Nonii. Nüüd siis materialistidele ka üks ääretult tore teos. Aga kuna ma ei ole materjalist (eriti. Ulme alal küll mitte), siis ei jää üle muud kui kohe ruttu üks ära panna. Kuid mitte ainult sellepärast. Küllap teadsid ka selle loo toimetajad et ta üks niru teos on ja jätsid kõik originaaliandmed targu välja panemata. Võibolla et taipas ka autor ise et tegu on jamaga ja pani varjunime. Kuid ta ei teadnud ette näha et kurjad imperialistlikud eestlased pahatahtlikult ka tema õige nime avaldavad (V. Dmitrijev). Kuid asuks nüüd selle teose lahkamisele. Ette võib juba öelda et seal lahata tegelikult suurt midagi ei olnudki. Omaette jäävad muidugi nii eessõna kui ka epiloog. Sisu oli täiesti omalaadne ja täiesti nüri, nagu juba eespool ütlesin, täielikult materialistlik raamat. Mida tast ikka rääkida, on ju ilmunud vanal vene ajal (e.k. 1953). Küllap siis oli see maailmavaade sajaprotsendiliselt materialistlik. Sellest saab seda teost lugedes tõesti sotti. Tore on lugeda raamatut, kus küll tegutsevad inimesed (kuigipalju), kuid milles on juttu ainult `meie` saavutustest ja plaanidest jne jne. Kogu jutt koosnes ainult igasugu teaduse ja tehnika kirjeldamisest. Ei mingeid isiklikke suhteid. Ainult `tere` ja siis läks lahti: sellega on sedaviisi ja tollega todaviisi, see töötab niipidi ja too töötab naapidi, kõik automatiseeritud. Ja sellises tempos kogu see jutt kuni maavarade ja kosmoseni välja. Arvake ära millest räägivad praktikale sõitvad üliõpilased... Aga muidugi ainult nende tulevase töö perspektiividest.; Ja seda ilmselt tundide kaupa. Lugedes jäi mulje, et autor on kas suurim materialist kirjanikest või lihtsalt hull. Niipalju siis sellest. Asuks heameelega nüüd muude asjade kallale. Kogu raamat oli täis igasugu jooniseid ja pilte. Informeeriv tõesti, nigu käsiraamat kohe. Ent kohati oli see tehniline osa selline imelik. Isegi sai mõeldud et sedasi ja teistmoodi ei tule sellest ja tollest head nahka. Aga see selleks. Ja muidugi võite te arvata kas kosmosest vaadates torkas peategelasele silma kui tore on maa ülevalt vaadates??? Ei ....loomulikult mitte ... Ta suutis näha AINULT suuri ehitisi siin ja seal. Millised toredad suured tehased küll sealt ülevalt paistsid. Kogu teos pikitud ideega: Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need ise. Parandamatu. Samas pean vabandama mõnest kohast ülelibisemise eest, kuna oli selge juba mis seal toimub. Raamatu stiilist saab täie selguse juba esimesest peatükist. Edaspidi seal midagi ei muutu. Kes kogu selle saasta välja suudab kannatada, on küll kangelane. No kui nüüd omaette eessõnast ja epiloogist, siis ... need on veel hullemad. Niiiiii punane ja niiiiii helge on meie tulevik. Ja seisab siis Wells segaduses Nõukogude Liidu kaardi ees, vaadates arusaamatult talle taipamatuid kogu suurt maad täitvaid märke, mis tähistavad igasuguseid tehaseid ja muid jurasid. Mu noor sõber, nüüd on siis see meie lugu otsas ja sa võid rahus uinuda, nähes kuidas selles raamatus kirjeldatud asjandused juba homme kujundavad meie suure kodumaa palet. Hoiatus: Ärge lugege kui võimalik. Või tegelikult: kui olete masohhist, siis lugege, kui olete sadist, siduge inimesed tooli külge ja lugege valjusti ette, kui olete huviline, siis lugege puht huvist, kui,olete ajudega, siis vältige. Lugege parem midagi muud.