Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veikko Vangonen ·

Ülestõusjad

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2002

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
0
5
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (5)
Andri Riid

Raamat annab täieliku ülevaate Veiko Vangoneni poolt 10 aasta jooksul kirjutatustja võiks idee poolest olla tugev kandidaat originaalkogumiku Stalkerile, kuid kardetavasti seda auhinda siit ei tule. Vangoneni loomingul lihtsalt puuduvad atribuudid, mis võiks sellest teha masside poolt armastatud lugemisvara.

Lood võib jagada kolme kasti - pikemad, tugeva ajaloolise maiguga jutustused "Ülestõusjad", "Ülestõstmispüha", "Surmaliisk", "Nätsi vabariik"; lühemad loo alged (muuks neid nimetada ei söanda) "Kuri kääpamäel", "Hirmuöö", "See, kes tapaks". Omaette nähtuse moodustavad lood nagu "Haara ja rebi", "Fata Morgana", "Eetrilahendus", "Hõrgutav hirm" (mida pealkirja!), "Hüsteeriapolügoon" ja "Õuduse rüütel", mis on autor selgelt iseendale kirjutanud ja mida on üsna väsitav lugeda, rääkimata mingi naudingu saamisest.Kusagil kastide vahel hõljub "Märkmeid viirastuse reisikirjast". Üldisemalt on juttudele omane teatud katkiolek, lõpetamatus.

Vangonen ja Barker on eesti ulmes (või sellega piirnevas kirjanduses) minu meelest heaks näiteks kirjutamisande sihipäratust kasutamisest. Annet on, tekst voolab, kuid lugu ei ole ja mingist eriliselt rikkast leksikast rääkimine kuulub rohkem võllahuumori valdkonda.

Parim lugu on ehk "Väike romaan surnurüvetajast" ent sümptomaatiliselt on tegu kõige vähemulmelisema jutuga selles raamatus.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Vangonen on vist kõige vastuolulisem autor siin ulmemaastikul. Kiidetakse ta arhailist keelt ja vinget sõnavara ja kes teab mida veel, aga kui siinseid arvustusi lapata, siis tundub, et enamik lugejaid kehitab seepeale õlgu.

Kehitan minagi. Palju kiidetud plussid muutuvad lugemisel hoopis miinusteks. Arhailine keel on tüütu. Autoril on tõesti vinge sõnavara, aga ta ei oska sellega midagi peale hakata. Iga paljutõotav lugu määritakse ohtra poeesiaga mitmele leheküljele laiali, ent lood jäävad kõik suhteliselt nõrgaks. Mõnede juttude puhul (nagu “Surnurüvetaja...”) heietus ja poeesia töötab, kuid enamik jutte upub tüütusse sõnamulinasse. Õuduse tunne lämbub samuti üli-ilukirjanduslike lausete rägastikku, milles aegajalt tõstab pead ülim poeesia sõnaseades.

Nii mõnegu jutu puhul torkas silma luuleline keel ja see hakkas lugemist segama. Kui autor järjepidevalt Homerose või kes teab mis stiilis lauseid looks, siis oleks ju päris huvitav ja harjuks sellega lõpuks äragi. Paraku on kord nii ja kord naa – ehk on ebaühtlane lugeda.

Millest ma üldse räägin? Haikudest ja luulest! N: “Pea lõuad mees! / Ja ära suitseta siin sees, / mul on siin / bensiin / ja kaltsud.”(lk 246) või “Veel on öö / oktoobrikuine, pilvine / tormiohtu-tuuline / kuid hurmavalt karge / ja ehkki vastse hingeränduri jaoks / ei või enam tähendust / olla maise kadalipu nükkeil – / need unagu / kadugu /nagu urm / lõikuslaualt” (lk 172) --- sedatüüpi haikusid võiks pea iga loo alguslõikudes leida. Need haikud segavad lugemise rütmi ja jutustav stiil kaob pingutatud lausekonstruktsioonidesse.

Selle jutu võiks kokku võtta Vangoneni enda lausekatkega: “...ja lähebki jamaks kätte.” (lk 273)
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ühtteist huvitavat siit kogumikust leiab, kuid liialt palju on mõttetut keerutamist ja targutamist. Dialoogid kipuvad kah kohati jaburaks kätte minema, mingi hunnik lauseid ritta lükitud, mingeid suunavaid ja seletavaid vahemärkusi pole ja järg läheb lihtsalt segi... Peale selle kipub VV koledal kombel originaalitsema, kasutades sihukesi sõnu, millest ta ehk ainukesena aru saab. Umbes pooled jutud võib vast loetavateks kuulutada, kuid ülejäänud on lihtsalt ilutsev mulin.
Teksti loeti eesti keeles
9.2004
Kristjan Sander

Nagu Andri väga õigesti ütles, on kogumikus selgesti eristatavad muinashõngulised pikemad jutustused. Mina ainult selle liigitamisega piirduksingi, kleepides ülejäänud materjali koondavale toimikule sildi "haara ja rebi" ja kasutades seda edaspidi mööbli konstruktsioonivigade korvamiseks. Kahjuks on kaht liiki teosed aga ühes kogumikus koos.

Kogumik, mis sisaldaks jutte "Märkmeid viirastuse reisikirjast", "Kuri Kääpamäel", "Nätsi vabariik", "Surmaliisk" ja "Ülestõstmispüha", saaks mu käest kõhklemata viie kätte ning 5k kiitvat arvustust sinna otsa. Praegu aga sisaldab raamat väga korralikul tasemel ilukirjanduse kõrval ka igasugust kõntsa, milles ilmselt on süüdi autori soov kõik kirjutatu ühtede kaante vahele saada (mida mul muide on kaunis raske mõista).

Tuleb ühineda Vangost kiitvate häältega: autor on vähemalt üheksakümnendate eesti kirjanduse paradigmas suurepärane stilist, olgugi, et ta vahetevahel tallab juba nii Tukla (vt näit. "Esä, Torgla soo muinasjutt") kui Jaigu poolt sissekäidud radu. Mina isiklikult tõmbaksin veel paralleeli kolmekümnendate lõpus ühe novellikogu avaldanud pooleldi unustatud Arnold Kõivuga, võrdlus töötab siin aga loomulikult kõvasti Vangose kasuks. Aga ka Kõivu õnnestunumaid lugusid ilmestas sama, mis Vangose omigi: suurepärane rahvakeelne dialoog ja rikas ning haruldustega pikitud sõnavara.

Muuhulgas on mind alati huvitanud, milline asutus toodab keeleliste eksperimentide või keelemängude suhtes allergilisi indiviide... Parafraseerides tuntud kõnekäändu klaasisepa pojast, võiks oletada, et kõnealused pärinevad ajakirjaniku ja telegrafisti armuyhendusest. Mul on väga hea meel, et Eestis on alati olnud kirjanikke, kelle looming mainitud publikumile vahel veidike hämaraks või arusaamatuks jääb.

Kogumikku ühe hindega hinnata on keeruline. Arvestades, et kuuele loole viieteistkümnest olen pannud kahe või ühe, ei saa ilmselt kolmest kõrgemat hinnet anda, kuid kogumiku tugevamaid lugusid soovitan kahtlemata igale eesti kirjandusest huvitatule.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles