Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Taadeldus

(jutt aastast 1998)
http://www.algernon.ee/node/220

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1998; november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Maniakkide Tänav «Euromant» 2011

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
3
2
0
4
7
Keskmine hinne
2.375
Arvustused (16)

Mõnusalt verine lugu pühendunud teadusemeeste tähelepanematusest ümbritseva maailma suhtes. Maniakkide Tänav, üks mu lemmikuid, ei petnud ootusi.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmes/õuduses üle keskmise lugu.Minu jaoks oli seal nii kena idee kui ka teostus. Mäng hullumeelsusega oli oivaline.Üldiselt, soovitan teistelgi lugeda, seda enam, et tegu on lühikese jutuga,mille lugemiseks ikka aega peaks jaguma.Mulle tundub nimet kirjatükk Maniakkide Tänava parima loona
Teksti loeti eesti keeles

Mis asi see nüüd olema pidi? Õudusjutt? Kui nii, siis ei suuda mina Maniakkide Tänavat kui õuduskirjanikku eriti tõsiselt võtta. Kohutavalt segane sisutu jama, mis pea valutama paneb, kui hakkad mõtlema sellele, millisele tasandile Eesti ulme küll liigitada. Tekst oli igati selle mehe tüüpiline. Taas kord küberneetilised hinged ja ohtralt verd ning nigelaid kirjeldusi. Võib-olla suudaksid need lood rohkem mõjuda, kui neid paremini kirjeldada? Panna nii öelda sügavamat tähelepanu selle vaikse verevoolu juurde? Detailsemalt? Mine sa tea, kõik on ju võimalik...
Teksti loeti eesti keeles

No kurat võtaks, see mentaalne küberneetika ajas mu juba "Teoloogia tudengi katse" ajal närvi, siis veel see. Ei ole suurem asi sellised jutud. Tundub, et see kirjanik kirjutab moto järgi, milleks on nimelt: mida rohkem verd ja rupskeid seda parem. Kuid paraku meeldib selline stiil vähestele. Pealekauba andis kirjutamis oskus andis väga palju norimist, oleks vähemalt hästi kirjutatud aga ei. Jõuame nii siis selleni välja, et M.T.-l on teooria, et jumal on küberneetik. Millist jura võib ikka puhuda. Varsti tehakse vist saatanast geenitehnoloog.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see lugu küll meeldis. Mitte niivõrd verelaskmine, aga see, et jutustamises avaldus ka jutustaja suhtumine jutustatavasse. Eriti see, kuidas jutustaja alatasa endale kinnitab, et "juhtub", kuigi võib uskuda, et ta pole päris kindel selles, et taolised asjad maailmas ikka kindlasti juhtuma peaksid.

Tagantjärele. Selle loo värskus, ehe ja süüdimatu pasunasse-andmine on autoril jäänud hilisemas ületamata. Katsed teha midagi "päris-kirjandusele" sarnasemat on paraku osutunud kahvatumaks. Selle tõdemusega tõstan hinde viiele. Palju paremaid lugusid eesti ulmes polegi (imho).

Teksti loeti eesti keeles

Veel hullem kui "Teoloogiatudengi katse".Jube! Seni kõige hullem asi, mille otsa olen komistanud ja sisse lennanud.
Teksti loeti eesti keeles

Täielik jamps!! Ootasin Maniakkide Tänavast midagi paremat! Lool polnud mingit mõtet ja oli pealekauba halvasti kirjutatud ka! Polnud sellist kaasakiskuvust, mis oli teiste tema juttude juures, mida ma olen lugenud. See jutt oli minu arust täielik mõtetus. Selle lugemine ei andnud mulle midagi erilist juurde. Ainult halvustas Maniakkide Tänavat mu silmis!
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on see jutt paras soga, nagu "Teoloogiatudengi katsegi" samal teemal. Õnneks on Mant 13 aasta jooksul ikka kõvasti edasi arenenud.
Teksti loeti eesti keeles

Näedsa, Dragofor on 13 aastat tagasi juba kõik ära öelnud. Segane sisutu jama, mille ainus eesmärk oli rõhutada vere purskamist ja plahvatavaid päid. Paraku saab sedagi oluliselt paremini teha. Ma leian küll, et sel 14 aasta tagusel lool (või vähemalt ilmus ta esimest korda 14 aastat tagasi) oleks pidanud laskma tolmukorraga kattuda ja vaikselt jalaga kuhugi nurka eest ära haisemast lükata selle täiesti tarbetu reanimeerimise asemel mis nüüd tõi tuppa pahvaku sooja pussuhaisu.
Teksti loeti eesti keeles

Lihatükid Annelinna korteris ja siis see pea mis aina plahvatab ja plahvatab ja endiselt evib potentsiaali plahvatada! Üldiselt ma olen harjunud et plahvatus on lõplik lahendus. Mingi veetlus tekstil siiski nagu oli, peamiselt lineaarsuse järjekindla eiramise näol.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles