Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Urmas Alas ·

Plahvatus

(romaan aastast 1997)

ajakirjapublikatsioon: «Sõnumileht» 1995; nr. 1 (30. oktoober) - nr. 38 (12. detsember)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tallinn «Kupar» 1997

  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
0
8
5
1
1
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (15)

UA on kindlasti 90.-te eesti ulme üks säravaim täht ja tema hoogne seiklusjutt siitsamast kodusest Tartust - "Plahvatus" on igati kiiduväärne katse viljeleda eestikeskset teadusliku fantastikat. Nii pikka lugu viimasest ajast vist teist ei olegi ja loodetavasti ei jää see ka viimaseks. Samas ka ei saa jätta norimata ühe ja teise vea kallal. Jutustus on ebaühtlane, kuidagi hüplev. Kuigi ilmumisaastaks on 97, ei suuda ma kuidagi vabaneda tundest, et vähenasti algversioon oli valmis juba enne 91 aastat ja hilisem läbitöötamine on pisut pinnapealseks jäänud. Puhuti jätavad tegelased ajaloolis-psühholoogiliselt ebausutava mulje. Mäletades ise neid aegu, kõlakaid ja inimesi, näib nagu oleks vastasrindade tüüpide vahel miinimum 5 aastane vahe. Sinisilmne lnt. Beljavski on nagu välja astunud stagnaaegsetest kroonumeenutustest, meie (st eestlased) aga juba 91-92 aastast. Usun, et autor suutnuks kindlasti paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Plahvatus oli suhteliselt ladusalt jooksev jutuke, midagi häirima ei hakanud, peale pikkuse muidugi, aga samas vaadates teisi ulmelugusid, on ka need sellised umbes niisama pikad. Aga mitte pikkus pole oluline vaid ikka sisu. Antud lugu oli suhteliselt hea. Mõnus oli see salapärasus, mis kogu aeg ette tuli, näiteks arvamused sellesamuse plahvatuse kohta. Eks muidugi tundus omalegi see üleminek ühelt arvamuselt teisele natuke hüplik, aga samas andis see jälle omajagu põnevust juurde. Kas uus pomm või siis hoopis mingisugune masin, igatahes pinge oli jutus kogu aeg sees.Oli suhteliselt sujuv, mingit veninmist ei tulnud küll ette. Samas oleks pisut võinud mõningaid kohti viimistleda küll veel, aga ega praegugi midagi hullu ei olnud. Tegelikult oli seal kõike mis võimalik, isegi omad actionkohad olid olemas, kuigi kohati meenutas asi natuke Rambot (teate küll seda troppi, kes koptereid tankitõrjepüssist laseb). Täiesti loetav ulme-põnevusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelt 0 (null). Eriti tuim, ande- ja fantaasiavaene autor. Sama ka tõlkijana. Tema kõrval teenib Juhan Paju (S-P salakaup) ühe punkti ausalt välja - Haapsalu geeniusel on seal vähemalt episood, kus muteerunud meremadu tungib Leningradi kanalisatsiooni, surub end läbi torustiku ja hammustab pahaaimamatut prill-laual istujat tagumikust, säärane sädelev fantaasiaküllus jääb ilmselt kohaliku fantastika tipuks veel pikaks ajaks. Kas ongi nii kohutavalt vaja Eesti jäähokit, kujundujumist või kelgusporti?
Teksti loeti eesti keeles

Loetav, käest lausa ära viskama ei sundinud, otse vastupidi. Hea variant oli, et sihuke pidev imestamine käis, et MIS VÄRK SEE SIHUKE IKKA ON? See luurajate värk oleks võinud suts hõredam olla a pole hullu. Lõpp oleks mulle siiski meeldinud vähe rohkem kui see oleks olnud ikkagi ruumi-, mitte ajamasin. Noid sõelub isegi palju ringi. Sellest ka kolm a paha ta polnud.
Teksti loeti eesti keeles

