Raamatu tegevus toimub Maaga väga sarnasel planeedil, Rendonil, planeet on naiste päralt. Tegelikult on kõik niivõrd sarnane Maaga, et autor peab kogu aeg rõhutama, et ei-ei, see pole Maa. Igaljuhul on mehed kui ebastabiilne element seal kokkukuivanud killuke, neid “peetakse” eraldi saarel ning lastakse vaid vahel range kontrolli all nädalaks naistega kokku. Loomulikult ei ole igal naisel seda õnne - tuleb olla sobivas vanuses (22-28), hea tervise juures ning omama kopsakat rahapakki. Ajastule omaselt ei ole raamatus mingit erootika, kogu kopuleerimise-faasist libisetakse sujuvalt üle - a la käsi puudutab kergelt kätt ja 9 kuud hiljem sünnib titt. Samas raamatus on kogu see armu-värk üldse teisejärguline.
Esimene osa räägib sellest, kuidas teadlane (loomulikult naine) Pilar tahab magistriväitekirja "Meeste tundeelu kajastusi möödunud sajandite kirjanduses" jaoks saada kokku ühe meeskodanikuga, kelleks on siis Gert. Noorte vahel lööb lõõmama armastus ning nad soovivad hakata elama koos perekonnana, jääda peale seda nädalat kokku. Seda ennekuulmatut kuritegu hakkab menetlema Armastuse Kohus, Rahvastuskomisjoni Presiidium koguneb erakorralisele istungile. Edasi läheb järjest põnevamaks, sekkub Rendoni Oikumeenline Naiskogu ning hakatakse Erakorralise Suure Konsiiliumi istungil uurima konflikti Rendoni Teaduste Akadeemia ning Rendoni Rahvastikukomisjoni vahel.
Idee tasandil on see kõik täitsa okei. Lisaks on esimene vasikas esimene vasikas. Lisaks polnud tollal ju tõupuhast algupärast ulmeromaani siinkandis väga palju kirjutatud. Kuid...
… vahele üks tsitaat raamatust: “Ikkagi on tegemist teatud tendentside suvalise esiletõstmisega, utreerimisega, kusjuures täiesti efektiivselt toimivad regulatsiooniprotsessid on uurija vaateväljast lihtsalt eemale jäänud.”
Kui minna lugemiskogemuse juurde siis see oli ikka täitsa kohutav. Ma lugesin ca 40lk esimest raamatut ära, siis hakkasin diagonaalis sirvima kuna autori stiil on kohutavalt puine, kantseliitlik ning tuim. Ma ise lootsin, et kui saab Pilari ja Gerdi kuriteokirjeldus läbi siis hakkab tulema huvitavam tulevärk, a la kohtukirjeldused või miks ka mitte teravmeelne sooteemaline targutamine. Aga hakkas tulema sellist Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee KK Poliitbüroo pleenumitüüpi kirjeldusi vaheldumisi piinliku filosofeerimisega. Endale meenus vägisi enda töökogemus suurfirmas, kus oli eraldi protsessijuhtimise osakond ja palju sarnaseid toetavaid rakukesi üle kogu masinavärgi kus inimesed said palka selle eest, et joonistasid kastikesi, tegid tuimi juhendeid kuidas käituda ning seda kõike pidid eesliinil erinevad klienditeenindajad kuidagi kliendiga suheldes nii kasutama, et oleks tõesti kasu heast plaanist mitte ei kukuks üks näotu masinavärk välja. Noh, me teame kõik mis tunne on olla suurfirma klient ja kui inimlik see suhtlus firmaga läbi klienditeenindaja meile tundub… No igaljuhul see raamat on lihtsalt hingetu. Ma isegi ei arva, et asi oleks eesti esimeses ulmeromaanis, pigem on (minu silmis) kirjanikke kellel ei õnnestu väga hästi see kirjutamise-värk, on raamatuid kus on hea idee ja kehv teostus.
Seega ma olen ühtepidi päri, et esimene vasikas ning vaatame seda konkreetse ajastu kontekstis. Aga teisalt vaata seda raamatu mis iganes nurga alt - eesti esimene ulmeromaan, NLiidu paroodia, psühholoogiline romaan - no ei leia mina väga positiivseid noote üheski vaatevinklis. See oli autori kolmas romaan, ta oli tollal juba neljakümnenda eluaasta ületanud seega kogemust võis ka olla.
Aga tegelikult ma ei tahaks väga tümitamisse laskuda, see on liiga lihtne ja tegelikult üsna kasutu. Ma olen väga rahul, et selle teosega tutvusin kuna enda juuri tuleb tunda sest see, et teinekord on minevikus mõnevõrra piinlikke juhtumeid, on täiesti normaalne. Eriti kui vaadata kuhu eesti ulme on praeguseks välja jõudnud, kus mõnusalt loetavat kraami tuleb kogu aeg peale ja nii juba tükk aega - kusagilt pidi ju see kõik alguse saama. Seega müts maha ja kraaps minu poolt Henn-Kaarel Hellati ees.
Muide (osundan wikit), “sõna "ulme" tõi eesti keelde väljendi "teaduslik fantastika" asemele ja teadusulme tähenduses Henn-Kaarel Hellat kirjutises "Ilukirjanduse põnevad provintsid" (Sirp ja Vasar, 18. september 1970, nr 38). Ajalehes Sirp ja Vasar pakuti teadusliku fantastika tähenduses ka teisi uudissõnu, millest tuntuim on "ruja".”
