kirjutada ega sõnas seletada sest vaevalt suudan seda edasi anda. Ja milleks peakski, soovitan, lugege ise siis näete millest jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene arvustus on pühendatud oma þanri suurmeistrile.
Teos ise on lihtsalt hea - mitte vapustav. Võiks öelda, et lõpp oli juba algusest saati suures osas ette ennustatav. Siiski viis. See oli meeldiv vaheldus Kettamaailma tekstidele, mida suurtes kogustes tarbima ma küll võimeline pole.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti päris hea, kuigi Gaimani kohta liiga palju kildu kiskuv. Ilmselt on see Pratchett päris hea naljamees ka kirjasõnas (et ta seda suuliselt suudab, võis alles hiljuti kogeda). Tuleb ilmselt mees ette võtta, ehk õnnestub murda senine eelarvamus tema kui mõttetu kirjaniku kohta.Aga Head Ended oli tõesti hea. Eriti vahva võrdlus tuli pähe seoses Gaimani Ameerika Jumalatega, kus inglite asemel Ühendriikide pinnal kõikvõimalikud jumalad ringi jalutasid ja ennast inimeste unustamisest päästa püüdsid. Head Ended on küll midagi sootuks muud, aga see gaimanlik iroonia, millele lisandub pratchettlik irvitamine, on ikka nauditav.Kindel viis seega.
Teksti loeti eesti keeles

Head ended ehk lõpule jõudnud pea või siis lõpppea on tegelt lõpphea raamat. Sellist toredat eshatoloogia kirjeldamist või maakeeli lõpuaega võiks ju suisa ootama jääda! Või ehk parem mitte, las Pratchett kahasse Gaimaniga või siis vastupidi kirjutaks veel miskit sama hääd.

See raamat taastas minu usu Pratchettisse. Et lool võib olla ka sisu. Omajagu teenet selles kaheldamatult Gaimanil.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin. Yhe jutiga. Ilma magamata. Hea oli. M6tlesin, et peaks ehk kohe yle lugema, kuid siis jäin k6hklema. Suutsid ju härra Pratchett ja Gaiman kahe peale hea ja loeatava loo kokku kirjutada, kuid ega seda va iva kyll just jalaga segada ei olnud. Hinne on kyll kindlasti viis.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt olen Pratchetti juba pisut liiga suurtes annustes manustanud. Kohati kipub tema huumor igatahes ära tüütama. Minu arvates ei ole tegu päris nii hea asjaga nagu Discworldi paremad palad.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on tegemist näitega, kus üks tõlkija poolne kommentaar võib muidu väga hea raamatu lugemise täielikult ära rikkuda. Eks tuleb hiljem originaal kuskilt muretseda ja uuesti lugeda, siis ehk paraneb ka hinne. Praegusel hetkel ei kutsu igatahes mitte miski teost uuesti lugema.
Teksti loeti eesti keeles

hakkasin juba lootust kaotama - kettamaailma lood on üsna keskpäraseks muutunud... ja äkki selline raamat! pean tunnistama, et ei tea suurt midagi neil gaimanist, aga käesolev üllitis on üks säravamaid pratchetti raamatute reas, mis eesti keeles ilmunud! tõeliselt hää ja loetav asi!
Teksti loeti eesti keeles

Aplaus Bravo Bravissimo! See on nüüd mu lemmik Pratchett Mordi kõrval. Oli tunda et seda raamatut on kaks autorit kirjutanud, erines kettamaailmast piisavalt. Huumor oli suurepärane. Lõpp oli küll raamatul nagu veidike punnitud, aga ei rikkunud seda ära. Kindel viis, ilma igasuguse kõhkluseta.
Teksti loeti eesti keeles

Enamike eelpool arvustanute vaimustust ei jaga, maha aga ka päris ei laida. Nelja võib sellele loole anda küll...
Teksti loeti eesti keeles

Veidi teistmoodi. Pratchett nagu Pratchett ikka, kuid uus nurk ning kange tahtmine piibliga tegelema hakata, et uurida, kui palju seda ja kui palju muidu lahmimist-pratchettismi sees.
Teksti loeti eesti keeles

Standartse süzheega Pratchetti romaan, ainult et tegevus on toodud meie maailma. Alguses ilgelt naljakas, lõpp keerab apokalüptiliseks, viimased read on lüürilis-nukrad. Väites, et paradiis on igav ja põrgu huvitav, pole küll midagi originaalset ega naljakat. Gaimani üksinda kirjutatud teoseid ma lugenud pole, nii et tema stiili või osalust ma analüüsida ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Terry Pratchet ja Neil Gaiman tulid idee peale kirjutada kahasse üks romaan kuskil eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. Pratchett oli siis oma "Kettamaailmaga" juba üsna tuntud tegelane, Gaiman seevastu mitte eriti. Loomulikult ei osutunud see mingiks takistuseks ning töö võis alata. Paar aastat hiljem oligi valmis "Head ended", millest enamuse kirjutas valmis Pratchett ning vähemuse Gaiman. Esimene võttis enda peale ka esialgse toimetamise. Niipalju siis raamatu saamisloost. Sisu kohta võib veel mainida, et tegu on igati lõbusa asjaga, mis parodeerib kõvasti igasuguseid maailmalõpu asju. Enamasti ka üsna nauditaval ning teravmeelsel kombel. Kindlasti tasub lugeda kõigil, kes naudivad hästi tehtud kirjandust. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Tundus selline veider ja mõttetu, ei ajanud need naljad kuidagi naerma ... Tea, kas see oli kaasautori mõju - hoopis teine stiil. Võrreldas tavapärase Pratchettiga oli igav.
Teksti loeti eesti keeles

Hüva oli. :) Lugesin paar aastat tagasi läbi aga see on küllalt hea(minu mäletamise järgi :S), et võib sellele viie ära panna, ilma et uuesti läbi hakkaksin lugema(võib olla uuesti läbi lugedes enam viite ei paneks, nagu ühel teisel raamatul). :D
Teksti loeti eesti keeles

"Ameerika jumalate" põhjal tundub, et koostöö Pratchettiga mõjub Gaimanile hästi. Ja Pratchetti Kettamaailm, mis mulle yldjoontes kyll meeldib, kipub tootmisliini tagumises otsas maha käima, sestap mõjub "Good Omens" värskendavalt. Kas ta just parem on kui iga muu Pratchett, aga suur osa Pratchetteid on märksa lahjemad.

Teksti põhihäda on see, et mõlemad autorid loodavad liiga palju koomika tulevärgile. Seeläbi muutub tegelik syndmustik ajuti hakituks ja seda on äärmiselt raske jälgida. Kõik naljad ei ole alati uued ja osa neist on liialt kinni kohalikes oludes, et võõramaalane neist midagi mõikaks. Aga lõbusat leiab siiski hulgi.

Ehkki pean tunnistama, et esimesel lugemisel naersin end laua alla, kuid hiljuti, kui hakkasin otsima kohti, mida inimestele ette lugeda, polnudki neid nii väga palju. Aga oli. Ja Tinzu on head tööd teinud. Tubli viis miinus.

Teksti loeti eesti keeles

olgu mu viis kah siis siin ps. sirvisin tõlget maakeelde kah, ja mul pole küllalt sõnu, et seda ära kiruda, see on... see on...kuritegu!andestamatu lohakus!Kurat võtaks, isegi taandread on ära unustatud!Hinne on rangelt originaalile ja mitte ühelgi juhul tõlkele, vastasel juhul oleks hindeks midagi miinus lõpmatuse sarnast
Teksti loeti inglise keeles

Viimaste ulmegurude teooriate kohaselt pole olemas halbu raamatuid, on ainult lugejad, kes loevad valesid asju. Nomaeitea, eesti keeles ilmub huviga ja mõnuga loetavaid asju ikkagi nii vähe, et pole teab mis kunst kõiki (või tugevat enamust) kui mitte läbi lugeda, siis vähemalt sirvida et teaks millega tegu.

"Good Omens" kannatab minu arust tavapäraste Pratchetti lameduste käes tunduvalt vähem, kui tema tavapärane toodang. Võimalik, et tegu on Neil Gaimani poolse positiivse mõjutamisega. Sellise raamatu lugemiseks on sobivad kohad kas söögi kõrvale või siis sellises kohas kus käiakse peale sööki.

Teksti loeti eesti keeles

„Seda raamatut olete teie juba lugenud“, ütles Raamatukoguhoidja. Tema arvuti teab kõike.
„Ma tean,“ ütlesin mina, „sellepärast ma selle võtsingi!“ Seda tema arvuti ei teadnud.

Rõõmus jutt seenehooaja lõpetuseks. Teadlikult võetud ja pakkumas ette-teadaolevat naudingut.
Oli ilusam kui Pratchetti konveiertooted. Ei olnud ilusam Ameerika jumalatest, aga muu Gailman jääb kaugele selle loo taha.

Pole varem osanud nime anda, aga hoolega olid läbi kirjutatud paar olulist eeskujuteksti – eelkõige Graham Greene „Meie mees Havannas“, aga ka Astrid Lindgreni meisterdetektiiv Blomkvisti lood. Ma ei saa kindel olla, et nad ise kirjutamise ajal just neid silmas on pidanud, aga taoline lugejamulje jääb.
Kogu nipp on kombinatoorikas. Kaks nii värvikat ja omanäolist asja kokku panna, servad korralikult palistada – tulemus ei ole lapitekk, tulemus on välja- ja silmapaistev!

Üks meeldiv asi selles jutus on kohatine veeremise aeglus. Kui üksi kirjutav Pratchett kiirustab kogu aja ja üritab (huumori?)pinget üleval hoida pärlite turmtulega, siis see väsitab ja muutub tüütuks. Kohati tekib mulje kartoteegist ja arvepidamisest – igal leheküljel peab olema kaks nalja, „nii(!) nendel lehekülgedel nalja pole, võtame kartoteegist naljad 428 ja 6003 ja kirjutame sisse“...
Selles raamatud luuakse kõigepealt olustik ja meeleolu, et jõuda naljani. Mõnikord võtab naljani jõudmine oma kümme minutit – siis nali ka mõjub! Teinekord selgub ootamatult, et ei tulegi nalja, tuleb hoopis mõte!
Ei ole raamatu parimad leheküljed need, kus Pratchett on (vist toimetamise käigus) oma naljakartoteegi juba valmis tekstile peale lasknud. Loodan, et ta on millagi selle raamatu üle lugenud ja saanud aru kartoteeginaljade kohatisest kohatusest.

Veel olulist – Pratchett on kirglik eutanaasipooldaja: http://www.epl.ee/news/kultuur/terry-pratchett-ja-oigus-surra.d?id=51188081 ...

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu, vast siis täiesti sajandi alguses sai seda teost loetud eesti keeles ja nüüd uuesti, aga inglise keeles. Tuleb tunnistada, et varasem lugemine mingit eriti võimast elamust ei jätnud; ilmselt olin selle asja jaoks veel veidi liiga noor ja ilmselt on ka originaalkeelel selged eelised. Igatahes praegu meeldis küll väga. Intelligentne, terav ja särav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Raul Veede
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mõtlesin, et oleks pidanud ikkagi yhe panema. Lihtsalt inimeste ehmatamise huvides. No kes siis veel, kui mitte mina, eks ole.

Käsi ei tõuse. :D

Teksti loeti eesti keeles

Juba 16. lehekyljeks olin otsustanud, et tõlge on silmapaistvalt... hale. Edasine mu arvamust ei parandanud. Mind kui toimetajat lõbustab kurb tõsiasi, et aeg-ajalt võib originaali mõtet vaid ähmaselt aimata - selleks ei piisa lihtsalt halvast tõlkijast, see on juba saavutus.

Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.

(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Pratchett nagu Pratchett ikka. Mitte kõige parem, mitte kõige halvem. Tegelikult meeldib mulle Pratchetti juures just tema filosoofiline sygavus. Tal on oma visioon sellistest asjadest nagu myydid, muinasjutud, jumalate ja inimeste keerulised vahekorrad ja vastastikune sõltuvus - ja see on võluv. Kahju, et ta seda kõike lyhemalt ei kirjuta, kontsentreeritud tekst samal teemal võiks olla kuradima hea.

Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.

Seepi ei mäleta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tulemust me veel vaatame. Aga mul pole teist kohta, kus röögatada. (Esialgne hinne on tinglik, sest Pratchett pole seda tõlget ära teeninud.)

Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:

"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."

Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?

Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.

Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------

Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.

Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.

P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.

Teksti loeti eesti keeles

Eks sedasorti lood olid tollal nähtavasti õhus. Näiteks Conan Doyle`i ilmalõpulugu, mille nime ma praegu enam ei mäleta - kuidas Maa läbib koleda ja kohutava lõhnatu-maitsetu kosmilise gaasipilve - on olemuselt ysna samasugune. Kõik kohustuslikud elemendid on sees, pluss isegi siin puuduv yksikisiku tasandi syþee. Ja ometi ei ole "Täht" nii jõle saast kui Doyle`i lugu. Lihtsalt väga, väga tyytu.Pelgalt inimkonna tähtsusetuks kuulutamisest teravmeelsuseks siiski ei piisa. "Mis on yks kapral universumi ylevuse kõrval!" on öeldud ka "Ðvejkis", aga seal on palju muud ka veel. Siin ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koosneb kahest motiivist: leiutisest ja teisilmatontidest. Tontide all pean silmas samasuguseid ebamääraseid okultisminähte nagu ei-mäleta-kelle raamatus "Punaste kõrvadega vaimud", filmis "Photographing Fairies" või teatud osas angloameerika lastekirjandusest. Motiivide vahel pole mingit seost.

Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Hilisematel aegadel on sedasinast aasi tuntud Njördi nime all. Ka eesti keeles. Ja ma kahtlen sygavalt, kas ta just ariaanide hulka kuulus - ehkki mine tea, võib-olla eitas just tema esimesena Jeesuse jumalikku loomust Isa ja Pyha Vaimu kõrval.

Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.

Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude valik on omaette teema; pudru moodi ta ju on, aga olgu siis peale. Võib yks niisugune ka olla.

Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.

Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude hinded annaksid jah nelja, aga valik pole suurema asi, tõlge kah mitte ja toimetajatöö pole veel nii hull kui Howardi Aed täis hirmu puhul. Saab kolme ära kyll - ja see on heatahtlik hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Käib kah, aga haaret ei ole. Huvitav, kas seda pole mõni teemaga paremini sobituv kirjanik ymber kirjutanud? Burroughsi puhul on näiteks kloonid märksa etemad, võiks siingi proovida.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole õudne, aga ehk kellelegi teisele on. Kogu kirjeldatud situatsioon on ebausutav: milline inglane hakkab kulutama tervet laeva sellele, et ööpäevaringselt passida kohalike perverssete kommete toetuseks mingi liivaaaugu juures? Ja kui juba hakkabki, paneb ka sõdurite aheliku augu ymber. Pähh.

Kirjutatud polegi nii pahasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks pole mul nii pingul närve kuskilt võtta. Ei ole õudne. Ja teravmeelne ka mitte. Sama mehhanismiga lugusid on kirjutatud tuhandeid. Et aga ma ei suuda kindlaks teha, kui paljud neist kirjutati enne 1888. aastat, olgu siis neli.
Teksti loeti eesti keeles

Oskab jah. Ainult et materjalist jääb vajaka. Õudne ei olnud, venis ja ei jõudnud kah kuhugi. Et vähemalt stiiligi nautida, tuleb lugeda inglise keeles.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah. Mida "kadudeta ümber panna ei saa", pandi kadudega. On Pratchett mis ta on, aga Varrakuga võiks lörtsimise eest teha seda, mida Lang omal ajal Kultuuriministeeriumile soovitas (ja oma soovituse eest kaposse kaevati). Ehk on Must Kass järgmine kord läbi astudes nii kena ja teeb asja ära? ;)

Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.

Masendav.

Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa tubli raamat. Virisen muidugi, et pole enam see, mis vanasti - aga olgu pealegi. Ajaviiteks igati sobilik ja mõnus.

Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus on kolm lugu, millest yhes on ulmeelement - mis on tekstis ilma igasuguse põhjenduse või seletuseta, ei haaku loo arenguga mitte kuidagi ja on nii karakterite arengu kui lõpptulemuse seisukohalt täiesti tähtsusetu.

Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.

Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.

Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.

Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Amer, kes on elu otsa käinud ringi ja põdenud selle pärast, et kõik on lollid ja tema ka, laseb ajalehekuulutuse peale telepaatilisel gorillal endale õpetada, mis inimeste maailmal viga on. Lõpuks paistab kyll gorillagi yleyldisest lollusest masenduvat ning teeb enesetapu kopsupõletiku läbi.

Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.

Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.

Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).

Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Ajastule omane ebamäärane spiritualism.
Kaasaegse rahvausundi tyypnäide: meie kallid surnud passivad meid kuskil põõsas, naeratus näol. Mis nad seal teevad või kus nad sel ajal viibivad, kui me põõsa läheduses pole, ei maini keegi. Ega Burnettil suurt muud öelda olegi, aga ytleb ta seda kyllalt kaua. Samas on tal (jällegi ajastule tyypiline) kyllalt viisakas stiil, kahjuks hõre, nii et see päästab vast ehk hommikupooliku, kuid mitte terve päeva.

Neli ja pikk miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu et sedasamustki... sisu ei olnud. :(

Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.

Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.

Olgu siis neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Kena jah, et vahel harva mõni asi eesti keelde ka ymberlõikamata tuuakse. Kahju ainult, et nii harva.

Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.

Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.

Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.

Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tuleb kogumikus ridamisi lugusid, kus ulmelisus on nii õhuke, et paistab läbi. Aga see ei häiri, lood on ikkagi head. Ja siis on siis jutuke - õigupoolest tõesti laast -, kus ulme ometigi sees. Ainult et... no on, jah, ulme, noh. Umbes samal või veidi vähemalgi määral kui Jaigu kaarnakivilugudes. Aga... peale pole temaga midagi hakata.

Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Õudusosa mingu minu poolest kus kuusteist, lahendus on see, mis hea hinde saab. Dilemmat oskab inimese ette asetada igayks, hetkeks tema viletsust nautida ja siis vanamammile patja näo peale suruda samuti. Aga selle peale enamasti ei tulda, et lasta inimesel oma kriisihetkel paljastunud närususe sees aastate kaupa mõnuga marineerida. Tõsi, sentimentaalsus kisub hinnet jälle allapoole. Nii et kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta midagi nii väga sisaldanudki, aga jällegi - nagu Kinga puhul ikka - kirjutatud on nii hästi, et halba hinnet kah panna ei saa. Kibe tõde, aga viletsalt kirjutatud loos peab idee ikka neetult hea olema, et tasuks teda sealt välja kaevama hakata. Ajaviitena eelistan iga kell briljantset muidunikerdust.

Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii raamatute osa, loodusekirjeldus kui nimede nimetamata jätt.

Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.

Teksti loeti eesti keeles