Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Moorcock ·

The Vanishing Tower

(romaan aastast 1971)

eesti keeles: «Rändav kindlus»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
1
3
0
0
Keskmine hinne
4.364
Arvustused (11)

Alustama olen sunnitud sellest, et lugesin antud teost kõigest paar nädalat tagasi, aga ei mäleta enam kuigi selgelt, millest seal üldse kirjutati. Kuna ma erilise dementsuse all ei kannata, kipun seda pigem autori kui enda süüks panema ja sellest ka madal hinne. Sisukokkuvõtte kirjutamise pean kahjuks järgmise arvustaja hooleks jätma.

Niipalju kui ma seda Elricu-sarja lugenud olen, mõjuvad kõik need raamatud miskipärast kuidagi õõnsalt. Ka käesolev ei ole erandiks. Võib-olla on põhjuseks see, et autoril tundub puuduvat mingi selge idee, kuhu ta omadega välja tahab jõuda. Kogu aeg käib üks lõputu hüplemine ühe tapetava deemoni või pooljumala juurest järgmise juurde. Nii käib see iga Elricu-raamatu algusest lõpuni, kuid ei ole näha et sündmused sellest eriti edasi areneksid või kogu see asi mingis suunas liiguks. Üksikasjad on küll kirja pandud üpriski köitvalt, aga oleks tore, kui neist ka mingi hoomatav tervik moodustuks.

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut on vºlja antud kahe erineva pealkirjaga "Sleeping Sorceress" ja "Vanishing Tower". Jºtkub vana vaen kahe nËia Elricu ja Theleb KÕaarna vahel. Raamat koosneb kolmest osast. Esimese osa teemaks on ("Valge Hundi Saatusest" tuttav) magama nËiutud kaunitar Myshella. Teises osas puutub Elric kokku kerjuste linna Nadsokori valitseja salakavalate plaanidega. Kolmandas osas Ïritab kºttemaksuihast hullunud Theleb KÕaarna maailmat hºvitada, ning suudab sellega Elricut suitsiidiplaanidest loobuma panna ... ¶ldiselt, mida rohkem sarja lËpu poole, seda energilisemaks tervikilikumaks raamatud lºhevad (vºhemalt minu arvates); vºlja arvatud "Revenge of the Rose", mis kronoloogiliselt peaks tulema selle raamatu jºrgi, kuid mis on kËige hiljem kirja pandud. Hea raamat. Soovitan.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Põnev oli. Veider raamat veel veidramate tegelastega ja mis siin salata, ta erines traditsioonilisest fantaasiast kasvõi selle poolest, et Elric ei ole positiivne kangelane. Või siiski on? Pagan seda teab, Elricu iseloom on suhteliselt keeruline.

Elric, tegelane, keda piinavad südametunnistuspiinad ja kes üritab neist vabaneda, mõeldes isegi enesetapule. Kui palju on fantaasias selliseid kangelasi, kes tahaks ennast ära tappa? Mitte eriti palju. Psühholoogiliselt ei ole asi ehk eriti tõepärane, kuid ta on värskendav. Tegelikult peaks maailma üleüldse kui tervikut kujutama,asjaolu, mille fantaasia sageli kahe silma vahele jätab. Olgu, olgu, maailma kurjuse poole pealt vaatamiseks on dark fantasy, mida Elricu-sari siis vist on (?).

Kemplemine kahe maagi vahel on, andke andeks, siiski koomiline. Elricu pidev viimasel hetkel pagemine erinevatest lõksudest omandab siiski naljaka varjundi. Loitsud, mida ta kasutab, mõtted, mida ta mõtleb. Ajavad suu muigvele küll. :) Tundub, et vähemalt teoreetiliselt on Elricust nüüd kõik, aga ei! Parimates fantaasia traditsioonides sünnib midagi, mis meie (anti)kangelase päästab. Vahva! Ja edasi aina hullematesse seiklustesse, kus aina võimatumatest olukordadest välja rabeleda ning oma Kaose jumalalt abi paluda.

Elric ei ole tegelikult ei Kaose ega Korra poolt, vaid neutraalne. Nii et elagu neutraalsus, milleks vaeva näha enese liigitamisega või muu sarnasega? Kaevad endale auku. Elric oli end küll avalikult Kaose teenijaks kuulutanud, kuid see ei seganud teda ka Korda abistamast. Silmakirjateener äkki?

Olgu veel lisatud, et Moorcocki poolt loodud maailmas toimuvad ka üsna paljud AD&D seiklused (mille peale Jyrka arvatavasti ainult tigedalt kulmu kortsutab... :P)

Teksti loeti eesti keeles

Väha head kirjeldused ja suurepäraselt kirjapandud raamat. Kõik kolm lugu olid kaasahaaravad ja köitvad. Tõesti pole tüüpiline raamat peategelasega valgel hobusel kes õnnest ja andestusest pakatab. Elricu enesetapu mõtted panid raamatule plusse juurde. Hakkasin mõtlema kah kas mingis muus raamatus peategelasel on enesetapu mõtteid olnud ja ühe peaaegu ,et leitsingi. Selleks üheks on Amberi Corwin ,"Amberi kroonikatest" Roger Zelazny poolt. Tema ka viienda osa lõpus peaaegu et tegi enesetapu aga Corwinit takastati. Elricust hakkas ausalt kahju ja ta lõpu mõtted olid väga kurvad nimelt see et ta suudaks vaid veidikegi unustada oma valu, tegusid ja teadmisi et ta peab maailma algusest kuni maailma lõpuni kannatama oma kõikides taassündides igavesevõitleja nime all. Ainuke kord mitme raamatu jooksul kus meie albiino kuningas naernud on, oli kui ta kohtas oma teisi taassünde.Seda oli armas lugeda ja tahaks juba järgmisi osasi kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles

Selles raamatus võitleb Elric siis oma vihavaenlase Theleb K`aarnaga, kuid jagu tast veel ei saa. Raamat koosneb kolmest osast, ehk siis kolm korda saab Elric Theleb K`aarna peaaegu kätte, kuid on sunnitud siis jällegi taanduma. Theleb K`aarna muutub raamatu käigus aina võimsamaks ja võimsamaks, ning Elricu pääsemised Theleb K`aarna lõksudest üha napimaks ja raskemaks. Tegelikult on kõik raamatu kolm osa nagu ühe vitsaga löödud, arengut pole kuskilt otsast märgata. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ka "Weird of..." hirmmõnus meelelahutus. Proovige lugeda peale poolteisepäevast ajude n...i ja küll te siis tunnete.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu esimene tutvus Michael Moorcockiga ja tegelikult fantaasiazhanriga üldiselt. Olles eelnevalt lugenud R.R.Tolkieni teoseid on mul võrdlusmoment eelkõige sellelt pinnalt.

Mis mulle selle raamatu puhul meeldis, oli see, et erinevalt Tolkienist pole siin lehekülgede pikkusi maastikukirjeldusi, pikki kõrvalepõikeid ajalukku ega high speechi.Lihtsalt loetav seiklusjutt. Mitmed asjad, mida olen kohanud RPG mängudes, tulid siin väga tuttavad ette. Võlukunsti süsteem, see kuidas endale võimsaid abilisi appi kutsutakse, on siin huvitavalt ja üsna loomulikuna näivalt lahendatud.

Üldiselt jätab raamat unenäolise mulje, sest mitte ainult maailm pole täiesti ebarealistlik, vaid ka tegelaste motiividest ja mõtetest väljaspool hetkel toimuvat pole suurt midagi teada.Va Elric, kuid temagi on sihitu otsija, kes läheb sinna, kuhu sündmustekeeris parajasti kannab.Kokkuvõttes: loetav raamat.

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles