Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Astrid Lindgren ·

Mio, min Mio

(romaan aastast 1954)

eesti keeles: «Mio, mu Mio»
Tallinn «Kupar» 1993

Hinne
Hindajaid
8
4
1
1
0
Keskmine hinne
4.357
Arvustused (14)

Hea lugu, kuigi kohati natuke lapsik, aga soovitaks kõigile fantaasiafännidele. Igal juhul positiivse nähtusena on siit puudu umbes pooltuhat lehekülge looduskirjeldusi ja muud säherdust vahtu. Seetõttu asi ka ei veni.

Film oli ka hea. Teate ju küll seda ETV-d külastanud "visuaalselt efektset pildirida" (ei mäleta, kes sedasi ütles, aga hästi kõlas sinder), mis suhteliselt hästi raamatu sisu edasi andis, mitte nii nagu enamasti nonde Hollywoodist (või kelle voodi see nüüd oligi) pärit filmidega juhtub. Nii et kõik lapsemeelsed seda buugikest lugema ja kui võimalust on siis ka filmi vaatama. Kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arust parem kui "Röövlitütar Ronja". Oli igatepidi huvitav lugeda. Vaimustas just sellega kuidas neid pimeduse tegelasi sinna sisse oli pannud. Mõnus muinasjutt, kuid vaid üks ai mulle ei meeldinud sellel oli liiga hea lõpp kahjuks. Kuid jah see ongi nagu rohkem lastele mõeldud siis see vast nii olema pidigi. Huvitav oli sellegi poolest. Aeg ajalt lapsik kuid siiski. Üks suur pluss veel juurde nimelt siin ei olnud kasutatud mütoloogiat. Siin näitas kirjanik tõelist leidlikkust üles.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Lindgren on parim lastekirjanik. Raamat oli huvitav ja põnev. Film oli ka hea. Eriti jäi meelde paanimuusika.
Teksti loeti eesti keeles

Nukker alatoon oli sel lool minu meelest... Kõik oli liiga ilu, et tõsi olla, tegelased peaaegu viimse võimaluseni stiliriseeritud. Jäi kripeldama kahtlus, et järgmisel hetkel pärast viimase lehekülje viimast sõna ärkab poiss sellesama räämas linna vettinud pargi kõdunenud pingil üles, läheb koju ja saab kere peale, sest on paar tundi hiljaks jäänud... Minu meelest oli Ronja raudselt parem oma võimsa optimismi ja huumoriga. Käesolev sarnaneb pigem Lõvisüdamete loole, kuid selles oli see muinasjutumaa vastupanu anastajatele paremini kirja pandud IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

"Lõvisüdamed" ja "Mio" on minu silmis suhteliselt lähedased raamatud. Mitte et neil sisus midagi ühist oleks, kuid seesama nukker alatoon läbi kogu raamatu.... Riiulis on ta igatahes olemas ja leiab korduvat ülelugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Selle buugiga läks sedapidi, et k6igepealt juhtusin ma raamatut vene keeli lugema, siis filmi nägema ja alles siis t6lgiti ta maakeelde. Mis siin ikka rääkida, meeldis hästi. Just selle eelpoolminit stiliseerituse pärast eriti. Eks ma vist ise kipun kah olema pisut kahtlev ja ajuti melanhoolne, kyllap sellepärast asi peale läkski. Igas keeles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Keskmine hinne on kõrge. Näib, et rahvale meeldib. Ju ma siis pole rahvas, aga minule ei meeldinud. Juba poisina ei meeldinud.

See on pesuehtne kit$, 10-aastastele mõeldud kit$i musternäide. Atsil on õigus: nii võinuks Bo Vilhelm pargipingil istudes mõelda. Ja stiilipuhtus on ainus põhjus, miks ma üht ei pane. Olen ennegi ainuüksi stiilsuse eest hinnet tõstnud.

Head on äärmiselt head ja halvad äärmiselt halvad. Mingeid üleminekuvariante pole. Õnn on täielik ja õnnetus samuti.

Mio läheb Katot tapma ilma ainsagi sõjariistata, ilma mingi väljaõppeta, ühe abilisega, kes on samasugune kui ta ise. Vist isegi paljajalu, kui pilte vaadata. Nad ei tea, kus Kato on, kuidas ta välja näeb ja kuidas teda leida; nad teavad, et mingi relv peaks olema, aga kust seda saada, nad ei tea. Kilplaste legend.

Oletagem näiteks, et kaks poissi Iraagis võtavad pähe: tapame Saddam Husseini ära! Missugune on võimalus, et see õnnestub?

Arvasin, et üks asi on ideaalsest kit$ist puudu. Mõned head tegelased saavad surma. Aga ei saa. Kõik ärkavad jälle ellu. Lugu on absoluutselt, viimase võimaluseni ebausutav ja just see on tema väärtus.

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma kunagi selle raamatu näppude vahele sain, siis üsna pea võisid kõik näha, et riiulil on üks järjekordne kapsas -- hea Lindgreni raamat nagu ikka. Mio pani kaasa elama, kuid juba siis - väikse poisipõnnina -tundus mulle tundus et Lindgren oli oma utoopilise õnneliku lõpuga üle pingutanud. Samas on tegemist kõige kurvema jutuga, mida Lindgrenilt lugenud olen. 4 Plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Ka üks minu lemmikutest. Olen eluaeg muinasjutuarmastaja olnud ja jään selleks alati. Selles loos köidab mind tegelaste puhtus ja siirus - see on midagi, mis tänapäeva maailmast, ka laste keskelt nukra kiirusega kadumas on. Loodan siiralt, et veel mitmed põlvkonnad suudavad seda samamoodi nautida ja ei lähe "sina-lased-ja-mina-lasen-vastu-nii-et-veri-lendab" teed, nagu paljudes ka lastele mõeldud raamatutes ja eriti TVs näha võib.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles