Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Georgi Martõnov ·

220 dnei na zvjozdoljote

(romaan aastast 1955)

eesti keeles: «220 päeva tähelaevas», Tallinn, ERK, 1960

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
3
7
6
Keskmine hinne
2.111
Arvustused (18)
Andri Riid

Üldiselt on 1 erakordne hinne, mille saavad ainult raamatud, mis on mind tõsiselt endast välja viinud. Närvi ajanud, st. ''220 päeva tähelaevas'' on käkk igas elemendis. Teaduslikult abitu, kirjanduslikult sisutu, ideoloogiliselt fikseeritud. Raamatu eesmärgiks näib olevat tõestada vene inimese ja kommunistliku riigikorra ülimust. SSSR-i paremust on tõestama valitud fakt, et Nõukogude mehitatud rakett jõuab Marsile varem kui Ameerika analoog. Hoolimata kõikvõimalikest alatutest nippidest, mida imperialismi käsilased kasutavad. Ja muidugi, kui nõukogude inimesed on mehised, ausad ja inimlikud, siis Ameerika rakett kannab endas kahte inimest, kellest üks on hull teadlane, teine alkohoolikust ajakirjanik. Inimlikud jooned on mõlemad kapitalistliku riigikorra tingimustes täielikult minetanud. Tegu on võib-olla et etaloniga halvast Nõukogude ulmest. Vältida, vältida, vältida.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

No nii pahasti, et kohe iga hinna eest vältida mina selle tyki kohta ka ei ytleks. Kunagi sygavas lapsepõlves kui teda loetud sai, ei paistnudki asi kõige jubedam. Samas, paara aastat tagasi jäi see raamat mull yhel synnipäeval riiulis silma ja sai paari esimest lehekylge uuesti proovitud. Mnjahh.. tänapäeval võib seda vist siiski ainult anektoodina lugeda. Ja sellisena ta äkki ei olegi *kõige* hullem.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

No mida ikka hindeks panna kui kohe üldse ei meeldi. Eks loomulikult 1. Vähemalt mulle tundus antud teos küll üheselt hinnatav. Mitte midagi erilist peale sellesamuse punase ideoloogia ta ei sisaldanudki (peaaegu). Juba alguses kätte võttes võis aimata, millega teos lõpeb (võimalike variatsioonidega). Põnevust sellepärast seal ka peaaegu et ei olnud. No mida selle teose kohta veel öelda. Punane ta ju oli nigu peet ja otse loomulikult tundus see tegevus seal suht absurdne. Praegu tundub küll et vene ja ameerika kosmosetegevuses on suhtumine veidi vastupidine olnud kui antud teoses, aga no see selleks. Kuidagi imal tundub see jutt, et venelased on nüüd oioioi kui head ja ameeriklased niiiiii pahad. Tegelikult ei viitsi rohkem viriseda ka. Kuid tegelikult oli seal üks hea koht kah, nimelt suhteliselt alguses. Selle lause peale irvitas meil millegipärast kogu selyskond. Lause kõlas sedasi: Järgmisel hommikul ütlesin toimetajale, et olen valmis lendama ükskõik kuhu. Vat niipalju siis sellest raamatust. Teist korda lugeda ei kavatse. Teistele ka ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Idee - külastada kaht planeeti ühe korraga, polegi nii paha. Tegelikult tänapäeval umbes-täpselt nii tehaksegi. Eks selle taevamehaanikat puudutava osa eest raamat kahe saabki. Mis muud "teaduslikku" osa puudutab, siis paistab autori eesmärgiks olevat nõukogude astrobioloogia "isa" Tihhovi vaadete propageerimise. Üsna üheülbane ja lame sealjuures. Kui aga rääkida raamatus ohtralt esinevast "raudbetoonist", siis on seegi nii klisheedest kubisev, et ei viitsi isegi kiruda.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Olge nüüd, poisid. Kas teil on Kandõba/Lukin/Ohhotnikov meelest läinud. Nende «kotkaste» kõrval on ju Martõnov suisa sõnameister. Meenutage või Vjatsheslav Palmani ja tema debüütromaani «Ershoti kraater», mis ilmus Martõnovi oopusest ju kaks-kolm aastat hiljem.

Ka «220 päeva tähelaevas» on debüütromaan, aga minu arust on see Palmanist tunduvalt kaasaegsem. Loomulikult on see punane raamat, aga ilmus ju 1955. aastal. Loomulikult on jänkid ebaelulised karikatuurid, aga millised nad sel ajal Nõukogude Liidu kirjanduses üldse veel tohtisid olla. Loomulikult on vene (korrektsem oleks öelda, et nõukogude) inimesed igasuguste ülluste kogumid, suisa elus pühakud. Loomulikult on see hüppav sisalikulaadne seal Marsil üks ilge pulpklishee, mis muide selleaegses vene ulmes võis üsna värskelt mõjuda. Aga lugeda ju kõlbas, üsna hoogsalt (ajuti muidugi) läks ju edasi. Seiklusromaan ta ju on.