Päris hästi kirjutatud, siuke kohalik X-fail. Kaasakiskuv ja põnev - lihtsalt pidi edasi lugema. Ning kuna tegevuspaigad on enam-vähem IRL nähtud, siis tulid kohe ka lugedes vastavad kujutluspildid... tankid Tartu kesklinnas, autodega tagaajamine ümber ut.ee ning raekoja jms. Kahjuks aga lõpposa läks natuke käest ära, võib-olla liialt laialivalguvaks - tulevikutulnukad & co ajas asja liiga kirjuks. Ruumimasin (teleporter?) oleks kõvasti originaalsem olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Polegi nagu eelmistele midagi lisada. Tegevus oli enam-vähem sujuv, midagi eriliselt pinda ei käinud. Samas ei jäänud asjast ka eriti vinget muljet. Panen nelja, kuna teda oli siiski üsna huvitav lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Alase see romaan pole minu arust eriti palju väärt. Muidugi on kiiduväärt Eesti-keskse ulmeromaani viljelemispüüe, aga seda nüüd hindamiskriteeriumiks seada? Kas on mõttet? Ideel iseenesest ju viga polnud, küll aga häiris selle teostus. Ta lihtsalt oli selline ebaühtlane ning kohati ajuvaba teos. Nojah, püüti tõsta pinget sellise küsimusega, et mis see on? Tore, aga nende arvamuste vaheldumine ja sellise tempoga hakkas aegamööda juba ( vabandage väljendust) siibrisse käima.
Teksti loeti eesti keeles

Mida öelda raamatu kohta, mis punnitab olla tase? Ma ei tahaks küll eesti kirjandust maha teha aga olgem ausad: kui see oleks mõne jänki kirjutatud raamat, siis pühiks enamus lugemusega ulmefänne selle peal ilmselt oma jalgu. Olen nõus, raamatus oli ka häid kohti aga üldine stiil , puudega sõjaväelased ja KGB-lased olid/on vähemalt minu meelest täielik maitsetus.Saab kolme, üksikute heade käikude ja ideede eest.( Belialsi " Ashinari kroonikad " , kui ka kodumaine ulme, on igatahes " Plahvatusest" kõvasti üle.)
Teksti loeti eesti keeles

Niruvõitu. Nonstop siia-sinna sahminine. Kuid usun, et antud teemal oleks parema jutu andnud kirjutada. Või vähemalt oleks see sama tekst rohkem viimistlemist vajanud. Aga Tartu nostalgia (mida paljud Tartus õppinud kindlasti tunnevad) eest saab kolme ära.
Teksti loeti eesti keeles

Tükk aega mõtlesin, et kas panna kolm või neli. Panin kolme plussi. Ikkagi juttu nõukogude aegsest Tartust ning päris hästi tabatud seda olustikku. Ehkki vene luure jättis liiga mannetu mulje. Selle eest võtan plussi tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on selles raamatus midagi head leida. Samas ei tahaks oma, Eesti autori kohta ka väga halvasti öelda. Lugemise ajal oli lausa piinlik, - et peab siis niimoodi, - kuigi ega tal teiselt poolt viga ei olnud, käest ära viskama ka just ei pannud. Nüüd ülelehitsemisel muide tegevuse ja tegelaste ebareaalsus, kunstlikkus ja rabe kokkutraageldamine enam nii ei häirinud. Tean ka põhjust - me kipume unustama ja võtame neid sündmusi kui fantaasiamaailma. Nii et võib-olla hilisemad lugejad hindavad raamatut kõrgemalt? (Kuigi muidugi saavad konkreetsest ajastust vale pildi.)

Kokkuvõttes - mul on hea meel, et selline raamat ilmus ja Eestis ulmet kirjutatakse, aga lugeda seda ei saa ma ausa näoga soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

Pole paha... Täitsa loetav eesti ulme kohta - ma võin olla ju antipatriootiliselt meelestatud aga kahjuks ei ole minu kätte sattunud ühtegi head eesti ulmeteost, mis oleks pikem novellist eriti veel Alternate History (vabandust eelmise vea pärast) þanrist...Aga see selleks. Olustik/õhustik tundub olevat päris realistlik - päris kindel ei ole (kirjeldatud ajajärgul olin ise liig noor, et asjast täielikult aru saada), aga kaasaegsete kirjelduste järgi otsustades... Plussiks võib lugeda ka Tartu Vaimu kaasamise :)Ühesõnaga, nagu öeldud, pole paha ja neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles