Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. P. Lovecraft ·

Pimeduses sosistaja

(kogumik aastast 1996)

eesti keeles: Tartu «Elmatar» 1996 (Öölane nr. 1002)

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
10
4
1
1
0
Keskmine hinne
4.438
Arvustused (16)

Kogumik klassikalisi õudukaid, kus tegevuses on iidsed jumalad, nii ürgsed, et olid siin (ja ilmselt ka kusagil mujal universumis) juba ammu enne inimest ja inimeste jumalaid. Seetõttu on ka nende olemus absoluutselt teistsugune. Enamus lugudes käib tegevus peamiselt selle ümber, et keegi on leidnud Necronomicon''i nimelise raamatu või tundnud liigset huvi selles raamatus kirjeldatu vastu. Ja siis tulevad talle külalised ... Lovecraft''il on palju järgijaid, kes tema Cthulhu-müütide sarja on edasi arendanud, sellest on kujunenud isegi omaette kultus. Vaatamata kõigele, mida võiks öelda tõlke kohta, on raamat hea. Osta, jäta tuli ööseks põlema ja loe.
Teksti loeti eesti keeles

Kui antud raamat ilmus, jõudsin ta esimese nädala jooksul kaks korda läbi lugeda ja edaspidi veelgi. Tegu on ühe omapärasema ja huvitavama autoriga kogu õuduskirjanduse ajaloos. Igasugu kirjeldused on fantastilised ja pinget jätkub lõpuni. Autor on loonud omaenda sünge maailma, kus on oma osa maagial ja igasugu õudustel. Lovecrafti peamine looming ju tegelikult koondubki Cthulhu müütide ja maailma ümber. Teate ju küll (vähemalt need, kes Lovecrafti loominguga vähegi kursis on), et tulid kord iidsel ajal kaugetelt planeetidelt läbi kosmoseavaruste sellised hirmuäratavad olendid, kes praegu on peidus, kuid pidevalt valmis jälle selle maailma üle võimu haarama. Lugege seda õhtul pimedas (küünlavalgel) ja te ei kahetse. Nõrganärvilistele tegelikult ei soovitaks. Teistele küll.
Teksti loeti eesti keeles

On nagu natuke õudne, kuid ei ole veenev. Taielik jama on ju jutt olenditest, kes lendavad läbi universumi tähtede vahel... Autori füüsikaline maailmapilt jätab soovida. Võib olla peab selle lugemiseks vastav tuju olema. Usun et erinevalt minust võib paljudele see raamat siiski meeldida.
Teksti loeti eesti keeles

Parim o~dukas mida eal lugenud olen.Juba esimene lugu "Ko~rvalseisja" oli suure- pa"rane ja tekitab just o~ige meeleolu. Ma ei hakanud ku"ll kartma, aga ko~hedaks vo~ttis ku"ll. "Rotid mu"u"ri taga" ei olnud ku"ll nii hea ent u"llatas oma ideega: suur vangikong ta"is inimes, keda hoitakse vangis vaid selleks, et neid ohverdada. "Cthulhu kutse" oli samuti u"sna huvitav. "Randolph Carteri tunnistus" ja"i pisut arusaamatuks. "Pimeduses sosistaja" oli samuti hea. "Ulmad noiamajas" oli u"sna hea, samuti oli seeal mitu u"sna huvitavat ideed. "Pimeduses kummitaja" kohta pole samuti midagi halba oelda. Igal juhul parim raamat mida eal lugenud olen! FANTASTILINE!
Teksti loeti eesti keeles

Peale "Pimeduses sosistaja" ja "Ulmad nõiamajas" oli kõik üsna jama. See-eest need kaks on tippklass. Mitu korda lugesin üle. Üle. Üle. Üle.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik kokkuvqttes oli tõesti hea...eriti "Pimeduses sosistaja" ja "Ctulhu kutse"...tahtmatult lugesin ka seda kogumikku öösel ja mis seal salata: kqhedaks vqttis tqesti...tekitas sellise vastiku reaalsustunde...need kosmoseelukad kes eetris ringi tormavad jäid küll natuke naljakaks aga kokkuvõttes oli asi mega
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et koostaja on ette võtnud ühe väga tänuväärse ürituse: tutvustada Lovecrafti laiemale lugejaskonnale. Sest millega piirdus siiani selle õuduskirjanduse ühe vailedamatu suurkuju looming eesti keeles? Mõned lood Marduses ja Kulleris ning see oligi praktiliselt kõik!!! Pealegi polnud valik sugugi kehva, praguseks on ju peaaegu kõik Cthulhu-mütoloogia tähtsamad lood eesti keeles avaldamisväärseks tunnistatud. Ehk ainult Colour from out of space (või midagi niisugust) peaks veel ilmuma? Kirjastastajad, avaldage veel Lovecrafti kogumikke ning uskuge mind, te leiate neile väärilise vastuvõtu!!!
Teksti loeti eesti keeles

Jälle, kas nüüd hinnata toimetaja valikut või Lovecrafti enda kvaliteeti? Väikese meenutusekskursi käigus meenub õhin millega raamatu esimest korda läbi lugesin selle käigus tekkinud tõdemus, et Lovecraft mulle hirmsasti meeldib. Pealegi jälle üks klassik eesti keeles olemas. Seega, pole siin hindamisel kõhklust ega kahevahlolekut.

Ega siin palju arvustada olegi. Cthulhu looja on samasuguse tähtsusega õuduskirjanduse loole, kui M.R. James, M.W. Shelley, B.Stoker, A.Blackwood, S.LeFanu ja paljud teised - võibolla oma räiguses ja stiilipuhtuses ületab neist mõndagi. Vist oli Lovecraft ka esimene, kes jubedusasjad New Englandi või USA idaranniku hubasesse miljöösse tõi, leides sellega endale hiljem palju järgijaid - Stephen Kingi, Fritz Leiberi, T.E.D. Kleini näol näiteks.

Meeldiv üllatus oli mulle see, et Lovecraftil pole palju põhjendamata heietamist ega muud sajandialgusele nii omast loba - kõik on selge, konkreetne ja üsna jube. Ja ei häiri mind ka kirjanikule etteheidetud oigimised, et “pilt, mis ta silmadele avanes, oli väga õudne...” No oli siis oli ja lugejale antakse see ka nii edasi, kui see vaatajale avanes.

Konkreetselt lugudest on minu lemmikud see rotijutt “vana hea Inglismaa” miljöös ja avalugu, milles Poe mõjutusi. Kõige rohkem meeldib mulle see, et idee, et kunagi maal olnud mingi võigas ja võõras rass, pole iseenesest jube sugugi aga Lovecraft kirjutab selle tõepoolest võikaks ja hirmuäratavaks! Sositage enne uinumist mitu korda vaikselt “Cthulhu” ja küll te siis näete...!
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan ainult seda, et midagi justkui meeldis. Aga kuna mitte mingit suuremat ja sügavamat mälestust sellest raamatust ei ole, siis tuleb teha kurb järeldus, et Lovecraft pole minu jaoks. Või vastupidi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on loomulikult väga hea kogumikuga. Kuna pole eriline asjatundja Lovecrafti kogu loomingu osas, ei oska öelda, kas esindatud on tema parimad lood. Samas peab nentima, et kuna maakeeli nii ehk nii Lovecraftil eriti midagi pole, siis on see jutukogu küllalt oluline ja vajalik.

Lovecraft on vaieldamatult õuduskirjanduse absoluutses tipus. Tema jutud panevad järele mõtlema. Teiste õuduskirjanike teoste puhul pole mulle korraga miski episood miskist loost pähe turgatanud. Järelikult H. P. L. on tõeline tase.

Hindeks tuleb mõistagi viis panna, kuigi ehk mõned jutud (Pimeduses sosistaja, Ulmad nõiamajas, Cthulhu kutse) olid tiba paremad kui teised.

Teksti loeti eesti keeles

Siiamaani saab nalja teha selle "sõnulseletamatu õuduse ja südantpööritamapaneva jälkuse" peale. Sama viga on ka mõnel teisel küljes. Muidu tundus üsna kena olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Sellesse raamatusse suhtun ma täiesti ambivalentselt. Mäletan, et kui raamat välja tuli, oli mu peamine emotsioon, et väga vajalik ja õigeaegne kirjastussündmus. Väga vajalikuks ja hästi teostatud ning õnnestunud raamatuks pean «Pimeduses sosistajat» tänagi – mõistusega hinnates.

Ei saa sinna midagi parata, aga vaatan iga ulmekogumikku alati sellise pilguga, et kuidas mina selle teinud oleksin. Ja selle raamatu oleksin mina teinud hoopis teistmoodi. Nagu olen varem erinevaid Lovecrafti jutte Ulmekirjanduse BAASis eraldi arvustades juba küllalt veenvalt tõestanud, meeldivad erinevatele inimestele kaunis erinevad kirjaniku tekstid. Ning «Pimeduses sosistaja» koosneb suures osas lugudest, mis minu lemmikute tabeli esiotsa ei kuulu.

Ehk siis, kuigi mõistusega kaaludes on tegu igati tubli ja pädeva valikuga, siis mulle personaalselt selle valiku komponendid ühtlaselt armsad pole. Ka ei meeldi mulle märkimisväärselt Ants Jaanimägi illustratsioonid, mis jällegi objektiivselt on vist päris head. Aga mitte minu maitse.

Minu põhiline probleem selle raamatukesega seisneb kogumiku selgroo moodustavas nimiloos – lühiromaanis «Pimeduses sosistaja», mida ma ei pea ei kirjaniku enda skaalal suuremat sorti õnnestumiseks ega ka Cthulhu mütoloogias teab mis silmapaistva tekstiks. Samuti ei meeldi mulle isiklikult eriti teine kogumikus kesksel kohal olev jutustus – «Cthulhu kutse». Ka see on üks neist minu hinnangul rämedalt ülehinnatud Cthulhu sarja põhitekstidest. Ka kogumikku sissejuhatav «Kõrvalseisja» ei tööta mu meelest piisavalt efektse ja olulise sõnumiga loona kogumikku sisse juhatama.

Kindlasti jään ma eriarvamusele selles, kas ikka oli vaja 1990. aastate keskel välja anda selline segakogumik, kus osa tekste kuuluvad keskselt Cthulhu mütoloogiasse, osa pole Cthulhu tsükliga üldse seotud. Mina oleksin valinud selgelt Cthulhu lugude kogumiku variandi, arvestades, et mütoloogia-väliseid lugusid oli ajakirjanduses juba ilmunud küll.

Valimik tahaks justkui olla Cthulhu tekstide kogum koos mõne tsüklivälise looga, aga kui mulle kogusse valitud Cthulhu lood konkreetselt ei meeldi ning suuremat lugemisrõõmu pakuvad just sarjavälised jutud, siis on siia justkui sisse programmeeritud teatav rahulolematus ja konflikt koostaja taotlustega.

Samuti jääb küsimuseks, miks varem ajakirjanduses ilmunud lugudest on raamatupublikatsiooni vääriliseks tunnistatud näiteks «Randolph Carteri tunnistus», ei ole aga sobinud samas lehes (Liivimaa Kuller) joonealusena ilmunud kogumiku koostaja enda tõlgitud «Dagon». Ainult alternatiivse tõlke olemasolu ei tohiks ju lugeja jaoks olla piisav põhjus.

Mõistan väga hästi, et paljugi sellest kriitikast ei päde 1990. aastate keskpaiga konteksti ja reaalseid situatsioone ning olulsid arvestades. Kuna raamat on aga ikkagi olemas aastakümneteks, siis kindlasti on mul õigus nüüd poolteist kümnendit hiljem neid mõtteid välja öelda.

Jüri Kallase töö objektiivselt on kindlasti väärt maksimumhinnet ja kogu võimalikku kiitust, minu isiklike maitse-eelistuste kontekstis pole raamat siiski sajaprotsendiline õnnestumine.

Mida ma teinuks teistmoodi? Hästi lühidalt öeldes oleksin teinud ainult Cthulhu lugude valiku, oleksin keskseks tekstiks valinud lühiromaani «Vari Innsmouthi kohal» ning rajanud sellele kogumiku kontseptuaalse telje, kindlasti alanuks too kogumik lühilooga «Dagon», seal olnuks ehk sees «Festival» ja «Pickmani modell», vahest ka midagi Mario Kivistiku väljaannetes juba ilmunud tekstidest. Kindlasti oleks selliselegi valikule leidunud oma kriitikuid ning kindlasti suudab raamat olemasoleval kujul enda eest igati väärikalt seista.

Raamat saavutas kiiresti vist üsna kultusliku maine, see sai poodidest kiiresti osta, raamatu ümber tekkis omamoodi aura, seda fännati ulmefännide ringkondadest väljaspool. Raamatul on nii positiivne maine ilmselt ka seetõttu, et see on tõsiselt südamega tehtud, kõik väikesed asjad on paigas: fotod, illustratsioonid, kirjastiilid, kujunduselemendid, iga juttu sissejuhatavad saatesõnad, bibliograafia, autoritutvustus.

Pädevaim eestlasest Lovecrafti-tundja, Saksamaal elanud Kalju Kirde kirjutas raamatule Vikerkaares 7-8/1997 väga positiivse ja taustu avava retsensiooni. Järgmist kogumikku, mida Kirde soovitas, kahjuks aga ei järgnenudki. Ka ei ilmunud kunagi Loomingu Raamatukogus seal pikalt marineerinud Lovecrafti-käsikiri. Raamatute mõttes läks asi edasi alles uuel sajandil, kui teatepulga haaras kirjastus Fantaasia.

Teksti loeti eesti keeles

"Pimeduses sosistaja" on esimene maakeeles ilmunud Lovecrafti juttude kogumik. Kuigi peotäis erinevaid selle autori jutte oli perioodikas ilmunud varemgi (lisaks üks ka Öölase sarja antoloogias), oli see siin esimene mõtestatud üritus Lovecrafti kui kirjaniku siinmail esitamiseks.
 
Seda kogu saabki nii vaadata kahel erineval viisil. Üks on lihtsalt sinna valitud lugude summana, teine aga just nimelt autoriprojektina. Sest ühest küljest on see kindlasti kantud tahtest autorile au teha, aga teisest küljest arvan ma, et väheoluline pole siin ka katse anda portreed autorist tervikuna.
 
1. Kõrvalseisja (1926) 8/10
 
Loo jutustajaks on ihuüksi lagunenud lossis keset alati pimedat metsa üles kasvanud tegelane. Ühel päeval otsustab ta eluga riskides ronida lossi kõige kõrgema torni tippu, lootes sealt näha taevast, mida puude ladvad seni tema eest alati varjanud on...
 
Minu lemmiklugu siinses raamatus ja väga hästi valitud algus tervele kogumikule. Ma arvan, et paljud, kes Lovecraftist midagi ei teadnud, võeti selle raamatuga õnge just avaloo abil, mis meenutab Edgar Allan Poe paremaid novelle (aga näiteks ka Mary Shelley "Frankensteini").
 
2. Rotid müüri taga (1924) 8/10
 
Seda lugu jutustab jõukast Virginia suurmaaomanike perekonnast pärit mees, kelle esivanem oli kunagi ammu oma Walesis asuvatest valdustest mingi jubeda teo tõttu Ameerikasse põgenenud. Nüüd otsustab peategelane aga tagasi oma juurte juurde Euroopasse kolida ja ehitab kunagise lossi varemetele uue mõisa...
 
Jälle üks väga hea lugu. Peategelase rottide-teemalises maanias on samuti näha Poe mõjutusi, kuid muus osas on kõik siin just ehedalt autorile omane - põlvkondade tagused perekonnaneedused ja eelajaloolistesse kaugustesse kaduvad jubedused. Lõpuks ka see sümpaatne armastus kasside vastu.
 
3. Cthulhu kutse (1928) 7/10
 
Selle loo jutustaja leiab vanaonult päranduseks saanud asjade hulgast veidra savikuju. Asja lähemalt uurides satub ta lugema mitmeid tunnistusi mingi veidra sekti liikmetelt, keda politsei rituaalmõrvade eest arreteerinud on. Lõpuks kuuleb ta, et üks norra meremees on pääsenud tundmatu kaljusaare juures laevahukust...
 
Hoolimata loo ja tegelase kuulsusest (Cthulhu nime teavad tänu popkultuurile praeguseks needki, kes Lovecraftist kuulnudki pole), ei ole minu arvates tegemist kõige tugevama looga. Siiski on siin olemas see põhiline idee sadade miljonite aastatega mõõdetavast kosmilisest õudusest, mis on ehk Lovecrafti kõige olulisem leiutis.
 
4. Randolph Carteri tunnistus (1920) 6/10
 
Tegemist on tunnistusega, mille peategelane jutustab politseiuurijatele pärast seda, kui tema sõber on teadmata kaduma läinud. Nagu selgub, olid nad just eelmisel ööl koos surnuaias...
 
Naksakalt vahva väike lugu, mis rõhub eelkõige hästi kujutatud ja meeldejäävale õhkkonnale, isegi kui see väga palju enamat ei paku. Tegemist on ühega autori varasematest juttudest ja siit on hästi näha, kuidas tema "nimetamatud õudused" on alguse saanud.  
 
5. Pimeduses sosistaja (1931)  6/10
 
Jutustajaks on siin kirjanduse õppejõud Miscatonicu ülikoolist, kes avaldab ajakirjas loo naeruvääristamaks kohalikke rahvajutte veidratest, mägedes elavatest olenditest. Selle peale saab ta kirja vanalt talupidajalt, kes hakkab talle saatma veidraid fotosid ja isegi ühe seletamatu helisalvestise...
 
See on selline sisuliselt oluline lugu, mis jutustab palju huvitavat Lovecrafti loodud maailmast ja selle erinevatest tegelastest. Mi-Go tulnukad mulle tegelastena meeldivad ja siin on tegelikult palju lahedaid mõtteid, aga lugemiseks on enamus juttu kahjuks üsna veniv ja igavavõitu.
 
6. Ulmad nõiamajas (1933) 6/10
 
Loo peategelaseks on matemaatika üliõpilane Miscatonicu ülikoolis, kes on rahapuudusel üürinud toa "nõiamajaks" hüütavas viletsas majutusasutuses. Peagi hakkavad teda piinama jubedad unenäod, milles segunevad tema õpitud matemaatika veidrused vana nõia, rottmehe ja hiiglasliku mustanahalise mehe kujudega.
 
Siin on Lovecrafti maailma avava eesmärgiga sisuliselt oluline lugu number kaks. Ma olen lugenud seda lugu aastate jooksul korduvalt, kuid meelde ei jää sellest suurt midagi. Nüüd sain tänu sellele (taas)avastada, et see veidra matemaatika osa oli tegelikult täitsa hea, aga muu ei jätnud tõesti erilist muljet.
 
7. Pimeduses kummitaja (1936) 7/10
 
Enamik lugu on siin pärit noore kirjaniku märkmetest, keda hakkab huvitama kohaliku Itaalia kvartali keskel seisev mahajäetud ja halva kuulsusega kirik. Raamloona on siia lisatud tema sõbra kommentaarid, mis kirjeldavad seda, mis enne ja pärast juhtus.
 
Üsna hea lugu. Erinevalt kahest eelmisest on siin teksti vähem ja tempo kõrgem. Mulle meeldib ka see, kuidas itaallaste poolt Ameerikasse toodud katoliku kirik on siin see kattevari, mille tagant oluliselt iidsemad ja kosmiliste mõõtmetega jubedused välja ronivad.
 
Mida siis kogu kohta tervikuna öelda? Lugude summana vaadates ei ole siin ühtegi otseselt nõrka tükki, kuid samas asetavad esimesed kaks lugu lati ikka väga kõrgele, millele järgneb tuntav langus. Eriti just lugusid "Pimeduses sosistaja" ja "Ulmad nõiamajas" järjest lugeda on päris väsitav.
 
Samas, eesmärki autorit portreteerida teeb see suurepäraselt. Siin on üks heal tasemel algaja kirjaniku jutt, üks selgelt ennast leidnud kirjaniku hästi iseloomulik tekst ja küpse autori kõige viimasena kirjutatud lugu. Ka aeglasemad ja venivamad lood teenivad siin selget ülesannet autori loodud maailma maksimaalselt avada.
 
Ning lõpuks on siin üks lihtsalt poeetiliselt ilus lugu, millel pole Lovecrafti kuulsa maailmaehitusega suurt midagi pistmist, kuid mis on lihtsalt väga hea. Tervikuna ongi see kogumik nagu ajakapsel, mis on loodud eesmärgiga anda oma parim juhuks, kui hiljem enam mitte ühtegi Lovecrafti tõlkekogumikku ilmuma ei peaks.
 
Hinnang: 8/10 (lisapunkt kontseptsiooni teostuse eest)
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles