Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Douglas Clegg ·

Where Flies Are Born

(jutt aastast 1991)

ajakirjapublikatsioon: «Tekeli-li!» nr 2 (suvi 1991)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kus kärbsed sünnivad»
antoloogia «Sünged varjud» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
3
4
4
1
Keskmine hinne
3.2
Arvustused (15)

Teine lugu "Ja beebi tantsis" kõrval, mis kogumikus "Sünged varjud" saab mitterahuldava hinde minu käest. Sisust -- üks abielupaar, eriti naine, ei suuda oma lapsukeste surmaga leppida, mees siis kaevab nad üles ja topib laste kehad vaklu ja kärbseid täis ning õmbleb kõik avavused kinni. Idee poolest siis needisinased pisikesed elukad panevad kehad uuesti liikuma, kusjuures arusaamatu, miks nad endale läbi naha teed ei uurista päevavalguse kätte või miks kogu see värk lihtsalt ära ei mädane. Ühesõnaga idiootlik jama. 13.02.2002: Ei, 2 palli on sellele soperdisele ikka kaugelt liiga palju antud...
Teksti loeti eesti keeles

Haige jutt, mis esindab psühhopatoloogilise horror alasuunda, kus mängu tuuakse ka mõni pseudoulmeline element, mis on reeglina täiesti ajuvaba. Sama eeldatakse ka lugejalt. Et siis kärbsed ja vaglad mitte ainult ei animeeri laipu end sihitult liigutama, vaid annavad neile ka törtsu mõistust roiskunud ajusse - kustutavad tulesid, tatsavad ringi, kisuvad õmblusi... Jesus! Kas ma peaksin seda tõesti tõsiselt võtma? Excuse me, but I`m not braindead yet.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, mis aastal täpselt õuduses see nihe toimus... et mida haigemalt, seda parem; mida perverssemaid kalduvusi inimestele välja mõelda, seda jubedam on. Kahtlustan, et onu Blochil ja on Hitchcockil on siin käsi mängus. See selleks, Clegg saadab ema ja poja ühte haigetega asustet talusse. Kurbutusest, et nad ise lapsi ei saa, on memm ja taat võõraste laste surnukehi välja kaevanud, neisse kärbseid toppinud, kõik avaused kinni õmmelnud... ja lapsed on elustunud.

Jutt on üsna haige; lõpp on segane pealegi, sest pole täpselt selge, mille pärast too poiss ära suri, aga jube on jutt kindlasti. Kas taoline elustumine võimalik on - no ei ole ju - ei oma tegelikult tähtsust. Zhanri nimeks on õudus ja siin võib selliseid trikke teha. Äkki memm oli miskit laadi nõid? Või asus talu mõne olulise maasoone peal. Nii, et üks meeldejäävamaid jutte antoloogiast "Sünged varjud". "Viiest" jääb siiski midagi puudu.

Teksti loeti eesti keeles

Golikoviga igati nõus. Lugu ju ei välista, et mingi kirjeldamata jäänud nähtus asju vajalikul kombel mõjutas (iga jutu juurde see argument muidugi ei sobiks, siia aga küll). Lõpp ei ole segane, sest öeldakse selgelt, et poisi isa koksas poisile tolle enda mänguautoga.
Mis muusse puutub, siis selliseid laste nimel veidruste tegemisi kirjeldavaid jutte on teisigi, Bob Shaw "Light of other days" näiteks.
Teksti loeti eesti keeles

Haige tekst küll, kuid minu jaoks üks kogumiku tipphetki. Vanapaar heaks täienduseks Psycho-emmele mõni lugu eespool.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis!
Lugu räägib hoolivusest, armastusest ja ebaõiglusest ja autor annab sellele kõigele omapärase lahenduse. Ning seda horrori vormis, kus ema oma väikse pojaga põgeneb vägivaldse isa eest. Rong, mis nende ainus pääsemislootus, läheb katki ja need kaks n.ö. põgenikku peavad otsima külma eest ulualust...
Lool olid üllatused ja uued avastused -- mitte midagi polnud etteaimatavat. Kärbeste ja ussikeste idee lapszombide sees ei seganud, minu jaoks oli see kõigest jutu kõrvalnähtus, mis ei pannud mind absoluutselt teadusliku jutu aluspõhjale mõtlema.
Ja jutu lõpp oli horrorile ebatavaliselt positiivne!

Algul mõtlesin nelja panna, aga peale oma kiitva arvustuse lugemist, lihtsalt käsi ei tõuse enam nelja närust punkti panema.

Ootan põnevusega ka teiste D.Cleggi loometeoste ilmumist eesti keeles!

Teksti loeti eesti keeles

Asi mis jutu minu jaoks ebausutavaks tegi, oli see, et naine sealt talust pääsedes jalamaid kuhugi politseisse või jumal teab kuhu ei teatanud. Pealegi ei olnud jutus eriti ühtegi teravat momenti peale algusosa kus lastel olid suud kinni õmmeldud. No kurat võtaks naine ei pilgutanud selle peale silmagi kui ta kinniõmmeldud suuga lapsi nägi.. haige inimene. Ei usu sihukest asja, ei usu. Kolme saab ainult selle eest, et sihuke sombiks tegemise viis oli üsna huvitav idee ja ainuke asi mis mulle meeldis jutu üldise halluse ja igavuse ja ebausutavuse taustal.(Usutavam kui naise reaktsioonid ja tegevus).
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole nõus autori filosoofilise seisukohaga - et kui armastad näiteks mõnda naist, siis armastad ka tema laipa. Kaevad aga üles ja muudkui armastad. Eek!
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles