Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Urmas Alas ·

ajakirjapublikatsioon: «Pioneer» 1989; nr 3 (märts)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Pioneer/Põhjanael
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
3
6
0
2
1
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (12)

Tore nali küll! Eesti Ulmeantoloogia algab puhta plagiaadiga. Ma pole siiani julgenud veel kedagi plagiaadis süüdistada, kuna ma ei tea, kust maalt algab see “täielik plagiaat”, aga Alase loo puhul ei ole küll mingit kahtlust.

Okey, võtle kätte Bradbury emakeelne kogumik “Kaleidoskoop” ja seal on jutt “Ootaja”(isegi pealkiri on Alasel sama!):

1.lause: Bradbury: “Ma elan kaevus.” – Alas: “Ma leban liivas.”
2. lause: B: “Ma elan kaevus nagu suits.” – 4. lause: Alas: “Nagu suits imbun igasse prakku ja uurdesse.”
3.lause: B: “Nagu aur kivist kurgus.” – A: “Nagu puu sirutun edasi.” Jne.

Vahepeal on mõned variatsioonid, aga mõlemas versioonis läheb see keegi rändurite tajusse ja tunneb ja kogeb seal nende kaudu. Ja mõlemad lood lõppevad ühte moodi:

Viimane lause: B: “Ma lihtsalt ootan.” – A: “Olen jälle ootel.”

No ma ei tea... Olgugi, et Bradbury on emakeelde tõlgitud, jätkus Alasel ometi julgust jutul veel korra ilmuda! Häbi, mees, häbi! Ma ei usu nüüd enam eluilmas, et sa mõne loo ka ise välja mõelnud oled. Ja häbi Eesti ulmekogumikule, et see plagiaadiaga algab! Kohe näha, kuidas Eesti Värk käib! Aga vähemalt oli plagieerimiseks hea jutt valitud. Asi seegi! (Bradbury saab loo eest VIIE, Alas paraku ÜHE, sest mahakirjutamise eest meil häid hindeid ei anta!)

Teksti loeti eesti keeles

Ok, olgu plgieerimisega l6pus ja alguses kuidas on, aga jutu keskpaik ei ole mulle kyll tuttav mitte. Jah, Bradbury`ga samas v6tmes, kuid paraku tuntavalt mannetum. Kirjatsura lihtsalt ei kanna Suurmeistri stiili ja tunnetust välja. Mäletan, et ei olnud "The One Who Waits"`i lugenud enne kui Alase vastavat kirjatykki lappasin ja siis sattusin pea ekstaatilisse olekusse. Lugesin seda ikka ja jälle yle ja vist isegi mitu korda päevas. "Martian Cronichles"`i olin läbi lugenud ja m6tlesin, et kurat, kus ikka vend poaneb, meie oma onkel ja kirjutab nii et luu paistab. Ei suuda keegi kirjeldada minu pettumust ja solvumistunnet hetkel, kui ma Bradbury ootaja peale sattusin. Noh, hää kyll, selle suure ja helge tunde eest saab Alas patuga pooleks "n6rga" kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Palju inimesi, palju arvamusi.

Kindlasti ei pea ma seda juttu plagiaadiks! Sedasorti meeleolupiltide kirjutamine pole üldsegi ainult Ray Bradbury ainuõigus. Olen ka ise lugenud Ray Bradbury juttu «The One Who Waits», olin lugenud seda ka enne Urmas Alase jutu esmailmumist. Ei seganud see kõik jutu «Ootel» nautimist – oli hea esmalugemisel, oli hea ka raamatukaante vahel. Ainuke erinevus kahe publikatsiooni vahel on vast see, et esmatrükis oli jutul ka pühendus Ray Bradburyle – seega on alusetu väita, et Urmas Alas püüdis lugejat petta! Iseküsimus, et miks see kordustrüki puhul ära jäi? Ehk pidas autor ise seda liialt pretensioonikaks? Minule see pisut sellisena paistis. Kahjuks võimaldab just antud asjaolu kohalikul ulmepolitseil oma rumalaid süüdistusi esitada.

Soovitaks, et inimesed võiksid rohkem erinevaid autoreid lugeda... siis saaks selgeks, et sedavõrd unikaalne see Ray Bradbury kah nüüd pole. Ka soovitaks kodanikel endale selgeks teha mõiste pastiðð sisu – oleks abiks küll!

Mis puutub juttu endasse, siis minu hinne peaks kõik ütlema... hindasin seda juttu kõrgelt omal ajal, hindan ka nüüd.

Teksti loeti eesti keeles

Loomulikult meenus seda juttu lugedes Ray Bradbury "Ootaja" ning veidi aja pärast ka "Sinine pudel" aga ikkagi oli hea. Ei suutnud need sarnasused mind niivõrd häirida, et hinnet langetama peaks. Võibolla kriipsu võrra tõesti kehvem, kui Bradbury aga hinne alla nelja, oleks minu meelest küll selge ülekohus.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt oleks viide et "pühendet Bradburyle" arusaamatused ära hoidnud. Muidu aga... hoolimata, et pole päris minu maitse ja et ilma Bradbury`ta sellist lugu poleks Alas kirjutanud; hoolimata, et kivimüüjad tapnud massi käitumine on ebausutav, polegi nagu suurt midagi ette heita. Naiivne, ent julgelt teostatud, Uue Laine eelse ameerika ulme tõmmis. Võib vee peale tõmmata ja "ühe" panna, võib ka "nelja" panna. Mina panen "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles

Ilus ümmargune filosofeeriv jutuke. Omas ajas eesti ulmekirjanduse kontekstis kindlasti kõva sõna. Aga paraku just sellist laadi jutud mulle eriti ei meeldi. Ega ka viidatud Bradbury jutt minult kõrgemat hinnet saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Täiuslik Bradbury matkimine, kuid kindlasti mitte plagiaat. Bradbury ise mult selle jutu eest vast "viit" ei saaks, aga Alas küll.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles