Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

Neverwhere

(romaan aastast 1996)

Hinne
Hindajaid
8
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (12)

Gaimani esimene sooloteos, kirjutatud samanimelise BBC telesarja põhjal. Õõvastav lugu maailmast, mida me enamasti ei näe. Peale selle raamatu lugemist vaatate te edaspidi iga prügikastis tuhnivat kolli teatava aukartusega ning Londonis mõtlete kaks korda, enne kui metrooga sõitma lähete :-) Lugu kui kirjatükk kisub küllaeg-ajalt võsapoole, meenutades rohkem mõnda adventure-mängu kui raamatut(lõpp eriti), aga esimese raamatu kohta pole seda üleliia.4 pluss.
Teksti loeti inglise keeles

Õõvastav, mis õõvastav. Olin juba unustanud, milline kogemus mul oli Stardust`iga ning võtsin raamatu pihku veidi pärast südaööd.Hommikul läksin siis tööle magamata. Üsna kole oli. Eriti seepärast, et sel ajal, kui mina trolli astusin, olid seal ees juba sellised haisvad inimesed - kohe vägisi tuli äsjaloetu meelde. Õnneks polnud liikuris rotte näha, muidu oleks vist hulluks läinud.Pagana hästi kirjutab mees igatahes.
Teksti loeti inglise keeles

Sandmani koomiksiromaanidega maailmakuulsuse pälvinud Gaiman kirjutas ka oma debüütromaani ’Neverwhere’ väga köitvalt. Igatahes on BBC teinud sellest telesarja ja ilmselt on nüüd juba valmis ka täispikk film. Raamatu hindeks 5.

Shotlasest peategelane Richard Mayhew sai töökoha Londonisse ja romaani tegevus käivitub umbes kolm aastat hiljem, kui Richard leiab tänavalt haavatud tüdruku. Pärast abi andmist märkab Richard paar päeva hiljem, et ta on meie tavalisest maailmast välja pukseeritud: keegi teda ei märka; kuigi arvel on raha, ei saa ta seda kätte; isegi ta korter müüakse ja ta asjad viiakse sealt minema. Selgub, et tüdruk, keda ta abistas, ei kuulu meie maailma, vaid on tähtis tegelane nähtamatus Londonis.Aeg-ajalt kukuvad või kaovad mõned inimesed meie maailmast just sinna. See saatus on tabanud ka Richardit.

Algavad peadpööritavad seiklused, kus parasjagu õudust ja üsna tihti heidetakse kilde. Veelkord: teos kuulub fantasykirjanduse tippu, kuid usun, et ka õuduskirjandus peab seda enda omaks
Teksti loeti soome keeles

Mitte ei saanud aru, miks seda õuduskirjanduseks peetakse. Vähemalt selle nime all oli raamat müügis.

Hästi loetav ja haarav, kuid miski jäi puudu. Kui mitut questi on võimalik lugeda, ilma et see pisut tüütuks muutuks... Kuid maa-alune London oli mõnuga kujutatud, ilmselgelt tuli kasuks ka hea ajaloo tundmine.

Hindeks ehk 5-.

Teksti loeti inglise keeles

Üsnagi haarav lugu ja arvestades, et on kirjutatud teleseriaali põhjal (sic!) peaks viie saama, aga minule ta nii haarav ei olnud. Neli. Tugev neli mitme plussiga, aga siiski neli.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest ei oska Gaiman õudselt kirjutada, kuigi mitmed ta teosed on liigitatud õuduskirjanduse alla. Sellega ei mõtle ma mitte seda, et autor on oma püüdlustes läbi kukkunud, vaid seda, et miskipärast kiputakse kõiki surma, allmaailma, teispoolsuse jms teemasid automaatselt õudukateks arvama. Gaiman aga näitab, et süngetest ja koledatest teemadest võib vägagi muhedalt ja "helgelt" pajatada.

Lugu oli mõnus lugeda (vana hea Gaiman...), aga pean tunnistama, et hilisemad tööd sümpatiseerivad pisut rohkem. Seekord oli tegu justkui korralikult ärakasutamata maailmaga, oleks tahtnud rohkem lahtikirjutatud tegelasi (nad olid ju nii vahvad) ja ka intriigi lahendus jäi natuke lahjaks.

BBC sarja pole näinud, aga kuuldused käivad, et suur ekraan proovib lähiaastatel teost jälle "rikkuma" hakata. Mine sa tea, võibolla mõjub kõik visuaalses pildis tõesti paremini :)

Teksti loeti inglise keeles

Mul on juba aastaid teatav nõrkus sedalaadi teoste vastu, mille tegevus toimub mingisuguses veidi nihestatud ent siiski meie omaga kokkupuutepunkte omavas reaalsuses (nagu Charles de Lint), ja seega ei ole üllatav et esmatutvus Gaimani loominguga oli igati meeldiv. Peategelase mõningasele tuhmusele pakuvad enam kui piisavat kontrasti ohtrad värvikad kõrvaltegelased. Eriti palgamõrvarid Croup ja Vandemar - ei mäletagi millises kirjandusteoses viimati kohtasin kurjameid kes loo kangelastel sedavõrd sümpaatsel viisil luid murravad ja kõrvu küljest lõikavad, ise oma tegevuse kõrvale fileeritud toorest kassipoega mekkides.

Alternatiivse Londoni kirjeldus oli ka piisavalt köitev, seda isegi lugejale kelle tutvus sealse metrooga piirdub veebikaardi uurimisega. Kui ise neid metroojaamu iga päev läbiks, oleks mõju kindlasti suuremgi.

Loo süžee mõningase trafaretsuse suudavad need loetletud plussid kenasti ära varjata, nii et lugemise ajal ei saa nagu väga arugi et sellel midagi viga oleks, ja võib viie südamerahuga kirja panna.

Teksti loeti inglise keeles

Hetkel ilmselt kõigist loetud Gaimani romaanidest vaieldamatu lemmik. Tuletas meelde kahte mulle meeldinud teost nagu Jeteri "Morlock Nighti" ja "Anubise väravaid". Ehk jällegi on tegevuskohaks Londoni all olev ja pealmisest linnast vaat, et palju suuremgi varjatud linn. Seejuures ei korda Gaiman ka mingeid vanu klisheesid ega laena eelkäiatelt ideid ning leiutab oma maailma ise. Tulemus on originaalne ja kergelt visualiseeritav, hoolimata sellest, et Londonist ei tea ma suurt mitte kui midagi. Tõsi, tegelased tunduvad pealtvaadates ja maailma endaga võrreldes üsna stereotüüpsed. Näiteks aravõitu peategelane, saatuslik salapärane tüdruk, kes peateglase sündmustesse kisub (Meenus hilisem "Stardust") või isegi pahalased (sarnaseid karaktereid kasutas Gaiman ka hiljem "Kalmisturaamatus") aga lõpptulemusena see ei häirinud vähimalgi määral. Eks Gaiman oli neile klassikalistele tegelastele ka üsna palju pisemaid ja põnevamaid konkse külge haakinud - näiteks Carabasi mantel (millest raamatu lõpus veel eraldi lugu). Kokkuvõtteks ehk küll kohati aeglaselt kulgev aga meeldiv lugemiselamus. Tubli tükk linnafantaasiat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kalju Maapoeg
15.07.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Noh, lugu on tore, väga tore. Kõhedaks tegi ja puha.Aga tõlge on abitu ja selle kallal tahaks kohe väga viriseda. Fail ja antikvaar on jubedad jah, aga tõlkida Lord`s Prayer jumalapalveks?Ja veel loendamatud rängad stiilivead ja ülikummaline lauseehitus? Ja siis veel üks asi, mille suhtes ma väga kindel pole, mis mõjus aga kummastavalt: 18 saj vist kirjutati enamik nominatiive suure algustähega jah, aga kas nende maakeelde panekul poleks olnud mingit natuke normaalsemat võimalust kui üks-ühele ümbervorpimine? Kasutades näiteks mingit Petersoni Jaagu keelt vms.
Teksti loeti eesti keeles

Siiani loetuist kahtlemata Straubi parim lugu. Ja üle pika aja üks, mis mu korralikult ära hirmutas. Kõnekas on raamatu tagakaanel seisev tutvustus:They told each other ghost stories. But the stories did not stop with the telling. Rohkem ei tahakski sisu kallale minna. Õudukafännidele kohustuslik, lisaks pakub Straub välja paar toredat ideed libakate ja vampide algupära kohta.
Teksti loeti inglise keeles

Mäletan, et lugesin, ja et oli tore. Aga ei mäleta eriti, millest seal juttu oli... Noh, KT jutt toob ühtteist meelde. Atmosfääri iseäranis, mis oli mõnusalt vastik.
Teksti loeti inglise keeles

Lollus! Kõige paremad lasteraamatud, räägitakse, on ikkagi need, mis ka täiskasvanutele midagi pakuvad. Selle skaala järgi töötab ju küll!
Teksti loeti eesti keeles

Tohutult mõnusa jutustamise eest saab viie kirja. Trinity on mu vist ära hellitanud, aga ta tavalise taseme kohta näib see pala jah kuidagi sisulage, vähem sisukas, seest tühi või muud sarnast. Ütleme siis, et kui mu keskmine hinne Trinityle peaks viiepallisüsteemis olema kuus ja pool, oleks see siin viis miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kokkuvõttes ajas haigutama. osadega on aga teine lugu. Low men ja Blind willie, eriti just viimane, saaksid viie, ülejäänu on tähtsusetu soust. kusjuures see kuuekümnendate uurimine pole midagi väärt, isegi mitte informatiivses mõttes.
Teksti loeti inglise keeles

ammu loetud, tuleb tunnistada. väga ammu. hinne viis tuleb seetõttu, et see vist oli üldse esimene king, mida lugesin.
Teksti loeti eesti keeles