Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison ·

The Stainless Steel Rat

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: «Terasrott»
Tallinn, Raiku Studios, Inc., 1995

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
8
8
4
0
Keskmine hinne
3.759
Arvustused (29)

Terasrott peaks taaskord olema naljakas raamat. Ja taaskord ei ole ta seda mitte. Kohati ju veidi muigeleajavat dialoogi on, aga üldpilt on masendav. Lugu räägib vahetevahel Jim diGrizi nime kandvast kurjamist, kelle erialaks on ühiskondliku rahu rikkumine. Ja seda suurema põhjuseta. Ning üht järjekordselt pahategu tehes, jääbki lurjus erirühma meestele pihku, kes just selliste osavate sullerite seast endale kaadrit hangivad. Nagu arvata võib, algab tõeline seiklus alles nüüd. DiGriz asub jälitama üht naiskurjamit, kellesse ta enne oma missiooni lõppu kogemata armub. Puuduseks taas ulmeliste elementide vähesus ning tegevuspaigaks oleva üsna huvitava maailma pealiskaudne kujutamine. Vähemasti on tõlge loetav. Aga ei enamat. Raamat saanud palju järgesid, mis ilmselt sama naljakad.
Teksti loeti eesti keeles

Terasrott ja Harrisoni raamatud suuremas osas on nagu alkoholijoove. Lugedes on kõik korras, isegi väga. Lugemisjärgselt poeb hinge tühi tunne ja pähe küsimus - mis see nüüd siis oli, millele n tundi sai kulutatud? Ei olnudki nagu midagi! Minul isiklikult on kahju, et vaieldamatult kirjaoskaja kirjanik raiskab oma aega ilmselt alaväärtusliku kraami produtseerimisele.
Teadmata kombel on eestikeelse tõlke autor osanud lobedas keeles tükist mingi kohutava ilguse valmis meisterdada, originaali lugemise järgselt kergitasin hinnet siin kahe palli võrra. Kui midagi sellest voolavast inglise keelest, siis ", of course" igas võimalikus kohas kais jubedalt närvidele, mul oli kange tahtmine võtta must vildikas et nood olematuks kriipsutada. Tegu jäi küll tegemata, aga arvan siiani, et et see tuleks raamatule kasuks.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Õudselt mõnus iisiriiding igavateks talveõhtuteks. Väga mõnus ja voolav inglise keel. Sama pehme ja peategelast sujuvalt ülistav stiil on omane kõigile Harrissoni raamatutele, mida lugenud olen. Need on nagu James Bondi filmid mis külll ei jäta sinusse kasvama migit probleemi,ent mida on lihtsalt mõnus vaadata. Huumor on ka täiesti tugevalt olemas, põhiliselt paroodia vormis (muudes rattides on seda isegi rohkemkui ''The Stainless steel ratis''). Ia raamat mu arust.
Teksti loeti inglise keeles

Juhin kaaskodanike tähelepanu sellele, et enamik neist, kes seda raamatut mingis muus keeles peale eesti keele on lugenud, on pannud hindeks viie, kõik, kes on lugenud ainult tõlget, on pannud madalama hinde, tõlkija võiks sellest omad järeldused teha. Ja ülejäänud rahvale jääb vaid valik: lugeda see raamat originaalis läbi või jääda ilma ühest tõeliselt lahedast tükist.
PS Järgmises arvustuses on seda raamatut nimetatud tapmise-tagaajamise looks. Juhin tähelepanu ka sellele, et rotiraamatutes tapetakse väga harva kedagi, peaosaline üritab seda üldse vältida kui vähegi võimalik, palju rohkem valatakse tomatimahla kui verd ;-)
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Üldiselt mittemidagiütlev teos. Ajaviiteks lugeda võib - näiteks bussis või kuskil midagi oodates. Teose lõpuosas tundub seni kestnud hoogne tegevus nagu vaibuvat, andmaks maad peasosalise kahtlustele ja kõhklustele. Ja tõlkijaks on valitud mingi totaalne infantiil, kes ei oska ei inglise ega ka eesti keelt. Originaalis loetud "The Stainless Steel Rat Saves the World"" oli tunduvalt loetavam.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Teil pole midagi teha, siis võtke see raamat ja lugege. Kui Teil on midagi teha, siis jätke lugemata. Väga hea raamat ühekordseks kasutamiseks.
Teksti loeti vene keeles

C''mon guys! Kus on kirjas, et sci-fi tingimata Bradbury või Dick''i moodi morn ja painajalik peab olema?! Terasrott on *puhas* meelelahutus, sellisena mõeldud ja sellisena ka kuradi hästi välja kukkunud. James Bondi filme ka vaatate niimoodi tõsimeeli kriitiliselt või? Ja minumeelest on Terasrott oma humoorikuse, tempokuse ja lahedusega keskmisest Bondi jutust yle. Inimesed, mis on lahti teie huumorimeelega? PS! Äkitsi on asi selles, et kõik on seda raamatut eestikeelses tõlkes lugenud? Ka minul vedeleb see riiulis, esimesest lehekyljest kaugemale ei saanud - paha hakkas. Kusjuures originaalis ei ole ma seda ka ise lugenud, vaid ypris hästi välja kukkunud venekeelses tõlkes.
Teksti loeti vene keeles

Suuremat ei kiida. Vastikult sihuke ajututele väljakukkunud raamat. Nõrk nii idee kui teostuse poolest, stamplugu. Ainus mis positiivselt märkimist väärib oli peategelase humanism.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin siin eelnevaid arvustusi ning imestan, et küll see naljasoon on ikka üks haruldane asi... pean isegi ennast selliseks üsna kehva naljasoone omanikuks, aga näe mul on seda naljasoont ikka mäekõrguselt rohkem...

Lugesin romaani omal ajal mingis suht tuhmis vene tõlkes... noh polnud paha märululme... siis sattusid mulle kätte sarja esimesed kaks romaani suurepärases vene tõlkes ning ma tundsin, et peaks oma seisukohti vist revideerima hakkama. Viimase paugu pani aga see, kui ma lugesin köidet «The Adventures of the Stainless Steel Rat»... see on omnibus, mis sisaldab klassikalise rotitriloogia. Selgus, et tegu on suurepärase ja hästi naljaka sarjaga, mis ainult õige pisut jääb alla Harry Harrisoni (vist? parimale) Surmailma sarjale.

Libe Jim on tore tegelane, maailm on tore ja ka Angelina on tore tegelane... aga see eesti tõlkija on tõbras, selline tore raamat ära solkida!!! Ja milleks veel kaude tõlkida? Ning milles vanapapi Occam süüdi oli, et tast Ockham tehti? Loodan, et kunagi on ka kogu Roostevaba Terasroti saaga eesti keeles olemas ning loomulikult loodan, et see ilmuks heas tõlkes!!!

Muide, jutt «The Stainless Steel Rat», millest hiljem sai antud romaani algus, oli esimene Harrisoni tekst, mis ilmus John W. Campbell Jr.-i toimetatud ajakirjas «Astounding Science Fiction»... Ameerikas tähendab see palju!!!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Lugedes eelkirjutanute arvasmust, on mul kuidagi hea meel, et mina midagi ei teadnud asjaolust, et TSSR ka maakeeli ilmunud on. Ise lugesin seda u. 6-7 aastat tagasi idanaabri tõlkes. Peris ia oli. Siuke mitte millelegi peale laheda lugemise pretendeeriv lugu. Ja kahtlemata teda lahe lugeda on. Ei saa teda kuidagi teab mis filosoofiliseks ja sygavaks kirjanduseks lugeda, kuid kuulub raamatute hulka, mida vaba aja olemasolu korral hea ja lahe lugeda on. Ei vaja ajusid ja nende olemasolu korrale ei vaeva neid.
Teksti loeti vene keeles