Igatahes lugesin ta hiljuti üle ning hing sees ja puha, naersin mitu korda üsna laia suuga. Ilmselt autor neid kohti ju naljakateks ei mõelnud, aga see on ikka nii, et ettenähtud naerukohad pole pooltki nii naljakad, kui need teised...

Vene nõukogude kirjastuselus on romaanil veel üks lisaväärtus: sellega algas ulmekirjanduse taasavaldamine Leningradi kirjastustes. Asjaks seegi.

Igatahes on see romaan ulmekirjanduse ajaloo (ilgema poolega) tutvumiseks märksa tervislikum, kui Fjodor Kandõba «Kuum maa» või Aleksandr Kazantsevi «Polaarunistus». Nikolai Lukini suurromaanist «Leiutise saatus» ma parem ei räägigi.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Jaburus jääb jaburuseks, kuid erinevalt mõnest muust analoogilisest taiesest tundub autoril paras annus absurditaju olevat. Ka ei pea ma seda raamatut kehvemaks tavalisest läänes ilmuvast pahnast. Mis vahet seal - on vaenlaseks astronaudist alkohoolik või kaugelt planeedilt pärit ablas kaslane, kuni jutustus jääb ainult midagi kirjeldama, puudub temas jääv väärtus.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

8-aastaselt: igavesti äge raamat,... küll need nõukogude inimesed on ikka targad & tublid! 15-aastaselt: saasta etaloon. (millalgi hiljem): lugege seda, kuidas usamaa ajakirjanik napsi kosmoselaeva pardale smugeldab. 11.08.2021: olen siit Baasist lugenud, justkui oleks kõnealuses raamatus astronavigatsioon õige tõepäraselt esitatud. See on puhas jama. 1. Jah, üks Marsi ja Maa vaheline trajektoor käib tõesti Veenuse kaudu, kuid ainult sellepärast, et Veenust saab kiirendina kasutada. Martõnovi laev lendab kohale, pidurdab ja siis kiirendab uuesti. Energeetilist kasu ei mingisugust, pigem vastupidi. A' noh, Veenus sai ära vaadeldud. 2. Mis kõige hullem, autor võis ju elliptilisi trajektoore joonistada, aga kosmoselennust ta ikka aru ei saanud küll. Tema jutu järgi on kosmoselend midagi autovõidusõidu taolist -- kuna venelaste laeva kiirus on 28 km/s, Maa kiirus orbiidil aga 30 km/s, siis laev Maale järele ei jõua... Tegelikult peab Marsi-laev ületama vaid Maa ja Marsi orbitaalkiiruste vahe, mis on 30 km/s - 24 km/s. Nii et vajalik delta-vee on ülimalt 6 km/s. Ühe reisi kestel kuus korda 28 km/s arendava laevaga (delta V = 168 km/s) poleks mingi Marsi-ots üldse probleem. Mis tähendab, et ka selle vooruse võib raamatu küljest ära raputada. Miinimumhindest ühe palli kõrgemale viib hinde endiselt raamatu jaburus. Minu jaoks oli teose tipphetkeks ajakirjanik Melnikovi lause "Palja silmaga võib näha, et üks täht on lähemal, teine kaugemal". 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
kuits

1 boonuspunkt põnevuse eest mida see raamat kunagi ammu-ammu pakkus. Muidu oleks 1, nüüd on 2.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Teos on üldjoontes küllalt hästi meeles ka aastakümnete järel. Hindamisel võtsin arvesse, et paar Asimovi romaani olid saanud hindeks 2, ja et vaadeldav kirjatöö on igatpidi mitu suurusjärku nõrgem. Järelikult 1.
Teksti loeti eesti keeles
Wägev Wähk

Hehee, raske kohe midagi öeldagi. Esmakordselt loetud miski paarkümmend aastat tagasi. Ja juba sel ajal suutsin raevu minna. Eriti jäi meelde miski koht, kus keegi tegelane parasjagu filmis midagi huvitavat, siis tõmbas mingi muu värk hetkeks ta tähelepanu kõrvale ning ta "lakkas filmikaamera vänta pööramast".Hei-hei! Usun, et isegi viiekümne viiendal oli olemas ilma vändata kaameraid. A võib-olla venes põld. Hiljaaegu üritasin üle lugeda, sisendades endale, et autor ongi mõelnud asja paroodiana. Krt võtaks, isegi siis oli jube! Jyrka vedas paralleele "Kuuma maa", "Ershoti kraatri" ja "Polaarunistusega"... Veider, ka need on hämaras lapsepõlves läbi käidud, aga absoluutselt ühtegi mälestust pole. Isegi ähmaselt ei suuda meenutada, millest need võisid rääkida. Et äkki peaks üle lugema vä...?
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Mulgi viimne lugemine kusagil 10-15 aasta tagune. No oli ikka asi kyll, siiamaani ei tea kas nutta või naerda. Pigem tuleb kyll nutt peale. Vat ei saa aru, mille poolest ta "Ershoti kraatrist" või "Kuumast maast" prem oli. "Leiutise satusega" läks mul hästi, nimelt läks see kuidagist hämaral viisil kaduma, kui ma teda kunagi lugema akkasin. Ausalt, ise läks. Ma siiamaani arvan, et ehk hakkas paberil enda peale trükitu pärast häbi. Algus oli igal juhul jube kyll. Samas nõustun, et ega va jänkilandi pahnameistrid sugugist paremad põle.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Varajases teismeliseeas korduvalt loetud (koos triloogia järgnevate osadega), lugesin ka praegu, enne arvustamist, üle. Ja ellu jäin, otsin nüüd järgesid (mis vahepeal kaduma on läinud ja on mälu järgi märgatavalt paremad).

Selle loo juures tuleb arvestada aega, millal see kirjutatud on - 1954 (ilmus 1955). Tol ajal ei saanudki teisiti kirjutada. Heal juhul ei avaldtatud, halbadest juhtudest teavad tollel ajal elanud inimesed paremini. Ideoloogiline jah, aga kogu romaani tekstis on vaid _üks_ lühike Stalini tsitaat. Ning see on ka kõik, ei _mingit_ järgnevat ega eelnenud KPSS ja Sotsialistliku Paradiisi kiitmist - lihtsalt seiklused kosmoses. Kapitlalistid on tõesti kujutatud karikatuurselt ja tendentslikult. Kuid just nii neid kujutati tollel ajal igal pool sotsialismilaagris, muud võimalust lihtsalt ei olnud. Mis puutub aga "filmikaamera vända pööramise lõpetamisesse", siis see on kivi tõlkijate, mitte autori kapsaaeda. Originaalis sellist kohta küll ei olnud.

Kui nüüd selle ajastu poliitika kõrvale heita, pole sellel lool väga hirmsasti häda midagi. Kujutletetakse tegelikult üsna lähitulevikku, ja seda isegi küllaltki realistlikult. Suur tähelepanu on taevamehhaanikal ja planeetide ning kosmoslaevade liikumisel, ja need on olulised ka kõige viimaste Päikesesüsteemi uurivate zondide juures. Huvitav, et ameeriklaste esimene kosmoselend oligi (nagu raamatus kirjeldatud) mitte lend ümber maa, vaid lühke ballistiline lend. Midagi liigset "leiutatud" ei ole ja see on suureks plussiks. Näiteks Strugatskid kasutasid (mitu aastat hiljem kirjutatud) romaanis "Purpurpunaste pilvede maa" lennuks Veenusele footonraketti, millega nad väga kõvasti pange astusid. Teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt vaevalt et kunagi realiseeritav. Tänpäevalgi pole näha mingeid teid ületada põhimõttelisi tehnilisi (tehnoloogilisi) raskusi taolise raketi loomisel. Ja üks autoritest astronoom, sega reaalainete teadlane! (Keda see footonrakettide probleem huvitab, võib lugeda J.Shklovski raamatut "Vselennaja, zhizn, razum", kirutatud kah umbes samal ajal). Ega asjata pole footonraketid ulmest ammu kadunud kui (praktiliselt) võimatud.

Kokkuvõttes oma ajastu mälestusmärk ja sugugi mitte kõige hullem. Lisaks avaromaan kokkuvõttes märgatavalt paremas triloogias. Kokku veab küll miinusega, aga kolme välja.
Teksti loeti vene keeles
firestarter

raudne viis. iga asja tuleks hinnata ikka selles kategoorias kuhu ta kuulub. see on äraspidine lugemisnauding ja ideed mida mees välja käib on ehtsad vene hullumeelsused. ameeriklane kes vahetab omatahtsi raketis hapniku viski vastu. kosmoselaev, milles realiseerub vene inimese unistus - miski millega on kaasas nii palju varuosi, et neist võiks kolm samasugust miskit kokku panna (eksole, maakera, mille sees on teine, suurem ja kandiline). nõukogude teadlane, kes tõmbab käega matemaatiliselt perfektse ringjoone. loed ja oled kõveras laua all. zhanrimääratlus võiks olla ehtne vene camp. ja camp on nauditav teatavasti ainult siis, kui me oleme lineaarsetest ja tõsistest väärtushinnangutest suutnud loobuda ja oskame lugu pidada nihestuste ja läbikukkumiste ilust (eksole, campi lihtsaim definitsioon on _suurejooneline_ läbikukkumine)
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Kui camp, siis jah, ehk saaks isegi "2", aga on teist keegi üritanud seda soperdist viimasel ajal lugeda? Ei ole naljakas, tekst on mõeldud täpselt sellena, mis ta on, poliitilise üllitisena kitsapiirilises kontekstis. Õigus kirjutamata jätta oli kõigil ja kuna see ilgus olemas on, on tegu kuriteoga inimsuse vastu.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

Ütlen ausalt, panen hinde lapsepõlve mälestuste järgi ning ei kavatsegi üle lugema hakata. Teismelisele poisile oli see antud ajal päris hea lugemine ja sai ka ise paar-kolm korda üle loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles