Ükskõik mida ulmekirjanikuhakatis Mattias Rosenbaum ka ei kirjutaks, ei õnnesti tal midagi avaldada, sest ta avastab alati, et sellesama sisuga teos on juba kirjutatud ja eesti keeles äsja ilmunud või ilmumas. Kurvastusest joob ta end täis ja jääb raali taha magama. Hommikul näeb ta kuvaril kirja "Document348". Öösel on ta kirjutanud 348 sissejuhatust, 348 potentsiaalset lugu. Arvatavasti ületab see kõigi eesti ulmekirjanike ja -tõlkijate pooleliolevate tööde arvu. See tähendab, et mõne loo võiks siiski valmis kirjutada. Aga millised ja kuidas meid üles leida?

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

12.09.2001, kell 22:30

Andri Riid

14.09.2001, kell 18:50

Tegu on sissejuhatusega ning lugu ennast kas ideede puudumise või soovimatuse tõttu vaeva näha lihtsalt pole. Tegelikult on mul siiralt kahju, et jutt sellises kohas ja iseäranis sellisel moel katkeb ja väärt algus lausa kisendab selle järele et lugu lõpuni kirjutataks, aga kes saab autorit sundida?

Ütleme nii, et viis selle eest, mis eelneb viimasele lõigule ja üks niihästi viimase lõigu kui tegemata töö eest. Kokku kolm.

Teksti loeti eesti keeles

Orcus K.

18.09.2001, kell 00:07

Algul, esimesi lehekylgi lugedes mótlesin, et eks see yks soga ole. Aga kui läbi sain, siis hakkas meeldima. Idee oli hea ja muud asjad olid ka paigas. Yhesónaga Friedenthali nimi jäi meelde ja otsustasin ta järgmisi jutte ka lugeda. Ei pettunud!

Huvitav oli muidugi avastus, et selle konkreetse loo peategelane kirjutas ikkagi yhe arusaamatu jutu valmis ka ja seda vóib Algernonist ilusti lugeda. Naljaga pooleks oleks vóinud ilmuda see lugu kahes eksemplaris: Yks Friedenthali nime all ja teine Rosenbaumi.

Teksti loeti eesti keeles

Sulo Algre

8.02.2002, kell 14:08

Selles loos on minu jaoks mõneti vastus ühele filosoofiaajaloo käsitlemise küsimusele. Nimelt, kas olulised on erilised isikud, kes mõtlevad välja midagi uut, või on ideed kusagil õhus ja mitmed inimesed haaravad sellest kinni ning ajalukku jäävad need, kes tegid seda esimesena või kõige lärmakamalt või nende ideede mõistmiseks kõige sobivamal ajahetkel. Sest loost aimub ideedelembust. Seda, et mõeldud mõtteid on ennegi mõeldud. Ega need mõtted seepärast väärtusetumad pole, aint et mida nendega peale hakata...
Hästi kirjutet huvitav lugu mu meelest.

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

8.02.2002, kell 20:24

Hinne on puht subjektiivne, sest BAAS nii ehk teisiti paduobjektiivsusele ei pretendeeri. Ega tegelikult ei tahtnudki väga seda arvustada, sest asi suht hästi ja kirjaoskajalikult yles oli tähendet. Millest jäi siis kirjatyki juures puudu? Pingest jäi puudu. Ma saan aru, et tegu oli filosoofilisemat laadi pajatusega, kuid ei läinud mulle see mitte korda.

Teksti loeti eesti keeles

Kaur Kender

10.02.2002, kell 22:54

Ma kahtlustan, et selline tunne, mis loos kirjeldatud, tuleb peale igaühele, kes midagi kirjutama proovib hakata. Just minu idee! olen mina elus sadu kordi hõisanud. ntx kirjutasin 6 aastat tagasi ühe loo, mis algas nii, et tegelasel on püstol suus. Kogu lugu toimus siis tagasivaatena kuni päästikule vajutamise hetkeni. Ja siis nägin kinos Fight Club`i. Mis see siis on? Ideed on õhus? Või lähevad nad õhku?Ei usu.Ma arvan, et see on lihtsalt andetute kuid tundlike inimeste (mina ka) haigus. Me ei ole tegelikult võimelised välja mõtlema midagi originaalset. Originaalseid asju on välja mõelnud vaid mõned geeniused. Ka see Fight Clubi idee on tegelikult taandatav loole, mis toimub hukkamõistetu peas neil hetkedel, mis jäävad pea pakule panemise ja kirve langemise vahele. Ja selliseid, uskuge, on müriaad (Noh, mitte just täpselt kümme tuhat aga palju ikkagi).Nii me elame keset ammumõeldud mõtteid. Loeme vaatame kuulame iga päev. Ja siis, ise teadvustamata, nopime neist välja ühe. Ja nimetame selle enda ideeks. Ahjaa, esinevad veel andetud ja tundetud kirjutajad. Need, ja selliseid on eesti ulmekirjutajate hulgas enamus, kirjutavad täielikku jama ja nad isegi ei saa aru, et kusagil on olemas midagi originaalset, midagi värsket ja uut. Kuigi, ega originaalsus ei pruugi olla vaid süzhees. Shakespeare uhkustas, et ta ei mõelnud mitte kunagi ühtegi süszheed välja. Kasutas vanu. Aga kuidas kasutas. Seepärast ka loole hinne kaks. Ideede tulemise idee ei ole sugugi originaalne idee. Ja ka see teostus ei andnud mitte midagi juurde.

Teksti loeti eesti keeles

Krafinna de Kraax

11.02.2002, kell 19:32

Jutt ise mulle meeldib.
Iga lugu on kord jutustatud ja jutustatakse taas ja taas. Originaalsus on see , mille üle saab kurta või ka mitte, aga sellisel juhul tuleb defineerida seda mõistet. Lõppeks ütles juba Koguja, et ei ole uut siin päikese all. Ja originaalsuseks võib lugeda seda inimest, seda juttu, mis on kordumatu vanade ideede ja mõtete, ürgsete instinktide ja emotsioonide kogum. Komponendid ise ei ole originaalsed, küll aga tulem.

Teksti loeti eesti keeles