Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Urmas Alas ·

Saamatud

(jutt aastast 1993)

ajakirjapublikatsioon: «Täheaeg» 1992/93; talv
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg (ajakiri)
Hinne
Hindajaid
0
3
5
6
0
Keskmine hinne
2.786
Arvustused (14)

Loo eessõnas mainib autor oma värisevaid käsi ja pekslevat südant jutu tunnustatud välisautorite teostega koos avaldamise puhul. On ka põhjust. Urmas Alase loomingust on kadunud puhaste ideede ilu ning funktsionaalsed tegelased, asemele on tulnud sotsiaalset seepi ja lamedat pseudoulmelisust. Pole erilist põhjust paremini öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Näib, et nagu eesti olümpiakoondisel nii on ka Alasil tahtmine kõva, aga tulemus pole just kõige parem. Paistab, et autor on enne loo kirjutamist kompositsiooni läbi mõelnud ja eesmärgid paika pannud. Vaeva on ka nähtud. Aga miskipärast sai lugu siiski tuima võitu.
Teksti loeti eesti keeles

Enamuse on Andri Riid juba minu eest ära öelnud...

Lisaks vaid niipalju, et tegu on tõesti hädise jutuga, kus püütakse edutult üheks siduda unise Esti provintsilinna elu-olu ning galaktilises mastaabis kosmoseooperit. Tulemus on nadi ka siis, kui ma ei võrdleks seda mitte millegagi... kui võrdleks, paneks ühe! Kui tahta öelda midagi positiivset, siis provintsilinnna elu-olu tuli autoril veenvamalt välja. Kui kas seda nüüd ulmejutu puhul väga positiivseks pidada saab? Eriti kui ulmeosa peaaegu et puudub.

Kaks, sest jälle olen ma ühe jama võrra targem.

Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et antud jutt on kohalikus ulmes üks esimesi tekste, kus Raimond Kaugveri stilistikat järgides ning kohutavalt moraliseerides pannakse paika mingeid autorile endale olulisi asju. Ja et autor on kunagi ulmest huvitatud olnud, siis valatakse see kõik mingi maitsetu ulmesoustiga üle. Urmas Alase «novaatorlus» pole kahjuks vett vedama läinud – Indrek Hargla on tänapäeval selle tehnika aktiivsemaid rakendajaid kodumaises ulmes. Jah, loomulikult võib ulmes lahendada ka kõiksuguseid päevakajalisi argiprobleeme, kuid sel juhul peaks ka mingigi põhjus olema, et miks tegevustikule ulmeline varjund on antud. Urmas Alase jutust jäi mulje, et seda on tehtud vaid selleks, et ulme abil teksti paremini müüa. Võimalik, et ma eksin, kuid arvaja ning hinde panija olen siiski mina.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis see jutt kuni tagumise pooleni, kui hakkasin aimama, et kuskilt peab sisse tulema ulmeline moment ja ega see head ei tähenda. Nii oligi. Miskipärast otsustas autor ühel hetkel ligi lehekülje jagu suure hulga ulmekirjanduse teemasid kokku ühte hunnikusse valada, tehes loo süzhees kannapöörde. Lõpp natuke tasandab seda põrutust ja seega kannan "Saamatud" ikkagi positiivsete muljete lahtrisse.
Teksti loeti eesti keeles

Õigemini kolm kahe miinusega. Oleksin ma "Eesti ulme antoloogiat" lugedes "Saamatud" ja "Kaunis kannibaalia" vahele jätnud, oleks üld mulje Alasest kõvasti parem.
Teksti loeti eesti keeles

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub nagu oleks autoril keset kirjutamist äkki hakanud aega nappima. Jõudis valmis kirjutada üsna paljulubava sissejuhatuse, siis vaatas aga kalendrisse jaootamatult selgus et ajakiri läheb homme trükki! Kirjutas siis kähku sissejuhatusele otsa visandi sellest mis peaks edasi saama ja sellisena see jutt ilmuski. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Kahju, kahju, aga kuidagi ei saa hinnet tõsta paremaks kui kaks (ei tahaks Eesti autorile paha hinnet panna, aga seekord ei näe muud varianti). Nii nüri ja mitteusutavat loo lõppu ei olegi vist varem lugenud. Viimase kahe minutiga lajatatakse lugejale näkku kiviks maskeerunud robot, galaktikatevaheline võimuvõitlus, võõrplaneetlasest armsam ja Wellingtoni nokkloom. No kamoon!!! Et seda ära seedida, peab vist küll alla 12-aastane olema. Sel juhul muutub jällegi mõttetuks peategelase armuvalu pikalt-laialt kirjeldamine loo esimeses osas (95% tekstist), millele ma ka hingega kaasa ei suutnud elada, kuna niisugune ülepeakaela armumine (isegi mitte esimesest pilgust, vaid esimesest pilgust neiut kujutavale fotorobotile!) ei äratanud usaldust. "Junk Boxi" liin jäi tagantjärele hoopis arusaamatuks, miks see oli sisse toodud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles