Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Teet Kallas ·

Heliseb-kõliseb...

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1972

Hinne
Hindajaid
4
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.111
Arvustused (9)

"... lonkab ja möliseb" lõpetaks mõnigi selle omanäolise romaani pealkirja. Paraku pole raamatus kuulsusrika Nõukogude Armee veteranidest suurt juttu :-). Kas romaan on ulmeline? Keeruline küsimus. ULMALINE on ta igatahes küll. Lugesin selle hiljuti üle ja iseendalegi ootamatult pühkisin paar nostalgiapisarat silmist. Eh, noorus... Sigaretid "BT", limonaad "Sitro" ... ja veel paljud paljud ammu ununenud asjad... ... laulud, mida õeraasuke kunagi leelotas... omaaegne släng... aga see selleks. Raske on isegi õelda, mis mind raamatut uuesti lugema pani: kas õndsate 60.ndete hõng (ehtne, kodukootud-maavillane) või ehk veel midagi... Juttu on võluritest. Siinsamas, meie armsal kodumaal. Vaatamata sellele, et paljudel tegelastel on väga võõrapärased nimed ja kuskilt vilksatab läbi isegi Fantoom, pole tegemist stiliseeringuga mingi lääneliku linnanõialoo alla. Muide, vaatamata võõrastele nimedele, on paljud tegelaskujud välimuse - olemuse (ja kuulujuttude) põhjal kergesti identifitseeritavad. Kas on tegemist "oma" ringkonna "sürrijutuga" (kes meist poleks sihukesi kirjutanud?), mis avaldamiskõlblikuks paisus, või oli lugu algusest peaale avaldamiseks mõeldud jääb teadmata. Veel, kui nooremad inimesed seda lugema juhtuvad, siis ärge ehmuge. See, et komsomolisekretär pole samagonni ja küüslaugu järgi lehkav räbaldunud vatjovkasse ning lubjaviltidesse riietatud "poluvärnik", kes suure roostes kirvega vehkides pea(nima) tegelast taga ajaks, ei tee romaani veel "punaseks". Lisaks on võluril absoluutne grantii!
Teksti loeti eesti keeles

Wõrokas, Teet Kallas kirjutas selle loo olles ravil Tallinna psyhhoneuroloogiahaiglas.Lugu on ilmselt selline, mis niiöelda kirjutas ennast ise. Ja hästi. Muuhulgas on ses loos ka kummaliselt palju ürgeestilist ja punavõimu poolt puutumatut.+tibake Bulgakovi mõjutusi- Meister ja Margarita oli vist tollal juba eesti keeles (Raamatu kujul esimest korda maailmas?) ilmunud. Igatahes: Päikest, pikka iga ja head tervist neile, kes söandavad uskuda võimatut, olgu see siis kasvõi muinasjutt.P.S.ülimalt negatiivne tegelane Ünt meenutab mõnes aspektis Mati Unti-tema sulest 75. aastal lugu "Must mootorrattur" lisab vaid kahtlusi.
Teksti loeti eesti keeles

Lappasin kunagi päris hea mulje jätnud raamatu üle. Muidugi on seal siukest insider-infot ehk sõbrad-tuttavad sisse kirjutatud, kohati isegi õigete nimedega või vähemalt äratuntavalt. Saamisloo kohta - siiski vist mitte haiglas vaid vangimajas kirjutatud. Nii et helge ja igatsev meeleolu täiesti mõistetav. Aga igatahes on tekkinud igati originaalne (linna)fantasy ja kas mitte esimene Eestis. Punktid siis rohkem hea tahtmise kui tulemuse eest, mis nüüd mõneti laialivalguv ja lobaks kiskuv tundub.

märkasin üllatusega, et allpool on üks endast ilmselt heal arvamusel tädike asunud tegelema kirjanduskriitika kõige totrama haruga, võimalike prototüüpide otsimise ja autori isikuomaduste lahkamisega. minu arvates on see kohatu.

Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu, algul tundus esindavat realismi, võib-olla isegi seda va "Nõukogude" varianti. Kohati käis närvidele, aga ulmelisem (muinasjutulisem) pool oli küll kena, kokku nõrk viis.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis ja ei meeldinud ka. Mulle just istus lahedalt kirjtatud reaalsem pool märksa rohkem. Muinasjutuline element oli segane ja kohati üsna laialivalguv ning ka vähe pingutatud. Aga iseenesest oli tegu ühe omapärase ja lõbusa raamatuga, mida soovitan julgelt ka teistele.
Teksti loeti eesti keeles

Raskekujuline ning pahaloomuline kääride puudumine toimetuses lõppeb vaid kõige tõsisematel juhtumitel niimoodi.

7.10.2012: Kommentaariks Aasa Tammele: raamatu honorari eest ei saanud osta mitte kõige kallimat autot, vaid Venemaal kokku pandud "Fiati" klooni. Kalleid autosid polnud võimalik osta. 20-50 000 eurot on kindlasti vale suurusjärk.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, kui kiiresti vahetuvad põlvkonnad -- ma tean põhimõtteliselt, mis asjad on sigaretid BT ja limonad Sitro, aga minule assotsieeruvad nendega vaid tühjad ja inetud poeriiulid, kust valida 2 liiki saasta vahel...

Selline tossavate käuladega mudastel teedel loksumine, haisev bussiselu ja suvepäevad... Sekka ehedad taluõued ja kunagised poplood. Kummaline maailm, aga selline see aeg oli... Ja siis võlurid. Abitud sellised. Ainult läbi parema näitamise saad sa elu paremaks teha -- puhas eskapism. Noored paljad naised, unistustelinnad, sekka alkohol ja väikeste inimeste väikesed probleemid. Kõik see üle kallatud justnagu paralleelmaailmas toimuva võlurite võitlusega, milleni nagu ei jõutagi ja igal sammul tegelasi, kellest enamikku ma ära ei tundnud -- tunnistan ausalt -- kuid kes liigagi ilmselt “otse elust” olid. Ja deliiriuminägemused -- sest kuidas teisiti saab nimetada rängalt purjus tüübi ekslemist muinasjutumaailmas? -- milles ma vaatamata pingutustele sügavamat mõtet leida ei suutnud... kui kirjutamismõnu välja arvata.

Kõigele vaatamata see raamat mulle meeldis. Meeldis meeleolu ja teatud positiivne toon. Kui suutsin end enam-vähem järjel hoida vahepeal üsna sürriks kiskuvates seiklustes, tundus teos kokkuvõtvalt ikkagi terviklik ja mulle meeldis, kuidas autor lool lõpuks areneda lasi.

Teksti loeti eesti keeles

Mina ei saa sinna mitte midagi parata – ma loen raamatuid ajas.
Üks on see aeg, millal nad avaldati ja teine see aeg mil ma teda (taas)loen.
Seda esimest aega ma mäletan – ilma igasuguste BT (Bolgar Tobak) ja Sitro-nostalgiateta.
Teine on see praegune, kus Teet Kallast nimetatakse „elusaks klassikuks“ ja ta jutustab oma kangelaslikust noorusevõitlusest nõukogude võimu vastu.

Praegu loen ma siit raamatust välja ainult kunagist sõnumit punasele võimule: „anna... andeks ja raha!“ .
"... ma väärin muud ..."

Kus see sõnum siis on?

Kõigepealt raha. Tolle aja raamatuhonorarid oleksid praegusesse vääringusse ümber arvutatult nii 20-50 tuhande euro kanti. Võrdluseks – ühe raamatu raha eest sai osat kõige kallima auto ja jäi üle paar aastat joomiseks ja laiamiseks. Ei ole imestada, et kirjaniku staatuse poole pürgijaid leidus tol ajal palju ja selle saavutamiseks oldi valmis kirjutama ootustele vastavalt (ja mitte ainult kirjutama – meenutage Strugatskite „Inetud luiki“, mis annab pildi kirjaniku staatusest ja võimalustest kogu kaunil nõukogudemaal).
Selle staatuse igatsus torkab silma peategelase elitaarsuses, maailmarändurist teadlane, kes peab labastele lõbustusloengud ja keda avalikkus tunneb (neidude platoonilise armastuse objekt). Möödaminnes selgub, et ta ei ole käinud mitte ainult pikal laevareisil, vaid ka Londoni loomaaias. Ei ole küsimust rahas, ei ole küsimust riietes ja nende hankimises – tühiasi asendada südamedaami kaotsiläinud vöö ja jagada rahapabereid. Tema on eliit – selgelt üleolev suhtumine suvepäevalistesse ja kõigisse teel kohatuteisse...
Jutu käigus pannakse „terava satiirikusulega“ paika mitmed asjad. Pikajuukselisi ja hipisid peab minategelasest võlur vajalikuks lausa ise karistada. Noortest kultuuritegelastest distanteeritakse end nende naeruvääristamisega.

Kui Kallas neid asju seal sundravil kirjutas, siis ilmselt julgeolek neid seal ka luges. Luges ja otsustas, et seda meest võib uskuda ja usaldada.
Nad ei eksinud!
„... töötas ... aastail 1968–1970 Loomingu proosa ja luule osakonna juhatajana ning neli kuud peatoimetaja asetäitja kohusetäitjana sama ajakirja toimetuses aastal 1981...“,
„... Eesti(NSV) Kirjanike Liidu liige on Kallas aastast 1972. Ta on kuulunud 1980. aastail Eesti Kirjanike Liidu juhatusse, juhatuse presiidiumi, NSVL Kirjanike Liidu juhatuse revisjonikomisjoni ja NSVL Kirjandusfondi presiidiumisse.“,
„Teet Kallas kuulus aastail 1979–1990 NLKP-sse. Seejärel oli ta Eesti Liberaaldemokraatliku Partei liige aastail 1990–1993, Keskerakonna toetajaliige 1994–1996, Arengupartei liige 1996–1998, järgnevalt parteitu. Kallas oli Rahvarinde parlamendifraktsiooni kaasesimees aastal 1990 ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige aastatel 1990–1992.“

Jutu taustast, veel.
See „mäng“ millest jutt, koos Ündi tegelaskujuga on ilmselt Vahingu Spieli ja Mati Unt, kes oli seda Spieli Tartus kogenud kogu karmuses. Kallas Tallinnas oli sellest kuulnud ja üritas sama teha. Ta arvas mängu olevat koolitüdrukuliku luulelise unelemise, aga Unt keelas ja takistas teda – eks ta teadis. Kallas oli sellest solvunud – teda ei peetud vääriliseks – ja maksis kätte (raamatus).

Ropendus.
Need 2008 aasta väljaande joonealused märkused on selge pask. Lehmaküljenumbrite kodeeritud tähendused, Ünt-nime tõlgendused... Juba tollal oli tervemõistuslikule lugejale selge, et kirjutaja on ustav! Ja mõnitab neid, keda võim mõnitatavateks peab.

Miks ma ühte ei pannud?
Fatme tegelaskuju vastuolulisuse pärast ja armumisest lolliksmineku lootusetuse täpse ja usutava kirjelduse pärast.
Mitmetes prototüübiotsingutes ei ole mainitud Fatmet. Minu arvates võib see olla Faime Jürno – mannekeen ja filiminäitleja. Nad liikusid tollal kohati kattuvatel orbiitidel ja ma olen näinud Faime mõju meestele...

Miks ma kolme ei pannud?
Pole ju nii hull!(?)
Hull on see, et omaaegse kirjanduspõvkonna kõige suurem pugeja esineb nüüd suurkannataja ja vastalisena! Ei mingeid järeleandmisi sellistele.

Möödaminnes veel Teet Kallase loomingu üldiseloomustus.
„Tütarlapsest sirgub naine“ vahejuttude laiendused. Tema juttudel on umbes sama palju ühist tegelikkusega. Kes ei tea, millest jutt - http://www.folklore.ee/tagused/nr34/kalkun.pdf.

Raamatute ajas lugemise lugemissoovitus: Sidney Sheldon „Alasti nägu“. Kungine krimikirjanduse bestseller, kus psühhoanalüütik ravib homoseksuaalsust. Eesti keelses väljaandes puuduvad nii originaali kui ka tõlke aastaarvud – pärast lugemist võiks internetist järgi vaadata.

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles