(antoloogia aastast 2003)
eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2002 (Maailma fantastikakirjanduse tippteoseid)
Ei hakka nurisema, et see ja see jutt oleks võinud välja jääda! Nii halbu jutte kogumikus lihtsalt pole. Jääb vaid loota, et Stalker 2002 ei jää erandväljaandeks, vaid kujuneb heaks traditsiooniks ja kvaliteedi märgiks.
Aastakokkuvõtet tegevat kogumikku on võimalik teha kahte moodi - lähtuda koostaja subjektiivsest maitsest või siis mingitest objektiivsusele pretendeerivast kriteeriumist. See kui hea lõpptulemus saab olema, sõltub liialt konkreetsetest asjaoludest, et emmale-kummale lähenemisele selget eelistust saaks anda. Siin on selgelt mindud teist teed - Stalkeri hääletustulemuste alusel - ehkki teatud toimetaja maitsevälgatusi vilksatab ka.
Lähtudest hääletustulemustest on võimatu vaidlustada nelja teksti (kaks Harglat, Kõlu ja Tuulepäälse) kohta kogus. Ülejäänu on vaieldav, kuid mitte ülemäära. Kõige rohkem on ehk toimetaja maitsest lähtuvat valikut tunda Veskimehe loo olemasolus ja Abel Cain`i jutu "Mees, kes avas väravad" puudumises.
Koostaja ütleb ka otse välja, et on teadlikult välja jätnud tekste, mis on hiljaaegu raamatukaante vahel ilmunud. Peamiselt puudutab see Hargla Grpowski lugusid, aga ka üht Karen Orlau teksti (kaudselt ehk ka kõike "Marduses" ilmunut?). Resultaadina domineerib kogumikus tugevalt ""Algernoni" liin" (koguni 9st jutust 8). See on ühest küljest objektiivne reaalsus (lugejad eelistasidki neid tekste!), kuid teisalt jätab paratamatult pisut vildaka mulje.
Eelnevast tulenevalt pole raamat mitte niivõrd tasakaalustatud kokkuvõte kui meene nn. wõrgufännile möödunud aastast, mulje, mida tugevdavad ka toimetajapoolsed tekstid. Aga puhtformaalselt on siin norimisväärset siiski vähe.
Kui, siis mõnevõrra üllatav oli raamatust leida paroodiaid, eriti kui on teada J. Kallase väga negatiivne häälestatus nende suhtes. Minu arvamus antud küsimuses oleks risti vastupidine. "Paroodiad" mulle meeldivad, kuid antud kogumikku ma neid mitte mingil juhul pannud poleks.
Tekstid ise? Tuulepäälse on kuidagi närviline ja "Fusion" jättis täiesti ükskõikseks, samuti pole Veskimehe jutu puhul tegu millegi märkimisväärsega. Kui Hargla ja Kõlu välja jätta, domineerib Eesti ulme progressiivsemas tiivas poolikute lugude jutustamine (Laur, Friedenthal, Trinity), aga selge on, et kohalik ulmekirjandus areneb ja on mõne aastaga jõudnud üsna kaugele. Ja seda see raamat kahtlemata demonstreeribki. Neli pluss.
P.S. Ja veel üks õiendus. Eessõnas Hargla "Väendrule" on koostaja solidaarne allakirjutanuga, kes peab "Väendrut" Hargla parimaks etnohorrori stilistikas väljapeetud looks. Noh, esmalt ei kuulu väljend "etnohorror" mu sõnavarasse, teisalt pole ma sellist arvamust ka kusagil väljendanud. Sellega olen nõus, et lugu hea on, aga kas parim, on väga raske ütelda.
"Glorie", "Paroodiad" ja "Õnn kaalule" kuuluvad ka minu meelest 2001. aasta paremikku, ehkki kahe viimatinimetatud kirkus minu silmis ajaga tasapisi tuhmub. "Väendru", "Siesta" ja Friedenthali jutu paigutan keskmike hulka. Friedenthali tekst jääb meelde sellega, et loob lugeja vaimusilma võimsaid kujutluspilte tulevikumaailmast, ent siis sumbub kõik kuhugi ära, nagu ei viitsinuks autor enam edasi kirjutada. Veskimeest, Tuulepäälset ja "Fusionit" poleks mina kogumikku võtnud.
Aga üldiselt - tore, et ikka asi ilmus, et keegi viitsis (ilmselt mitte eriti tulusa) toimetamis- ja kirjastamistöö ära teha. Arvan, et sellised paberil ilmumise võimalused motiveerivad oluliselt ka autoreid.
Mis teha. Loeme senikaua siis seda vana, mis on. Tase on tegelikult kõikuv, minu maitse järgi nad nyyd ka kõik head lood pole. Aga käivad kyll. Alla kolme ei saa mult neist hinnet ykski, ses suhtes pole häda midagi.
Võib-olla kõige mõnusamad olidki minu jaoks needsamad paroodiad. Hea lobe lugemine, iseenesest pretensioonitu ja samas hea märk. Ei ole see eesti ulme olukord nii lootusetu, kui on juba, mida parodeerida. Erinevalt eelarvustajast ytles enamik paroodiatest mulle yht-teist, ju olen viitsinud rohkemgi algtekste lugema. Aga muus osas... noh, eks see kogu kajasta seda, mida kajastada on. Kõige huvitavam oli niikuinii see statistiline osa juttude taga. Kena, kui inimesed viitsivad ka vahel kokkuvõtteid teha. Muidu juhtub seda ju kuriharva.
Miks ma sellest üldse nüüd, 11 aastat hiljem, kirjutan? Tuli lihtsalt mõttesse ajas tagasi vaadata ja veidi mõtiskleda mineviku, oleviku ja tuleviku üle. Teha pole midagi, ei saa ühelgi aastal raamatutäit korralikke jutte Eestist kokku, olgu meil siis ulmeajakirju kaks või kaksteist. Ja ei näe mina vähemalt küll kuskil mingit keskmise taseme tõusu...
2002. aasta on minu jaoks isiklikult veel ühe asja poolest märgiline. Minu jaoks muutus vähemalt algupärase ulme osas Stalkeri auhind ebahuvitavaks alates momendist, mil Erkki Kõlu keskpärane anekdoot selle võitis. Enne 2002. aastat suhtusin sellesse lausa niivõrd tõsiselt, et pidasin vajalikuks Kõlu autastustamise hetkel ruumist lahkuda... Mis edaspidi hakkas mulle endalegi väheke naljakas tunduma (praeguseks on põrmust võetu nagunii juba põrmuks saanud, olgu zhestidega, kuidas on). Muidugi pole mul siinkohal vähimatki soovi kuidagimoodi halvustada kõiki selle hilisemaid laureaate eesotsas Indrek Harglaga, kes neid sest ajast saadik lausa tosinajagu on kogunud. Midagi see auhind kindlasti näitab - ma ei saa aga aru, mida täpselt...
Kõik see ei muuda asja, et jätkuantoloogiat oleks ikka vaja. Kas võiks see tulla eelmisest mööduva tosina aasta peale...?
Käsi ei tõuse. :D
Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.
(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)
Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.
Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.
Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.
Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...
P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.
Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.
Seepi ei mäleta. :(
Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:
"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."
Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?
Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.
Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------
Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.
Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.
P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.
Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.
Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.
Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.
Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.
Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.
Kirjutatud polegi nii pahasti.
Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.
Masendav.
Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.
Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.
Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.
Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.
Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.
Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.
Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.
Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.
Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).
Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.
Neli ja pikk miinus.
Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.
Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.
Olgu siis neli miinus.
Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.
Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.
Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.
Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.
Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.
Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.
Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.
