Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Otfried Preussler ·

Krabat

(romaan aastast 1971)

eesti keeles: «Krabat», Tallinn «Eesti Raamat» 1982

Hinne
Hindajaid
21
1
1
1
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (24)
Laur Salundi

Krabat läheb Schwarzkollmi veskisse nõiaõpilaseks peale seda, kui talle on unes kolm korda mingi kutse tehtud. Ja lähebki lahti lugu, kus nõiakunstist puhast lehekülge on raske leida. Üldiselt öeldes päris tore muinaslugu, mida soovitaks kõigile lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Vinge lugu! Raamat, mida olen halastamatult ekspluateerinud ja mis sellest hoolimata on sama värskeks jäänud kui esimesel korral. Kirjanik on seganud germaani rahvapärimusi ja maaelu pildikesi nii meisterlikult, et ainult kadesta. On sünge, kuid kahtlemata märksa elujaatavam ja humanistlikum kui enamik kaasaegsete õuduskirjanike loomingust. Päris lõpus jääb kõlama idee, et pole inimesel vaja kunstlikke abivahendeid (on selleks siis nõiakunst või miski muu), et olla vaba ja õnnelik. Esimest korda lugedes olin 10-aastane. 16 aastat hiljem pole mul midagi selle vastu, et seda veel kord teha.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Oh seda hubast novembriõhtut, mille veetsin vuhinal lõõmavate kasehalgude ja mahlakate õunte seltsis "Krabat''i" lugedes! See emotsioon on siiani meeles. Kas saabki taolisest raamatust enamat tahta?
Teksti loeti eesti keeles
Roland Tepp

Kui saaks paneks veel plussi ka otsa - olen teist vähemalt viiel korral lugenud ja ikka veel pole tekkinud seda tunnet, et "ah! need paar lehekülge võib vahele jätta - need on igavad".

Ja alati seostub mul selle raamatuga miski soe suveöö; vana maamaja pime katusealune; üksik laualamp heitmas kollakat valgust, vaevalt piisavat raamatu lugemiseks ja vaiksed kuid ähvardavad öised naginad ja krabinad vana maja puitpõranda all....
Ahh! Mis sest rääkida!
Teksti loeti eesti keeles
rico

Olin kaheksa aastane kui seda raamatut esimest korda lugesin...võibolla ei saanud ma veel kõigest aru aga ta tõusis minu lemmikraamatuks ja oli seda kuni ma lugesin läbi "Linna ja tähed" Raamat lihtsalt on tohutult lahe...ja kui ausalt öelda siis lugesin viimati eelmise aasta novembris...alati on huvitav... tead küll mis tuleb aga ikkagi köidab tohutult... megalt hea
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

See raamat on lapsepõlvest väga eredalt meelde jäänud. Nõidus, lähedase inimese surm, ennast ähvardav surm, armastus - need teemad ei jäta külmaks kedagi.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Ilus ja südamlik lugu armastusest, sõprusest ja hea ja kurja võitlusest.Seda võiks/peaks iga laps omal ajal lugema.
Teksti loeti eesti keeles
Annika Hanson

Ilus lugu, neh. Ja minulgi lapsepõlvest pärit. Tekitas päris-tunde. Sellise, et seostasid loost väljanopitud motiivid oma isiklike fantaasiatega. Hea, et ta eesti keeles olemas on. Ja hea, et tõlge on korralik. See viimane fakt on eriti kiiduväärne. Sest kui näiteks Pratchetti eestikeelsed variandid on suht kistud ning puised, siis Preussleri tõlkija on suutnud asja tõeliselt mahlakana säilitada. Au ja kiitus tundmatule kangelasele!
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Lugesin seda nooremas kooolieas. Muidugi oli raamatule kirjutatud "vanemale koolieale", aga mind see ei heidutanud, kuna olin ennegi lugenud isegi puhttäiskasvanute raamatuid. "Väikest nõida" teadsin ka ja see meeldis. "Krabat" jättis mulle kustumatu elamuse. Pärast lugemist ei saanud ma nimelt nädal aega korralikult magada. Nägin muudkui õudusunenägusid, kuidas ma püüan nõiaveskist jalga lasta, aga igast põõsast vahivad mind silmad, ja muud niisugust horrorit. Muidu mul unehäireid pole, aga "Krabat" oli ainus erand. Paar aastat hiljem olin kino ühiskülastusel. Näidati saksa või ts^ehhi multifilmi "Krabat". Olin poisina arg; ma ei julgenud püsti tõusta ja filmi vaatamata ära minna. Pärast ei saanud ma jälle nädal aega magada. Ma ei salli õudukaid ja Stephen Kingi pole ma iial lugenud. Ma ei julge siiski 1 panna, sest kardan lints^imist .-) Ma olin vist liiga noor selle raamatu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Sel suvel oli mul meeldiv võimalus pea pool suve puhata, mida ma ka jõhkralt ära kasutasin. Ühel kenal pärastlõunal avastasin oma ämma juures riiulilt Krabat`i. Kuna ma seda viimati pea 20 aastat tagasi lugesin ja siis tema mulle meeldis, võtsin raamatu kätte ja hakkasin lugema. Ja muudkui lugesin ja lugesin tegemata välja oma lugupeetud abikaasa mürgistest märkustest. Peale lõpetamist avastasin, et kirjatykk on mõeldud vanemale koolieale ja mul tuli millegipärast meelde yks teatav Kääbiku nimeline lasteraamat. Nojah, ma saan aru kyll, et tol ajal teisel kujul need kaks lihtsalt ilmumata oleks jäänud. Olge head ja ytelge mulle kus kuradi kohas on selles raamatus horror? Minu arusaamist mööda peaks horror sisaldama tahet inimesi hirmutada, mida Krabatile kyll kuidagi syyks ei saa panna. Kui seal isegi mingid horrori elemendid on, siis kindlasti mitte selleks, et kedagi ehmatada, vaid selleks, et nad täiesti juhuslikult sinna sobivad. Kuhu Krqabati liigitada? Ausalt ei tea. Horror? Mööndustega. Fantasy? Kindlasti mingil määral. Hea raamat? Igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ma saan aru, et inimestele meeldis, aga ma ei mõista miks ta meeldis. Ma pole oma lapsepõlve jooksul lugenud midagi nii depressiivset, masendavat, hirmutavat, ahastamapanevat, õnnetut, kohutavat, unetukstegevat, psühhotraumeerivat teksti kui "Krabat". Krabat, k-rrr-a-b-a-ttt. Juba see nimi ise masendab ja ruineerib. Mulle ei meeldi raamatud, mis teevad sul ette hoiatamata meele kurvaks ning pärast ei lase sind enam vabaks, nii et võid kaheksateist aastat hiljem avastada end öösel selle raamatu kohta arvamust avaldamas. Peitke ära see raamat ning oma lastele ärge seda kunagi näidake.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Raamatu avastasin varases teismepõlves sõbranna juures külas olles tema riiulilt. Tegin selle ettevaatamatult lahti ja hakkasin niisama otsast lugema ja lugema ma jäingi. Mõne tunni pärast tõstis sõbrants mu koos raamatuga ukse taha. Raamatut pole mul siiani, aga sõprade- tuttavate riiulitelt laenan seda teinekord ikka.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Lugesin vist esimest korda seitsmeaastaselt - arvestades perekondlikku kommet kõik raamatud nende ilmumise ajal osta ja lapsele kätte anda. Kole oli. Õnneks ei saanud siis kõigest aru. Hiljem lugesin veel, sain aru, tundus veel koledam. Oma lapsele lugeda ei annaks, enne kui see on pimedakartmise east väljas.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Võibolla pole tõesti hellhingedele ja nõrganärvilistele. Stiili poolest liigitada tõesti ei oska, aga õuduselemendid on sees küll...selles lapsepõlve lemmikraamatus. Kummati on meelde jäänud rohkem romantika ja kergeltviidatud erootika kui need jubeduse ja nõidumiskohad.

Kui õigesti mäletan, siis Krabat oli vist vendi soost. Mõistatuslikest veneetide järelejäänud killukesest, kellest Veneetsia ja Viin ja mõne mehe järgi ka meie nimetus idaslaavlastele...See selleks.

Raamat mõjus oma vahetuse ja otsekohesusega. Üle kõige lasus sünk ohutunne...hukkuvad poisid ja veski, kust ei saa põgeneda. Tonda traagika jne. Krabat tegi ilmselt selle maailma ühe tähtsama avastuse (mitte selle, et "tõde peitub meis enestes" :-) vaid selle ikka, et armastus - ehtne ja õige - leiab alati tee.

Ja miks siis mitte sellest lugejale sellises vormis teada anda, eriti kui armastust ohustavad jõud on nii tugevalt kirjanduslikult personifitseeritud?

Kunagi asus isiklikus topis "Kääbikuga" vist ühe pulga peal... Nüüd, aja jooksul kõrgemale kerkinud - elulisust ja kordaminevaid tundeid on siin kõvasti rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Otfried Preussleri satanistlikku meistriteost olen ma ilmumisest möödunud 24 aasta jooksul umbes samapalju kordi lugenud, keskmiselt korra aastas. Raamat on sellest hoolimata mõjuv, sünge, võimas. Kohustuslik lugemisvara kõigile, kes end eesti keeles ilmunud ulmekirjandusega kursis tahavad hoida. Tegelikult on tegu muidugi küllalt sünge fantasyga, ma julgeks isegi seda satanistlike elementidega noorsoojutustust mingit sorti horroriks nimetada.

See raamat ei tulnud autoril kergelt, ta kirjutas seda vaheaegadega üle 10 aasta. Seda et tegu on vaieldamatult meistriteosega, annavad tunnistust ohtralt võidetud auhinnad Jah, nii Krabat, kui teised veskipoisid, kui ka Meister kuulusid sorbide ehk vendide hulka. Tegemist oli lääneslaavi hõimuga, kes elasid Dresdeni ümbruses. Praeguseks on nad peaaegu täielikult saksastunud, kuid “Krabati” toimumisajal oli neid sakslaste keskel arvestatav vähemus. Preussler on “Krabatti” sisse kirjutanud päris palju nende tavasid, rahvustoite, legende ja muud sellist. Arvatavasti taustamaterjali kogumine neelaski lõviosa kirjutamisele kulunud ajast.

Arvustajate hulka vaadates ei ole mõtet ülearu palju reklaami teha, tegemist paistab olevat tuntud ja armastatud raamatuga. Hindeks kindel “viis”.

Inglisekeelne tõlge ilmus “Saatanliku veski” (The Satanic Mill) nime all.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles