Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Karl Ristikivi ·

eesti keeles: Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964
««Loomingu» Raamatukogu» 1966; nr. 27-30
Tallinn «Varrak» 2003

  • Loomingu Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
5
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Karl Ristikivi balanseerib oma ajalooliste romaanidega üsna sageli ulmekirjanduse piirimail... sedavõrd euroopaliku looja puhul on see ka loomulik, temasugust ei tohiks häirida see kohalik väiklane jagelemine madalate ja ülevate süzheede ning zhanripuhtuse üle. "Imede saar" kipub vist üsna stiilipuhas ulme olema, sest enamus romaani tegevusest toimub Atlantises. XIV sajandil paneb üks seltskond katku eest merele plehku ning selle põgenemisretke käigus jõutakse Atlantisesse, kus on sihuke keskaegne 'high tech' ühiskond, mis baseerub samas siiski üsna antiigilikul elukorraldusel. Huvitav ja hea romaan, kuigi ma pole kindel kas see just tavalugeja maitsele vastab... arutlusi on üsna palju. Samas on Ristikivi üks väheseid eesti kirjanikke, kes on oma romaanid mõnuga loetavaiks kirjutanud, nii ka selle.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat jah. Selline mõnusalt kaasahaarav jutuke. Ristikivi oskab neid sõnakesi sedasi seada et kohe kisub kaasa. Sisu ka selline mõnus ja huvitav. Ei tule peale sellist tüdimust kui näiteks Hellati ja Elooni ja mõnede teiste eesti autorite puhul. Heaoluühiskond, kus pole surmanuhtlust ja isegi vangis ei tohi kedagi hoida. Ja veel igasugust muud värki seal saarekesel. Kõik teevad mis tahavad. Mingit satiiri vist ka kuigipalju oli kogu maailmakorra aadressil jne. Tea kus nad seda saart oma hüpnoosi abil peidus ka hoiavad. Nojah.Eks ma ise tavalugeja. Sellest nurgast vaadates peaks siis sobima küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kas Ristikivi leidis, et Vahemere kultuurilruumist on nii palju kirjutatud et peaks ka sellele paikkonnale omase keskaegse müstifikatsiooniga kätt proovima? Sellest tulenevalt on tekst kirjutatud suhteliselt vastavalt keskaegsele ettekujutusele teadusest ja selle võimalikest saavutustest, mis tänapäevaste teadmistega eriti kokku ei lähe. Stiilipuhtuse huvides tuleb hinnata, et autor ei ole järele andnud kiusatusele (kui tal see oli) kirjeldada tänapäevaseid tehnika saavutusi minevikuinimese silmade läbi, vaid kasutab lahendusi, mis omaaegsele kirjamehele oleks võinud pähe tulla ("automaataerudega" paat jms). Kas sellist lähenemist "stiilipuhtaks ulmeks" saab nimetada, on iseasi, kuid mulle tundub, et sellest terminist niisama palju arusaamisi, kui on inimesi. SF alla ta igatahes ei kipu mahtuma.
Teksti loeti eesti keeles

Oli jah selline kena pisike riigike. Kuid mida enam Riigi elukorraldust kirjeldati seda enam hakkas nagu veidi kiiva kiskuma. Ei usu, et selline elukorraldus võiks stabiilne olla või selleks pikema aja jooksul jääda. Lihtsalt ei usu...
Kirjutada Ristikivi oskab, mõnus lugeda. Viite ei saa, pole nii SF et panna, vahest ehk 4,5.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kõigepealt ära, et raamat on meeldiv, sujuvas, loetavas stiilis kirjutatud ja omal viisil terviklik. Kõik edasine on taskufilosoofiline ühiskonnakriitiline analüüs, mille võivad need, kes seda kui lihtsalt köitvat fantaasiat loevad, - ja seda teos lisaks muule ikkagi on - rahus lugemata jätta.

-----

Me ei saa kunagi üle ega ümber ajastust, milles elame - see oli põhiline kangastuv mõte antud teost lugedes. Kuigi tekst püüdis vihjata - ja suuremas osas õnnestunult - varajasele keskajale, on sealt tänase lugeja jaoks selgelt läbi kumamas aeg 40 aastat tagasi, kui teos tegelikult kirjutati. Õieti on seda raske arvustada ka sellest seisukohast, sest tegemist on fiktsiooniga fiktsioonis, st. meie teame, et teos kirjutati 60-ndate alul, autor paneb jutustama ühe 14-nda sajandi tegelase ja annab mõista, et viimane kirjutas teose ühe krahvi lõbustamiseks. Muide, teose üldisest õhustikust langevadki välja proloog ja epiloog, mille kirjutamise vabanduseks võib vast olla, et KR ei tahtnud lasta vastavast ajastust ja isikutest kogutud teadmisi niisama raisku minna - leheküljed on täis (pseudo)fakte, millest on ehk laiema silmaringiga ja vastavat aega pisut tundval inimesel hea silmad üle libistada, kuid raamatu mõistmisele nad midagi juurde ei anna, sest nii või teisiti ei kipu lugeja uskuma, et reis tegelikult aset leidis, pigem on tegemist sajandi algusepoole kirjanduslike traditsioonide jätkamisega, kus ülesehitatud fantaasiamaailmal lasti eksisteerida siinsamas meie kõrval ning mõeldi välja hulgaliselt põhjusi, miks enam ei õnnestu sinna minna; väga tihti lasti sel lihtsalt hävineda.

Niisiis satub üks noormees laevale ja on tahes-tahtmata sunnitud võtma ette reisi otsima saart, kus Platoni õpetuse järgijad on ehk üles ehitanud ideaalse riigi. Peale alguse seiklusi sumbubki teos peale rändurite kohalejõudmist pikkadeks lehekülgedeks arutlusteks selle leitud saare, Allotria elu-olu üle. Ja just siin löövadki välja 60-ndad, mida mõned nimetavad "kuldseteks". Tollal jutlustati ju tõsimeeli nn vabakasvatust, üritati muuta õpetajat klouniks klassi ees. (Stseen raamatust, kus 10-12-aastased võõraid igasuguse prahiga loobivad; õpetaja ei keelanud, nad põgenesid.) Kainenemine tuli 70-ndatel, kui selgus, et nii ei õpi inimene üldse mitte midagi ja esimene laine alternatiivkoolidest tulnuid tuli suunata "alternatiivelule", st üritada neid kuidagi lootusetust asotsialiseerumisest eemal hoida. (Raamatus kinnitas õpetaja, et nad vanemaks saades kasvavad ümber. Ise kasvavad?!? Niisama, heast peast… Me oleme seda näinud - ei kasva, hoopis võtavad rämpsu asemel kaika ja siis relva ja siis ei ole enam kuhugi joosta.) Kirjeldatud "absoluutne vaim" on selge vihte tollal järjest enam moodi minevatele narkootikumidele; "lihtsus" ja "loomulikkus" olid hipide loosungid; "perekonnast" pidi tulema kõik halb. Jällegi - see oli 70-80-ndatel, kui selgus mis sellest kõigest välja tuleb… Muidugi ei ole kirjeldatud utoopia klassikaline kommunism, vaid pigem tugevate riiklike piirangutega kapitalism, ent ühiskonnateooriaid tundes on selge, et kirjeldatud sotsium oleks ammu lõhki läinud ja teadussaavutuste asemel mandunud. (Kui me nüüd võtame aluseks, et see pidi vastama 14-nda sajandi inimese ettekujutusele ideaalist, on see arusaadav, samas aga jõuame juba eelpoolkirjeldatud ummikuni, sest kirjutada oli ju ikkagi KR, kes pidi ju tollele saarele elu andma et cetera.)

Teatud mõttes on tegemist klassikalise paradoksiga - kui me süveneme utoopiasse, osutub see düstoopiaks. Tõeliste inimestevaheliste suhete taunitus (sõprus ja perekondlik armastus oli tabud), pidev kontroll, paranoiline rõõmusolemine, ametnike kontrollimatu võim, ebameeldiva informatsiooni varjamine, raamidesse surutud elu - võrdlusena sellesama varajase keskajaga oli saar kahtlemata utoopia, ent… jällegi ma ei tea - kui KR sellega näitas, kui ohtlik on selline skisofreeniline, habras tasakaal, teen ta ees sügava kummarduse, aga ma kahtlen selles, sest 40 aastat tagasi oli üldine suhtumine teine. Niisamuti kui piiritu usk demokraatiasse - ühelt poolt ta küll näitab, kui kergesti võib demokraatia asenduda türanniaga, ent teiselt poolt on demokraatia alati "hea" ja türannia "halb", kirjeldades, kuid jättes vastamata peamise küsimuse - miks sisuliselt needsamad, demokraatias kasvanud inimesed nii varmalt kehtestavad võimalusel türannia? Jällegi vabanduseks, et selline ühe inimese suu läbi antud kirjeldus, palegi keskaegsele inimesele, ent… ja kogu see muu nõiaring.

Ent aitab, nii võiks jätkata pikalt, ent ma usun, et peamine mõte on edasi antud. Ja midagi peab ka teisele avastada jääma ;-) Igatahes mõtteid teos tekitas ja selliselt on see paljude definitsioonide järgi hea ulme.

Teksti loeti eesti keeles

Maru hea raamat. Ja kusjuures veel päris usutavalt kirjutatud. Kõiksugu analoogiat Platoni ideaalidega andsid veelgi ajaloolisema meki asjale juurde. raamat tuleks keskooli kohustuslikku kirjandusse lükata (võibolla juba ongi - ei tea).
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole koolis kohustuslik! Kuigi mingis koolilugemikus oli sellest katkend küll sees (ei mäleta, mis klassi omas). Tegelikult just sel põhjusel "Imede saare" raamatukogust üles otsisingi.

Tegemist on siis vana tuntud Atlantise-müüdi ühe käsitlusega paljudest, kuigi Ristikivi väidab ise oma raamatus, et Atlantis olevat hoopis teises kohas. See selleks. "Imede saar" pole sugugi halvasti kirjutatud, kergesti loetav (!!! Ristikivi puhul). Küll aga napib karismast.

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui keegi siiralt usub, et Ristikivi enda kirjeldatud yhiskonda utoopiaks pidas, tahan ma seda inimest näha. Kindlasti õnnestub mul talle myya puhkuseosakuid, nõukogude-aegseid loteriipileteid ja ehk isegi purgitäis flogistoni. Kena, kui vahel ka mõni siiras lapselik hing ette satub.

Lugu on hästi kirjutatud ja kui kirjanduslikud mystifikatsioonid kuuluvad "sajandi algusepoolde", pole keegi seda ilmselt Ecole ytelda julenud. (Nojah, hea, kui mõni tark mees ikka dateeringud paika paneb.) Ainuke joon, mis mind selle romaani juures häirib, ongi seesinane swiftilik-huxleylik sotsiaalkriitilisus. Ei armasta ma seda, vähemalt mitte niisuguses vormis. Seepärast neli - mis muidugi on selline hea tugev neli, millega võib kolmetollise tammepuust plangu eriliselt pingutamata pooleks lyya.

Teksti loeti eesti keeles

Kas on tegemist ulmeromaaniga? Oh, kui raske küsimus. Kas on tegemist ULMELISE teosega? Jaah, vist küll... Kuivõrd raamatus kirjeldatud inimesi ja sündmusi pole kirjutatud ajaloos olemas, siis jah, tegemist on ulmelise elemendiga teosega. Tegelikult tekkis mul teatav paralleel meie kaasmaalasega, kelle nimeks Uido Truia (ma tõesti loodan, et väike värin, mida ma just oma istumise all tundsi oli mööduv rong ja mitte end hauas teist külge pöörav Ristikivi) ja kes armastab oma nn "teostes" tegelda peamiselt oma maailmavaate deklareerimisega ja ei enamaga. Siiski, "Imede saar" on midagi palju-palju enamat. Ja suuremat. Ja üsna hää tutvustus ühe suurima antiigi mõtleja arvamisest asjadest. Milliste käes me paraku paljus praegugi kannatame.

Tegelikult on üsna kummastav lugeda eelarvustajaid - vägisi võib jääda mulje nagu ei oleks nad Platoniga, peale nime, just teab mis tuttavad. Teatavate pisikeste mööndustega kujutab Allotria (NB! mitte mingil juhul ajada segi Atlantisega, mille kohta on öeldud ka teoses sõnaselgelt, et "ta asub teispool lääne udusid") üsna üheselt Platoni politeia`t, ehk ideaalset elukorraldust. Muuseas, Allotriat on mainitud nii Campanella "Päikesesaares" kui ka Thomas More`i poolt. Ilmselt on Ristikivi välja jätnud ilmselged praeguseks kuiskit mittemõistetavad mõttekäigud ja sisse jätnud vaheldumisi vaated, millest mingit osa ta kiitis heaks ja teisi, millega ta seda ei teinud. Nii ta võtab kätte ja lugejale märkamatult lahkab enda loodud ühiskonda patoloogi kiretusega. Tõsi, ta teeb seda küll kiirmarsi korras ja konstanteerides mitmeid fakte viisil, mida lugeja ise peab tõlgendama, ent mille kohta selgelt on märk maha pandud.

Lõpetuseks. Kui eelarvutajal juhtub tõsti purgike flogistoni üle olema, siis mina oleks nõus ostma küll. Aga see peab puhas olema. Muidu ma kutsun tuttavad rohelised mehikesed kampa ja me tuleme hulgakesi müüjale "das Welt-Eis theorie"`d seletama.

Üsna veider on kohe peale arvustuse kirjutamist sinna midagi lisada, aga mis seal ikka.

Ristikivikohta (minu kogemusel, millist polegi hirmvähe) on siiski tegemist üsna paariplaanilise teosega. Kui on enamat todeldud, ei ole see siiski paraku välja tulnud. Hindan tunduvalt kõrgemalt tema ristisõdade triloogiat ja "Hingede ööd" ei hakkagi mainima, sest see on nii lähedal meie kirjanduse tipule, et rääkides tippudest, siis on asi täpselt nii, et kord on kõrgem Dzho-mö-lung-ma, kord Dzho-o-yu. Kui nii geograafiase langeda (või tõusta).

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles