(romaan aastast 1964)
https://www.etera.ee/zoom/167551/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,1803,2594
eesti keeles: Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964
««Loomingu» Raamatukogu» 1966; nr. 27-30
Tallinn «Varrak» 2003
-----
Me ei saa kunagi üle ega ümber ajastust, milles elame - see oli põhiline kangastuv mõte antud teost lugedes. Kuigi tekst püüdis vihjata - ja suuremas osas õnnestunult - varajasele keskajale, on sealt tänase lugeja jaoks selgelt läbi kumamas aeg 40 aastat tagasi, kui teos tegelikult kirjutati. Õieti on seda raske arvustada ka sellest seisukohast, sest tegemist on fiktsiooniga fiktsioonis, st. meie teame, et teos kirjutati 60-ndate alul, autor paneb jutustama ühe 14-nda sajandi tegelase ja annab mõista, et viimane kirjutas teose ühe krahvi lõbustamiseks. Muide, teose üldisest õhustikust langevadki välja proloog ja epiloog, mille kirjutamise vabanduseks võib vast olla, et KR ei tahtnud lasta vastavast ajastust ja isikutest kogutud teadmisi niisama raisku minna - leheküljed on täis (pseudo)fakte, millest on ehk laiema silmaringiga ja vastavat aega pisut tundval inimesel hea silmad üle libistada, kuid raamatu mõistmisele nad midagi juurde ei anna, sest nii või teisiti ei kipu lugeja uskuma, et reis tegelikult aset leidis, pigem on tegemist sajandi algusepoole kirjanduslike traditsioonide jätkamisega, kus ülesehitatud fantaasiamaailmal lasti eksisteerida siinsamas meie kõrval ning mõeldi välja hulgaliselt põhjusi, miks enam ei õnnestu sinna minna; väga tihti lasti sel lihtsalt hävineda.
Niisiis satub üks noormees laevale ja on tahes-tahtmata sunnitud võtma ette reisi otsima saart, kus Platoni õpetuse järgijad on ehk üles ehitanud ideaalse riigi. Peale alguse seiklusi sumbubki teos peale rändurite kohalejõudmist pikkadeks lehekülgedeks arutlusteks selle leitud saare, Allotria elu-olu üle. Ja just siin löövadki välja 60-ndad, mida mõned nimetavad "kuldseteks". Tollal jutlustati ju tõsimeeli nn vabakasvatust, üritati muuta õpetajat klouniks klassi ees. (Stseen raamatust, kus 10-12-aastased võõraid igasuguse prahiga loobivad; õpetaja ei keelanud, nad põgenesid.) Kainenemine tuli 70-ndatel, kui selgus, et nii ei õpi inimene üldse mitte midagi ja esimene laine alternatiivkoolidest tulnuid tuli suunata "alternatiivelule", st üritada neid kuidagi lootusetust asotsialiseerumisest eemal hoida. (Raamatus kinnitas õpetaja, et nad vanemaks saades kasvavad ümber. Ise kasvavad?!? Niisama, heast peast… Me oleme seda näinud - ei kasva, hoopis võtavad rämpsu asemel kaika ja siis relva ja siis ei ole enam kuhugi joosta.) Kirjeldatud "absoluutne vaim" on selge vihte tollal järjest enam moodi minevatele narkootikumidele; "lihtsus" ja "loomulikkus" olid hipide loosungid; "perekonnast" pidi tulema kõik halb. Jällegi - see oli 70-80-ndatel, kui selgus mis sellest kõigest välja tuleb… Muidugi ei ole kirjeldatud utoopia klassikaline kommunism, vaid pigem tugevate riiklike piirangutega kapitalism, ent ühiskonnateooriaid tundes on selge, et kirjeldatud sotsium oleks ammu lõhki läinud ja teadussaavutuste asemel mandunud. (Kui me nüüd võtame aluseks, et see pidi vastama 14-nda sajandi inimese ettekujutusele ideaalist, on see arusaadav, samas aga jõuame juba eelpoolkirjeldatud ummikuni, sest kirjutada oli ju ikkagi KR, kes pidi ju tollele saarele elu andma et cetera.)
Teatud mõttes on tegemist klassikalise paradoksiga - kui me süveneme utoopiasse, osutub see düstoopiaks. Tõeliste inimestevaheliste suhete taunitus (sõprus ja perekondlik armastus oli tabud), pidev kontroll, paranoiline rõõmusolemine, ametnike kontrollimatu võim, ebameeldiva informatsiooni varjamine, raamidesse surutud elu - võrdlusena sellesama varajase keskajaga oli saar kahtlemata utoopia, ent… jällegi ma ei tea - kui KR sellega näitas, kui ohtlik on selline skisofreeniline, habras tasakaal, teen ta ees sügava kummarduse, aga ma kahtlen selles, sest 40 aastat tagasi oli üldine suhtumine teine. Niisamuti kui piiritu usk demokraatiasse - ühelt poolt ta küll näitab, kui kergesti võib demokraatia asenduda türanniaga, ent teiselt poolt on demokraatia alati "hea" ja türannia "halb", kirjeldades, kuid jättes vastamata peamise küsimuse - miks sisuliselt needsamad, demokraatias kasvanud inimesed nii varmalt kehtestavad võimalusel türannia? Jällegi vabanduseks, et selline ühe inimese suu läbi antud kirjeldus, palegi keskaegsele inimesele, ent… ja kogu see muu nõiaring.
Ent aitab, nii võiks jätkata pikalt, ent ma usun, et peamine mõte on edasi antud. Ja midagi peab ka teisele avastada jääma ;-) Igatahes mõtteid teos tekitas ja selliselt on see paljude definitsioonide järgi hea ulme.
Tegemist on siis vana tuntud Atlantise-müüdi ühe käsitlusega paljudest, kuigi Ristikivi väidab ise oma raamatus, et Atlantis olevat hoopis teises kohas. See selleks. "Imede saar" pole sugugi halvasti kirjutatud, kergesti loetav (!!! Ristikivi puhul). Küll aga napib karismast.
Lugu on hästi kirjutatud ja kui kirjanduslikud mystifikatsioonid kuuluvad "sajandi algusepoolde", pole keegi seda ilmselt Ecole ytelda julenud. (Nojah, hea, kui mõni tark mees ikka dateeringud paika paneb.) Ainuke joon, mis mind selle romaani juures häirib, ongi seesinane swiftilik-huxleylik sotsiaalkriitilisus. Ei armasta ma seda, vähemalt mitte niisuguses vormis. Seepärast neli - mis muidugi on selline hea tugev neli, millega võib kolmetollise tammepuust plangu eriliselt pingutamata pooleks lyya.
Tegelikult on üsna kummastav lugeda eelarvustajaid - vägisi võib jääda mulje nagu ei oleks nad Platoniga, peale nime, just teab mis tuttavad. Teatavate pisikeste mööndustega kujutab Allotria (NB! mitte mingil juhul ajada segi Atlantisega, mille kohta on öeldud ka teoses sõnaselgelt, et "ta asub teispool lääne udusid") üsna üheselt Platoni politeia`t, ehk ideaalset elukorraldust. Muuseas, Allotriat on mainitud nii Campanella "Päikesesaares" kui ka Thomas More`i poolt. Ilmselt on Ristikivi välja jätnud ilmselged praeguseks kuiskit mittemõistetavad mõttekäigud ja sisse jätnud vaheldumisi vaated, millest mingit osa ta kiitis heaks ja teisi, millega ta seda ei teinud. Nii ta võtab kätte ja lugejale märkamatult lahkab enda loodud ühiskonda patoloogi kiretusega. Tõsi, ta teeb seda küll kiirmarsi korras ja konstanteerides mitmeid fakte viisil, mida lugeja ise peab tõlgendama, ent mille kohta selgelt on märk maha pandud.
Lõpetuseks. Kui eelarvutajal juhtub tõsti purgike flogistoni üle olema, siis mina oleks nõus ostma küll. Aga see peab puhas olema. Muidu ma kutsun tuttavad rohelised mehikesed kampa ja me tuleme hulgakesi müüjale "das Welt-Eis theorie"`d seletama.
Üsna veider on kohe peale arvustuse kirjutamist sinna midagi lisada, aga mis seal ikka.
Ristikivikohta (minu kogemusel, millist polegi hirmvähe) on siiski tegemist üsna paariplaanilise teosega. Kui on enamat todeldud, ei ole see siiski paraku välja tulnud. Hindan tunduvalt kõrgemalt tema ristisõdade triloogiat ja "Hingede ööd" ei hakkagi mainima, sest see on nii lähedal meie kirjanduse tipule, et rääkides tippudest, siis on asi täpselt nii, et kord on kõrgem Dzho-mö-lung-ma, kord Dzho-o-yu. Kui nii geograafiase langeda (või tõusta).
Käsi ei tõuse. :D
Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.
(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)
Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.
Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.
Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.
Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...
P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.
Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.
Seepi ei mäleta. :(
Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:
"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."
Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?
Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.
Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------
Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.
Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.
P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.
Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.
Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.
Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.
Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.
Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.
Kirjutatud polegi nii pahasti.
Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.
Masendav.
Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.
Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.
Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.
Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.
Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.
Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.
Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.
Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.
Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).
Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.
Neli ja pikk miinus.
Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.
Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.
Olgu siis neli miinus.
Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.
Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.
Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.
Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.
Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.
Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.
Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.