Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Andrei Balabuhha ·

Eelkäijad

(kogumik aastast 1978)

eesti keeles: ««Loomingu» Raamatukogu» 1978; nr 23

Sisukord:
  • Loomingu Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
5
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (10)
Jüri Kallas

Riputasin selle vihiku siia üsna ammu ülesse, aga keegi polegi kirjutanud. Tuleb siis esimene olla. Tegelikult on Balabuhha vihik Aleksandr Mireri romaani "Kus on rändurite kodu?" kõrval üks õnnestunumaid valikuid vene ulmest eesti keeles. Kiitus Boris Kaburile ja Astrid Reinlale, kelle teene selle raamatu ilmumine ilmselt on. Raamat sisaldab viis juttu, sealhulgas ka autori debüütjutu. Kogumiku kolm viimast juttu kuuluvad aga ühte suuremassse jututsüklisse, mis minu arust on õnnestunnumaid Tulevikuajalugusid vene nõukogude ulmes Strugatskite "Tulevikusarja" järel. Vaat selline viiest loost koosnev valik. Balabuhha juttude peamine võlu on just nende lühisus ja vormi valdamine. Loed ning ise ei märkagi kuidas oled maailma sisse elanud: kogu see ulmeline taust ja situatsioon antakse edasi väga nappide ja samas täpsete vahenditega ning seetõttu on pilt tunduvalt kompleksem kui enamustes romaanides. Lisaks veel praktiliselt olematu punasus - vähemaga polnud nõukogude ulmes vist võimalik hakkama saada. Mäletan, et kui mingil suvel selle vihiku raamatukogust avastasin, siis lugesin teda sellesama suve jooksul oma kolm korda üle. Hea oli!
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Üllatavalt hea valimik suhteliselt vähetuntud autorilt? Kaks lugu jäid väga selgelt meelde. "Eelkäijad", veel üks lugu üheti üsna ärakäiatud teemal - surematusest, samas oli seda käsitletud võluvalt ning veidi ootamatultki. "Apendiks", vast üks leidlikumaid lugusid, mida üldse lugenud olen. Tegemist ei ole niivõrd ulmega, kuivõrd mitmetahuliselt eetiliste küsimuse lahendamisega (kas võib tappa kõrgema eesmärgi nimel jne, neid mõtteid seal mitu). Vähemalt minule mõjus üsna raskemeelseks tegevalt. Tegelane, kes duellil tapeti ei ole väljamõeldud. Evariste Galois elas eelmise sajandi alguses Pariisis. Kuigi ta suri kahekümnesena, ega tegelenud viimasel kahel eluaastal oluliselt matemaatikaga (hakkas revolutsionääriks, seda sõna ei tohiks aga tõlgendada solgitud tähenduses, pigem sobiks ta Victor Hugo kangelaseks) on ta ennast üsna tugevalt matemaatika ajalukku kirjutanud kui rühma (sümmeetria-)teooria alusepanijana. Sai tõesti duellil surmavalt haavata ning suri mõni päev hiljem. Oma matemaatilised avastused pani kirja paaril duellile eelnenud päeval (aimas surma ette) - või on see legend (mõnikord väidetakse, et duellile eelnenud ööl)? Tunnustust leidsid tema mõtted alles mitukümmend aastat pärast surma (eluajal ei saanud Normaalkooligi sisse, läks eksami ajal õppejõuga tülli).
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Päris normaalsed jutukesed. Eriti huvitav oli "Apendiksi" lugeda. Ei tea, kes meie armsa Maa retaimeriga siis ikkagi ära päästsid. "Eelkäijatel oli suurepärane puänt. "Tasakaal" annab väga huvitava versiooni sellest, kuidas inimene tulevikus loodust kasutab (õigemini ei kasuta). "Valik" ja "Hauakevajad" nii sügavat muljet ei jätnud, kuid olid siiski loetavad. "Viis" eelkõige kahe esimese loo eest.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

"Apendiks" ja "Eelkäiad" olid heal tasemel jutud ning igati viit väärt, ülejäänud kahjuks sellist pinget enam ei pakkunud. See 5 või 3 krooni mis ta aastal 2000 Tallinna suvalises antikvariaadis maksab, tasub ulmehuvilisel kindlasti raisata.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Tegelikult olin ma üsna kindel, et olen nõukogude ajal iseseisvate raamatutena ilmunud eestikeelse ulme sada protsenti läbi lugenud. Nüüd tuli välja, et ei olnud. Hallide Loomingu Raamatukogu kaante vahel peitis ennast väga hea novellikogu. Vaat mis juhtub, kui pealkiri ei anna mingeid vihjeid žanri kohta. Ärge teie sama viga korrake. Selle leiab raudselt mõnelt tasuta raamatute laadalt või paari sendi eest antikvariaadist.
Teksti loeti eesti keeles
9.2011
Ats Miller

Oehh, muidugi ma mäletan seda kogu. Kooliaastad; loomulikult sai läbi loetud KOGU eesti keeles saada olev ulme. Ja sealjuures paari nädala jooksul peale ilmumist... (nojah, mis ei välista, et minulgi on teinekord üllatusi...)

Nüüd võtsin riiulilt, pühkisin hardalt tolmu ja lugesin üle. Väike selline, kella just ei vaadanud, aga alla tunni, ja seda koos kohvi tegemisega... Krt, ei meeldinud mulle poisikesena ja ei meeldi nüüdki. Tähendab, esimene lugu on perfektne. "5". Edasi läheb langevas joones. See "minimaalselt vajaliku muutuse" lugu tundus mulle tollal ja tundub nüüdki -- vabandust igikulunud killu pärast -- perse kaudu hammaste parandamisena. Sellise ajutult sirgjoonelise ja negativistliku lähenemisena -- krt, suuna tüüp lapsepõlves muusika juurde, leia talle 6 litsi, et tal tegevust oleks -- mida iganes... Kõige idiootlikum -- spoiler alert! -- "näe, tüüp on geniaalne, laseme ta maha". Ja sellistel inimestel on ajamasin! Masendav...
Selle lahenduse kohta, kus saladus lihtsalt tähte suunati, tuleb mul kujutluspilt, kuidas esimene, kel õnnestus tulekivist tuli süüdata, selle kähku kinni mätsib, et tea, mis võib juhtuda... Noh, progress juhtus, tema suri välja. Järglasteta. Kus on ulme positiivne sõnum? ;-) Edasi läheb veel hullemaks. Ühesõnaga, kui poleks esimest lugu, oleksin ilmselt vanade mälestuste peal "2" virutanud. Nüüd... Tjah, halvad need lood ei ole, ja kirjutamisaastaid vaadates käivad kah. Lihtsalt neljas loos viiest prevaleerib mingi kaotaja suhtumine... mingi moraalitsemine... mingi selline näpuga viibutaja mentaliteet... Aga korra lugeda kõlbab kindlasti ja ilmunud on ju tohutult palju halvemat ulmet.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Nojah, nii palju kui inimesi, nii palju ka arvamusi. Mulle erinevalt eelarvustajatest ei jätnud muljet ei "Eelkäijad" ega "Apendiks", "Hauakaevaja" aga meeldis. Lugesin seda Veiko kogumikust ja võtsin siis ülejäänud vihiku ka ette. Kokku tuli napp neli.
Miks just "Hauakaevaja" meeldis? Aga vaat' sellepärast, et lahendus oli ebatüüpiline, samas aga põhjendatud. Kui kirjutatakse 99 juttu sellest, kuidas peategelane oma pruudi kannibalide saarelt ära päästab ja temaga viimasel leheküljel altari ette astub, jääb 100. jutt, milles nende paljaks näritud sääreluudega rannaliival kurni mängitakse, meelde. Eriti veel siis, kui sellise lõpplahenduseni (erinevalt nii mõnestki 99 hulka jäävast teosest) loogiliselt jõutakse.
Kaasarvustaja Ats võiks nende lemmingute peale mõelda, kes uusi maid avastama tormates merre jooksevad. Ka nemad surevad välja - järglasteta...
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Ka minul polnud sellise kogumiku olemasolust õrna aimugi. Aga hankisin selle mitte seepärast, et Veiko Belialsi vene ulme antoloogias olnud jutt oleks muljet avaldanud, vaid ühe "Horisondis" ilmunud Andrei Balabuhha naljaloo lugemise järel. Ajaloo annaalide jaoks hinnainfot ka - aastal 2017 maksis see kümnekopikalise kaanehinnaga vihik juba 1,80 eurot.
Aga asjast. Kui peaks jutud kuidagi järjekorda sättima, siis minu esikolmik oleks Appendiks, Eelkäijad ja Valik. See esimene oli kohe päris hea, teised head ja kogumiku ülejäänud lood pigem keskpärased. Lugemisele kulutatud aega ei kahetse aga ühegi loo puhul ja olen igal juhul rahul, et see teos nüüd minu raamaturiiulis olemas on.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles