Karel Michal

Kogu kõnealuse jutu essents seisneb äärmuslikult teravmeelses dialoogis. Dialoog on ebaloomulik, ent niivõrd vaimukas, et kõne kunstlikkust ei pane nagu tähelegi. Keskne koht on siin peategelasest macho "kildudel", mille abil ta demonstreerib oma üleolekut kõigest ja kõigist. Aga ega ka tema vastassoost partner palju alla ei jää.

Jutu sisuks on rannikulähedaselt saarelt ühe kõrge poliitiku villast teist poliitikut-ärihaid-kurjategijat kompromiteerivate dokumentide hankimine. Ülesanne antakse ühele James Bondi tüüpi "vabale mehele", kellest kohe alguses on aru saada, et see vend küll surma ei saa: ta on nii vinge tüüp lihtsalt. Lool on tugevalt romantilise alatooniga happy end, kuid miskipärast see mind selle jutu puhul ei häiri.

Lugu ise selline romantiline ja ilus.
Kuigi see, et ta mitteulmelise jutuna nagu ulmejuttude kogumikule andis nime, üsna tähelepanuväärne.

Vaimukuse ja ponnistatud killurebimise vahel jooksev piir on muidugi imeõhuke ja igayks paneb selle ise paika. Minu jaoks on see kuskil kaugel eemal.

Kui kiidetud poleks, ei oleks lugenud. Nagu ka teisi lugusid kogumikust.

Lisapiinlikust valmistasid peategelase, "Viikingi" puised naljatlused, milles ta vestles. "Viiking" mingit muud teksti ei väljastanudki, ainult mingid Baskini tasemel hüüdlaused ja killud, mis olid värsked umbes eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Tõsi küll, lugu ise on ka suhteliselt vana ja ilmunud ajal, mil kaheksakümnendad polnudki teab kui kauge minevik veel, mistõttu Viikingi paroolide kopituselehk tuleb andestada.

Mu jaoks töötas see lugu kuidagi äraspidiselt, ilmselt asus tööle teada-tuttav camp`i fenomen. Kultusautor Tarlap on jälle ühe nüansi võrra rohkem tuttav (ja ühtlasi saab jälle imestada kes ja miks seda kultust üles peksab).