Jama. See pole mingi lühiromaan, vaid mingisuguse mängu ümberjutustus, kusjuures üsna mageda mängu. Nõrk, väga nõrk. Täielikuks mõistmiseks vajab arvatavasti juurde lisa selgitustega.
(lühiromaan aastast 2003)
eesti keeles: antoloogia «Retk hämarusse» 2003
K&K loos seisneb Orlau areng paraku ainult jutu pikkuses. Ma ei teagi, mis järjekorras puudusi välja tooma hakata. Lugu algab väga halvas stiilis. Laused on konarlikud ja rasked ning iga sõna lõpp tuleb suure pingutusega välja lugeda. (kuna kiire ja ladusa lugemise puhul jääb mulje, et laused ei ühildu absoluutselt. Tegelikult ühilduvad, aga jube kohmakalt!) Kui tausta seletavad leheküljed läbi saavad ja tegelased lobisema hakkavad, siis muutub stiil voolavamaks. Kohati trügib see punnitatud poeetiline keel uuesti sisse ja jutt muutub omadusõnade kuhja all uuesti kohmakaks.
Jutu sisu on samuti kahtlane. Ütleme nii, et arusaamine on võimatu. Mis üldse toimub? Kõigepealt koormab autor kõiksugu nimede ja tegelastega (ja need ei jää absoluutselt meelde, kuna neid ainult mainitakse mokaotsast. Ühesõnaga mõttetu vaht!), seejärel relvade ja turvistega... rääkimata tegelaste segasest kuuluvusest. Viimase asja kohta käib enamik sarkastilisi märkusi – kas sellise ja sellise päritoluga mees/naine/vms on hea võitleja või mitte. (Jälle mõttetu vaht!)Kogu jutu vältel sisuliselt rännatakse. Vahepeal tuleb ette paar tobedat taplust, kuid selle mõttekus on jälle küsitav, kuna kõikidest tegelastest ja nende vaenlastest on mul kogu lugemise vältel üsna ükskõik. Siit tulebki järgmine viga...
Karakterid! Mida pole, seda pole. Üks mees on seal natuke turtsakas ja teine sõjakas, aga see on ka kõik. Nad teevad küll kõike seda mida tegelased tegema peavad: noogutavad, sõnavad, lausuvad, ohkavad jne, aga iseloom puudub. Seetõttu jäävad nimed nimedeks ja ükski tegelaskuju silmade ette ei kerki. Pole siis ime, kui ma loo lõpuni ei suuda nimesid ja “nägusid” kokku viia ja lõpptulemusena on mul täiesti ükskõik mida nad seal teevad.
Kui Orlau on selle looga võtnud endale ülesande mõni arvuti- või rollimäng ümber jutustada, siis on arusaadav, miks kõik nii nässus on. Esiteks, Orlau võimeid arvestades on see praegu veel liiga suur suutäis (rääkimata sellest, et taoline ettevõtmine võib huvi pakkuda ainult paadunud mängufriigile.) Teiseks, isegi kui õnnestuks 10 arvutitegelast välja “joonistada”, siis köitval viisil sisu edasi andmine kukuks ikka läbi. Vaadake kas või neid tobedaid filme, mis arvutimängudel baseeruvad! Final Fantasy on visuaalselt küll omapärane, aga kõik ülejäänu on täielik null.
Kui ma eksin, ja tegu pole arvutimänguga, siis on lood veel kehvemad. Siis pole Orlaul vabanduseks ju enam midagi öelda. :-( 2
Esimesed leheküljed mulle täitsa meeldisid, ilusad leiud olid.. aga kui jutt ikka kulges ja kulges arusaamatute tegelaste ja imeliku sooga inimeste (loe: igatsugu olendite) maailmas, siis kergelt öelda olin segaduses. Ei saanud aru, mis on mis ja miks on miks. Ka loo hüplikus oli häiriv. Tegelastel ja maailmal oli juba loo alguseks selline omamütoloogia, et oleks kena olnud lugejat veidikenegi valgustada taustaga... Pakun, et see oleks loo söödavamaks teinud.
Praegusel kujul on tegu lihtsalt toorikuga. Ei välista, et kui autor veidi vaeva näeb, sellest ka midagi huvitavat sünnib. Aga see on juba viitsimise ja tahtmise küsimus.
Jah - viimasel ajal olen arusaamisele jõudnud, et kui mingijutt/film pälvib rahvahulkade meelepaha, siis on tegemist reeglinakas tõeliselt kehva asjaga või on needsinatsed pahandajadlihtsalt läinud vale teost lugema/vaatama...
Kui läheneda Kelmide ja kangelaste loole samal moel nagu Orlausenistele juttudele ja oodata sellelt samasugust salapärast jaajuti natuke süngevõitu müstika hõngu, millistpakuvad "Rannahiidsed"või "Malinmalini metsast", siis on vägagi tõenäoline, etselles ka pettutakse, kuna tegemist on täiesti teistsuguse jutuga. "Kelmid ja kangelased" on senisest Orlaust niivõrd erinev, eteelnevaga võrdlemine oleks lihtsalt ülekohtune.
Lugu algab sellest kuidas keegi mõõgakangelanetõmbab (enam vähem sõna otseses mõttes) omapartneril naha üle kõrvade, et teada saada mingisalapärase kuid ilmselt vägagi ihaldusväärse objekti(jutu käigus selgub, et tegemist on ülimalt hinnalisehaldjate mõõgaga, millel ei puudu ka magiline jõud)asukoht. Selles kohas läheb lugu mõneks ajaks segaseks,kuna tulevad sisse korraga päris paljud tegelased - mingidnomaadsete kalduvustega barbarid, vargad, salamõrtsukad,mõõga- ja vibukangelased... Seda kõike sellisetempoga, et hetkeks kaob ülevaade sellest kes on kes ja millised onnende vahelised seosed. Kui lugeja on jõutud korralikultsegadusse ajada, siis tempo aeglstub hetkeks, et panna kokku uutetegelaste virrvarrist punt vagabunde kes siis ühiselt sellesamamõõga järele lähevad. Et jäädaarvustuse piiridesse, ja mitte muutuda ümberjutustuseks jätanülejäänud seikluse lugejatele avastada...
Senion tõsisemat sorti kodumaise fantasy zhanri suurimhäda olnud liigne kiirustamine ja pinnapealsus - tegelasedjoonistatakse üldiselt välja väga must-valgete jaüheplaanilistena, süzhee seisneb reeglina selles, etpeategelane (või peategelased) liiguvad punktist Apunkti B, neile sajavad igal nurgal kaela KurjuseJõudude Kohutavad Hordid ja nende peamiseks tegutsemismotiivikson reeglina Päästa Maailm Suure Kurjuse Küüsist ningkõik see toimub võrdlemisi kergesti ennustatava lineaarsetegevuskava järgi...
Ei saa öelda, et Karen Orlau oleks kõigist neist karidstpuhtalt mööda loovinud, kuid ta on siiski suutnud anda omalugudele juurde ehk natuke enam emotsionaalset sügavust, kuisenises kodumaises fantaasiakirjanduses kohata võib. Eritikiiduväärt on, et erinevalt seni loetud eesti fantasyromaanides kogetust, suutis Orlau hoiduda kõiki trumpe koheesimesel võimalusel lauale ladumast ning lugu suutis suutis kuniviimase hetkeni ikka veel millegagi üllatada...
Tõsisematest probleemidest mainiksin ehk liigseltväikese ruumi sisse kokku surutud tohutut taustinfo kogust, mislugejale korraga sisse tahetakse sööta ja üsnavõõrapäraseid nimesi, mis ei tee tegelaste vahelisteseoste meeldejätmist oluliselt lihtsamaks... Aidanud oleksehk väike tempo maha võtmine või eestlasekõrvale vähe sobivamate nimede kasutamine. Samas minaoleksin eelistanud pigem taustinfot ehk esialgu isegi vähem jagada,kuna materjali järgmiste juttude tarvis paistab selles loosjaguvat oleks kogu jutustuse maailma poliitilise ja ajaloolise taustalahti kirjutamine mitmesse raamatusse olnud tunduvalt kergeminiseeditav...
Kokkuvõtteks ütleksin, et kuigi Kelmide ja kangelastenäol ei ole tegemist ilmselt kaugeltki mitte ületamatumeistriteosega, on ta vähemalt kodumaise mõõga jamaagia juttude seas üks paremaid tekste ning ma tõsiseltloodan et see maailm jääb elama ja avardub veelgi kajärgmistes lugudes...
Panen hindeks nelja kuna kolm oleks lihtsalt vastuvõetamatultmadal hinne loole, mille lugemist ma nautisin ja viie väljateenimiseks on kahjuks veel liiga palju arenguruumi...
Puudustest on eelpool palju räägitud ja peamiseks on tegelaste yksteise otsa kuhjamine ja nende kohta niigi vähese infi jagamine täiesti suvaliselt. Meenutab t6esti ADD`d, kuid erineb siiski sellega, et kui mängides tehakse kohe alguses selgeks, kes on kes ja mida oskab, siis siin jäi kuni l6puni kuhjade viisi kysitavusi.
M6istan väga hästi ja tervitan kirjaniku soovi seda teemat arendada - selle jaoks on tal s6na otseses m6ttes terve maailm ruumi. Ainus soov oleks, et ei pyytaks lugeja elu meelega keeruliseks teha, sest nii ehk teisiti oli tegu eeskätt meelelahutusega ja see v6iks olla kergemini tarbitav.
Niisiis on n6rga "hea" p6hjuseks kogu loo ja tegelaste skemaatilisus ja selle skeemi ebajärjepidev ja loogikale allumatu joonistamine
P.S. Eelnevast nutust ja halast ei maksa lasta end heidutada. Vaatasin halisejad yle, leidsin ainult yhe, kelle jutust ise yldse midagi pean. Ega igayhe meele järgi saagi olla.P.P.S. Mõtlesin järele ja leidsin, et mis ma koonerdan. Selle loo neli oli tykk maad tugevam kui mõne teise viis. Olgu siis parem juba miinusega viis. Ja yldse mulle autor meeldib, ehk ongi asi selles. Ainult seda ei saa aru - mis tal seal pildi peal suus on?
Pastakas äkki? :)
Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/
Käsi ei tõuse. :D
Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.
(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)
Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.
Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.
Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.
Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...
P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.
Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.
Seepi ei mäleta. :(
Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:
"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."
Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?
Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.
Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------
Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.
Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.
P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.
Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.
Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.
Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.
Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.
Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.
Kirjutatud polegi nii pahasti.
Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.
Masendav.
Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.
Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.
Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.
Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.
Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.
Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.
Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.
Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.
Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).
Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.
Neli ja pikk miinus.
Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.
Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.
Olgu siis neli miinus.
Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.
Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.
Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.
Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.
Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.
Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.
Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.