Sügavate mõtete otsijail seda lugeda küll ei tasu. Naljakas ta aga ka ei ole. Imelik on. Suhteliselt mõttetu raamat, igas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Libe Jim tegelemas tavalise röövimise, sulitempude, pettuste ja muu tulutoova tegevusega lauslolluse all kannatavas Universumis. Teose teeb nauditavaks Jimi lausa ülivõrdes ego ja samuti killud, mis kukuvad korrapäraselt.
Teksti loeti vene keeles

jäi ette. lehitsesin. varsti sain aru, et kunagi ammu olen - vist vene keeles - juba lugenud. erilist muljet ei jätnud siis ega nüüd. usun, et tegelasest saab naljakaid kilde välja pigistada, aga ei tundu nii, et viitsiks neid muid osasid võrgust maha laadida.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eestikeelset lugenud ei ole ja eelarvustusi vaadates tundub, et mul on vedanud ;-) Olla üks esimestest arvustajatest on hea, olla kahekümnes... mjah. Tegemist on nii kuulsa raamatuga, et kunagi ammu olen üritanud seda vene keeles lugeda ja - eelpool Jürka arvustust lugedes - ilmselt oli tegu tolle nürida variandiga. Nii et kahjuks ma teadsin täpselt, mis raamatus sünnib. Ometigi nõustun nendega, kes kiidavad HH keelt - teos oli selline lahe lobisev tekst, mis kusagil peatumata omaette jooksis, kogu aeg midagi juhtus, mingeid erilisi pärl-kilde ei olnud, aga huumorit ikka jagus. Helge... ja kahjuks ka tühi. Aga ei kahetse - üks kord lugeda võib.
Teksti loeti inglise keeles

Kergelt humoorika märuliulme vastu pole mul midagi, aga asjal peaks vähemalt mingi mõtegi olema. Või on see tõesti nii osavalt ära peidetud? Kõike kirjeldati ka nii pealiskaudselt ja möödaminnes, et see hakkas lausa häirima. Positiivne on vähemalt see, et polegi üritatudki üht kildu teise järel sisse toppida.

Sellistel geeniustest tegelastel, nagu meie diGris, võttis mõne elementaarse asja taipamine ikka liiga kaua aega. Seegi, et põhikurjam oli naine, ei olnud kahjuks üllatus. Eriti veel kui eespool rõhutatakse (arvatakse, eeldatakse) et too on mees.

Ja veel: Lõpp tuli liiga järsku vastu - nagu oleks autoril järsku kiire hakanud selle lõpetamisega. Ka oleks sellise teksti vägagi edukalt saanud panna tänapäeva.

Teksti loeti eesti keeles

Hea-lihtne-otsekohene.
Ühe õhtu raamat aeglasele lugejale, naiivse võitu tehnilise küljega (üle 40 aasta vanagi ju!!!) moraalne-romantiline lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatukogus leidsin selle raamatu krimkate juurest. Laenutasin kuna Harrisoni nimi oli tuttav. Lugesin ja meeldis, kuid kui nüüd tagasi mõtlen siis kõige parem ta siiski ei olnud. Oli küll hästi kirjutatud, täpselt Harrisoni stiilis, kuid midagi jäi puudu ja selle tõttu ta minu arust viie jut ei olegi! Aga lugeda soovitan küll, sest ega ta halb ka ei ole!
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Omamoodi huvitav huumor.

PS! Härra Jüri Kallas, Ockham on ehk isegi õigem kirjapilt kui Occam (kuigi mõlemaid loetakse õigeks).
http://en.wikipedia.org/wiki/William_of_Ockham
Teksti loeti soome keeles

Väga mõnus lugemine. Paraku eeldab huumorimeele olemasolu. Ja võõrkeelte tundmist (mitte asjata pole eesti variandis kirjastust ja tõlkijat maha vaikitud - jalgupidi puu otsa sellised ja lõke alla! - eelkõige just solkimise pärast, sest Eesti turunirule ei ole mõtet ka uuesti ja paremini teha).

Ise lugesin poolteist aastakymmet tagasi vene tõlkes. Ei oska takkajärgi ytelda, oli too hää või paha, kuid eks mul on ka juba ammu oskus halvast tõlkest mööda, originaali lugeda. Harrisoni parim osa on siiski huumorimeel, bojeviklus jääb siin taustaks ja kes seda tõsiselt võtab, ei tee lolliks kedagi peale iseenda. Kui aega tekib, loen yle kyll.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 

Romaan tuleviku ühiskonna superkurjategijast, kellel on oma eetikakoodeks. Lugeja ei saa kuigi palju teada diGrizi isikust. Tema välimus muutub vastavalt sellele kuidas ta uude rolli sisse elab. Ja rolle on mitmeid. Lahtiseks jäävad tema motiivid – igatahes praktilist vajadust kaubamaja või panga röövimiseks ei paista olevat. Üliturvalises ühiskonnas on kuritegusid vähe ja ka kurjategijaid vaid käputäis. Võib-olla seisneb peategelase isikupära ja suurus selles et kurjategijad on haruldased nagu pandakarud.
 

Teksti loeti eesti keeles

The Stainless Steel Rat on kergelt humoorikas kelmiulme-romaan. Galaktikas valitseb juba sajandeid rahu- ja heaoluühiskond. Kuritegevus on nii haruldane, et planeetide väikesed politseijõud pole palju enamat pargivahtidest. Kuid alati eksisteerib neid, kelle jaoks olla väljaspool seadust tähendab olla vaba.
 
Üks selliseid on peategelane James Bolivar diGriz, hüüdnimega Libe-Jim. Ta on lollitanud korravalvureid juba mitmekümnel planeedil, kuid nüüd on ta lõpuks leidnud endale väärilise vastase ja sattunud Galaktika eriüksuse kätte. Talle tehakse aga ootamatu pakkumine - kas ta ei tahaks oma oskuseid seaduse käsutusse anda?
 
Ma pean ütlema, et igasugused pikareskid ja eriti kelmikomöödiad mulle pigem meeldivad. Midagi lapselikult toredat on kogu selles trikitamises ja politseile pika nina näitamises. Romaani peategelane ongi just selline trikimeister, kes tegeleb kuritegevusega puhtast lõbust ja kes väldib hoolega kellelegi päriselt liiga tegemast.
 
Teine meister-kurjategija Angelina, kellega diGriz enamus raamatut mõõtu võtab, on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldib aga see, kuidas selle kaudu siinse maailma utoopilist iseloomu rõhutatakse. Selgub, et Angelina minevikutrauma, mille pärast ta maailmale kätte maksab, ei ole samuti mitte kellegi süü.
 
Kuritegevus pole siin kadunud karmi ja efektiivse valitsuskäe tõttu, vaid tundub, et erinevad võimalikud kitsaskohad on lihtsalt võimalikult hästi ära silutud. Need, kes otsivad vabadust ja põnevust, saavad lõpuks tööpakkumise (nagu selgub, on kurjategijate üle kavaldamine isegi põnevam kui politsei lollitamine).
 
Niimoodi võttes on siin raamatus isegi midagi rohkemat, kui lihtsalt lahe ja lobe jutuke, kus autori jutustajakeel kenasti voolab. Ning isegi kui poleks, siis ei oleks ka selles midagi halba. "Hea tuju raamatuid" on tegelikult raskem kirjutada, kui arvatakse ning Harrison on siin seda teinud ikka täitsa hästi.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Raul Veede
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mõtlesin, et oleks pidanud ikkagi yhe panema. Lihtsalt inimeste ehmatamise huvides. No kes siis veel, kui mitte mina, eks ole.

Käsi ei tõuse. :D

Teksti loeti eesti keeles

Juba 16. lehekyljeks olin otsustanud, et tõlge on silmapaistvalt... hale. Edasine mu arvamust ei parandanud. Mind kui toimetajat lõbustab kurb tõsiasi, et aeg-ajalt võib originaali mõtet vaid ähmaselt aimata - selleks ei piisa lihtsalt halvast tõlkijast, see on juba saavutus.

Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.

(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Pratchett nagu Pratchett ikka. Mitte kõige parem, mitte kõige halvem. Tegelikult meeldib mulle Pratchetti juures just tema filosoofiline sygavus. Tal on oma visioon sellistest asjadest nagu myydid, muinasjutud, jumalate ja inimeste keerulised vahekorrad ja vastastikune sõltuvus - ja see on võluv. Kahju, et ta seda kõike lyhemalt ei kirjuta, kontsentreeritud tekst samal teemal võiks olla kuradima hea.

Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.

Seepi ei mäleta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tulemust me veel vaatame. Aga mul pole teist kohta, kus röögatada. (Esialgne hinne on tinglik, sest Pratchett pole seda tõlget ära teeninud.)

Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:

"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."

Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?

Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.

Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------

Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.

Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.

P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.

Teksti loeti eesti keeles

Eks sedasorti lood olid tollal nähtavasti õhus. Näiteks Conan Doyle`i ilmalõpulugu, mille nime ma praegu enam ei mäleta - kuidas Maa läbib koleda ja kohutava lõhnatu-maitsetu kosmilise gaasipilve - on olemuselt ysna samasugune. Kõik kohustuslikud elemendid on sees, pluss isegi siin puuduv yksikisiku tasandi syþee. Ja ometi ei ole "Täht" nii jõle saast kui Doyle`i lugu. Lihtsalt väga, väga tyytu.Pelgalt inimkonna tähtsusetuks kuulutamisest teravmeelsuseks siiski ei piisa. "Mis on yks kapral universumi ylevuse kõrval!" on öeldud ka "Ðvejkis", aga seal on palju muud ka veel. Siin ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koosneb kahest motiivist: leiutisest ja teisilmatontidest. Tontide all pean silmas samasuguseid ebamääraseid okultisminähte nagu ei-mäleta-kelle raamatus "Punaste kõrvadega vaimud", filmis "Photographing Fairies" või teatud osas angloameerika lastekirjandusest. Motiivide vahel pole mingit seost.

Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Hilisematel aegadel on sedasinast aasi tuntud Njördi nime all. Ka eesti keeles. Ja ma kahtlen sygavalt, kas ta just ariaanide hulka kuulus - ehkki mine tea, võib-olla eitas just tema esimesena Jeesuse jumalikku loomust Isa ja Pyha Vaimu kõrval.

Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.

Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude valik on omaette teema; pudru moodi ta ju on, aga olgu siis peale. Võib yks niisugune ka olla.

Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.

Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude hinded annaksid jah nelja, aga valik pole suurema asi, tõlge kah mitte ja toimetajatöö pole veel nii hull kui Howardi Aed täis hirmu puhul. Saab kolme ära kyll - ja see on heatahtlik hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Käib kah, aga haaret ei ole. Huvitav, kas seda pole mõni teemaga paremini sobituv kirjanik ymber kirjutanud? Burroughsi puhul on näiteks kloonid märksa etemad, võiks siingi proovida.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole õudne, aga ehk kellelegi teisele on. Kogu kirjeldatud situatsioon on ebausutav: milline inglane hakkab kulutama tervet laeva sellele, et ööpäevaringselt passida kohalike perverssete kommete toetuseks mingi liivaaaugu juures? Ja kui juba hakkabki, paneb ka sõdurite aheliku augu ymber. Pähh.

Kirjutatud polegi nii pahasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks pole mul nii pingul närve kuskilt võtta. Ei ole õudne. Ja teravmeelne ka mitte. Sama mehhanismiga lugusid on kirjutatud tuhandeid. Et aga ma ei suuda kindlaks teha, kui paljud neist kirjutati enne 1888. aastat, olgu siis neli.
Teksti loeti eesti keeles

Oskab jah. Ainult et materjalist jääb vajaka. Õudne ei olnud, venis ja ei jõudnud kah kuhugi. Et vähemalt stiiligi nautida, tuleb lugeda inglise keeles.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah. Mida "kadudeta ümber panna ei saa", pandi kadudega. On Pratchett mis ta on, aga Varrakuga võiks lörtsimise eest teha seda, mida Lang omal ajal Kultuuriministeeriumile soovitas (ja oma soovituse eest kaposse kaevati). Ehk on Must Kass järgmine kord läbi astudes nii kena ja teeb asja ära? ;)

Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.

Masendav.

Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa tubli raamat. Virisen muidugi, et pole enam see, mis vanasti - aga olgu pealegi. Ajaviiteks igati sobilik ja mõnus.

Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus on kolm lugu, millest yhes on ulmeelement - mis on tekstis ilma igasuguse põhjenduse või seletuseta, ei haaku loo arenguga mitte kuidagi ja on nii karakterite arengu kui lõpptulemuse seisukohalt täiesti tähtsusetu.

Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.

Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.

Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.

Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Amer, kes on elu otsa käinud ringi ja põdenud selle pärast, et kõik on lollid ja tema ka, laseb ajalehekuulutuse peale telepaatilisel gorillal endale õpetada, mis inimeste maailmal viga on. Lõpuks paistab kyll gorillagi yleyldisest lollusest masenduvat ning teeb enesetapu kopsupõletiku läbi.

Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.

Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.

Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).

Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Ajastule omane ebamäärane spiritualism.
Kaasaegse rahvausundi tyypnäide: meie kallid surnud passivad meid kuskil põõsas, naeratus näol. Mis nad seal teevad või kus nad sel ajal viibivad, kui me põõsa läheduses pole, ei maini keegi. Ega Burnettil suurt muud öelda olegi, aga ytleb ta seda kyllalt kaua. Samas on tal (jällegi ajastule tyypiline) kyllalt viisakas stiil, kahjuks hõre, nii et see päästab vast ehk hommikupooliku, kuid mitte terve päeva.

Neli ja pikk miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu et sedasamustki... sisu ei olnud. :(

Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.

Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.

Olgu siis neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Kena jah, et vahel harva mõni asi eesti keelde ka ymberlõikamata tuuakse. Kahju ainult, et nii harva.

Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.

Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.

Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.

Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tuleb kogumikus ridamisi lugusid, kus ulmelisus on nii õhuke, et paistab läbi. Aga see ei häiri, lood on ikkagi head. Ja siis on siis jutuke - õigupoolest tõesti laast -, kus ulme ometigi sees. Ainult et... no on, jah, ulme, noh. Umbes samal või veidi vähemalgi määral kui Jaigu kaarnakivilugudes. Aga... peale pole temaga midagi hakata.

Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Õudusosa mingu minu poolest kus kuusteist, lahendus on see, mis hea hinde saab. Dilemmat oskab inimese ette asetada igayks, hetkeks tema viletsust nautida ja siis vanamammile patja näo peale suruda samuti. Aga selle peale enamasti ei tulda, et lasta inimesel oma kriisihetkel paljastunud närususe sees aastate kaupa mõnuga marineerida. Tõsi, sentimentaalsus kisub hinnet jälle allapoole. Nii et kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta midagi nii väga sisaldanudki, aga jällegi - nagu Kinga puhul ikka - kirjutatud on nii hästi, et halba hinnet kah panna ei saa. Kibe tõde, aga viletsalt kirjutatud loos peab idee ikka neetult hea olema, et tasuks teda sealt välja kaevama hakata. Ajaviitena eelistan iga kell briljantset muidunikerdust.

Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii raamatute osa, loodusekirjeldus kui nimede nimetamata jätt.

Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.

Teksti loeti eesti keeles