Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Raul Sulbi ·

Sünged varjud

(antoloogia aastast 2001)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2001

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
5
4
2
1
0
Keskmine hinne
4.083
Arvustused (12)

Lovecraft tekitab ookeanisügavustesse Cthulhu-rajakad ja paneb nad inimestega paarituma; Innsmouthist kujuneb inimliku allakäigu sümbol. Leiber reformib tondujutte, leides, et tõeline õudus peitub lohutus linnamiljöös. Campbell peab vajalikuks hoitada krahv Dracula salakavaluse eest. Tuttle`i iidsed kivikujud on võimelised elustuma, inimest jälitama ja talle kätte maksma. Lamsley konstrueerib moderniseeritud võimaluse M.R. Jamesi stiilis tondujutust. Thomas ei ületa korraliku horror-koomiksi taset. Ligotti kummalist kahestumise vaimuhaigust põdev maniakk jääb ulmeliselt küll piiripeale, ent tekst lööb originaalsuse ja uudsusega. Brenchley vaatleb Psycho-motiivi ema seisukohast. Joyce leituab miski kõrgepingevaimu ja miksib seda puberteedipornoga. Clegg saadab ema ja lapse südamlike nekromaniakkide tallu. Stone`ist jäävad märksõnadena meelde inimmaod ja pederastia, ent ei enamat. Newman pilab halbu õudusfilme ja mõnitab väikekodanlike ringkondade poliitilisi mahhinatsioone. Lumley armeenlasest maailmakuulus ihtüoloog imetakse Ctlulhu-rajakate poolt ihtüovampiirlusesse.

Koostaja täidab kahtlemata oma eesmärgi, tuues lugejatele tänapäeva horrorimaastikul valitsevad trendid. Läbilõikeliselt esitab antoloogia tuntumaid õudusmotiive - sattumine kõledasse kolkasse, kus miskit jubedat toimub (Lovecraft, Clegg, Campbell); igivana elutute asjade kurjus (Tuttle, Joyce); moderniseerit tondijutt (Leiber, Lamlsey); inimese meelte pahupoolest sündiv teisenemine ja seletamatu maniakklus (Ligotti, Brenchley, Newman) jne.

Üldpilti antoloogiast jääb minu meelest ilmestama tugev rõhk sotsiaal-urbanistlikule õudustekstile, mis ilmselt valitud selleks, et raamat Eestis ka tavalugejani jõuda võiks. Kummati on see taotlus üldse omane moekamale horrorile - läbi sotsiaalprobleemide ja psühhopatoloogia lähemale mainstream-bestsellerletile.

Isiklikeks lemmikuteks antoloogias olid Ligotti ja Lumley.

Kui hinnata antoloogiat kui pretsedenti; missioonitunnet; töömahtu ja ettevõtlikust, on hindeks loomulikult "viis". Kui hinnata lugude valiku järgi ja subjektiivsemalt... sest kõik lood ei suutnud ühteviisi vapustada... oleks hinne kraadi võrra nõrgem. Aga hindame siis eelkõige pretsedenti.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Nojah, eks ma siis alustan samas stiilis -

"Vari Innsmouthi kohal" ma juba arvustasin, see lugu mulle üldiselt meeldis ja peab ütlema, et oli jutukogule väga õnnestunud avalugu, kuna tekitas positiivse impulsi ja häälestas edasilugemiseks.

Edasi tuli hulk tonte ja jäledusi, sekka mõni rohkem või vähem verine linnalegend. Kogu on ülevaatlik ja illustreerib suurepäraselt trende möödunud sajandi õuduskirjanduses. Mul on siiralt hea meel, et selline kogu eesti keeles olemas on - see annab aimduse autorites, keda antudteemalistes sõnavõttudes kogu aeg mainitavat kuuled. Lugemist ja ostmist raisatuks ei loe, kuigi suurt osa kogust vaevalt kunagi veel loen.

[Viimane tõdemus aga on loomulikult vaid mu isiklik maitse, millest ja võib-olla polnud mu tuju õige, aga kui autor vaid elustab asju ja puhub putukad suureks, on tegu liialt väljamõeldisega, et ühtegi hingekeelt liigutada. On ju teinekord meid tavaeluski kummitavad valikud kerge literatuurse modifitseerimise järel piisavalt kummastavad ja ulmelised, klassikaline "varjudest ilmus must ebaloomulik peletis ja peategelane tundis äravõitmatut õudust" paneb haigutades lehte keerama. Ja veel omaette teema on nn psühhopatoloogiline õuduskirjandus. Huvitav, kas see on ravitav? Ma mõtlen sellise kirjanduse lugemine ja kirjutamine... Ehk Addamsite perekonna meetodil - kuus osa "Mootorsaemõrvarit"? Järjest. Iga päev. Ja nii nädal otsa järjest. Toiduks saepuru.]

Nii et jätkates üleeelmist lõiku - tõenäoliselt ei olnud kerge teha valikuid kogu jaoks olukorras, kus varemilmunut on nii vähe ja seegi kas igivana klassika või juhusliku iseloomuga. (Kasvõi Cthulhu legendid, millest niipalju kuulda ja mida varem tõtt-öelda ühtegi lugenud ei olnud.) Nii et siit tulekski vihje järgnevaks - et kokku võiks panna eraldi voole käsitlevad kogud (?)

Teksti loeti eesti keeles

Õuduskirjandus jätab mind tavaliselt täiesti külmaks (välja arvatud mõned erandid nagu ntx. Lovecraft, James), ning erandiks pole ka see antoloogia. On paar päris head juttu (Lamsley, Thomase, Ligotti ja Newmani jutud), on klassikud oma keskpärasel tasemel(Lovecraft ja Leiber), ning hunnik pahna, mis ei aja isegi haigutama.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ma pole muidu suurem asi jutulugeja vaid närin vähe paksemaid kapsaid, siis oli päris hea juba välja valitud ports ette võtta, vähe mahukamas kogus. Ükshaaval ei hakkaks lugusid hindama, mulle meeldis asi kui tervik, kus leidub erinevate mekkidega osi.
Teksti loeti eesti keeles

Parim jutukogumik, mis möödunud aastal Eestis välja antud. Sai lõpuks minugi kaua kohunud õudusenälg rahuldatud. Ammu oli aeg. Tänud koostajale!
Teksti loeti eesti keeles

Enamus neist tekstidest ei jäta küll muljet, et nad eriti tänapäevased oleksid. Säärased igavad tondijutud nagu... mai tea kohe... Edgar Allan Poe kirjutas nii igavalt. Ainult Lumley ja Newman päästsid kahekesi olukorra ja veensid, et tänapäeva angloameerika õuduskirjandus omadega ikka päris "seal" ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Mõned head jutud tõstsid tublisti hinnet, muidu oleks asi suht nadi välja näinud.Kokkuvõtvalt - meeldis, kuigi ma suur jutu ja õuduse sõber pole.
Teksti loeti eesti keeles

Sai kuu aega tagasi loetud aga polnud varem aega arvustada. Kui mõni õudukas kätte satub siis ikka loen kah. Ja see sattus üpriski kogemata raamatukogus kätte, kuigi olin seda kunag otsinud. Aga,noh, kui loetud siis kõik korras? Julgeksin öelda, et imho olid suurem osa neist lugudest head. Paar tükki langesid allapoole, keskmise lähedale, aga huvitavad ikkagi. Huvitavalt kirjutatud ja paneks, kuigi mul kogumike peamiseks hindeks 4, siis sellele 5 ära. :D
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles