Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Oscar Wilde ·

The Picture of Dorian Gray

(romaan aastast 1890)
http://www.digar.ee/id/nlib-digar:655511

ajakirjapublikatsioon: «Lippincott`s Magazine» 1890; juuli
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Dorian Gray portree»
Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1929
Toronto, «Orto» 1957
Tallinn «Eesti Raamat» 1972 (Varamu)
Tallinn «Eesti Raamat» 1996

  • EW aegne
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
3
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (8)

Ilusa näolapiga Dorian Grayst maalitakse pea sama ilus pilt. DG kahetseb, et pilt jääb ilusaks, aga tema mitte ja ta soovib, et oleks vastupidi. Mingi imenipiga see sedasi lähebki. Kõik, mis DG edaspidi teeb, rikub pilti, aga mitte teda ennast.

Raamatut võib väga vabalt õudusloona lugeda, igatahes edasised sündmused kisuvad üsnagi jälgiks minema. Teisest küljest võib seda võtta kunsti- ja eluteemalise filosoofiana, või ka aforismialbumina (on ju agarad filoloogihakatised umbes pooled selle raamatu laused igale poole aforismikogumikesse toppinud).

Teksti loeti eesti keeles

Jälle(!) üks neist teostest, mille baasisolemise vastu pole mul kõige vähematki, etn teiselt poolt poleks ma eales selle peale tulnud, et see siia pista...

Lühidalt - klassika. Ja pean siinkohal üle kordama mitte minu poolt väljamõeldud ja kahjuks igikorratud määratluse, et tegemist on ebaõnnestunud meistriteosega. Raamatu esimesed osad on vaimustavad - kuidas areneb Dorian Gray, tema hirmud ja eluvaated, tema kujunemine. Tekst on vaimukas ja lööv, kuigi kordab OW loomingus mujalgi esinevaid mõttekäike ja seisukohti ("naised - see on dekoratiivne sugu..."). Mingil hetkel aja kas autor tüdines või juhtus midagi muud - jutt hakkab kappama, üritades nappidesse sõnadesse kokku suruda suuri ajavahemikke ja peategelases toimunud põhjalikke muutusi. Sellest hetkest ei ole enam huvitav. Ja lõpplahendus... nojah, kes seda tänapäeval ei teaks.

Kõigele vaatamata soovitaksin seda raamatut kõigil lugeda. Vaatamata peamiselt kartusele kõlada koolmeisterlikult. Eks see ole nagu kooli kohustusliku kirjandusega - igav ja kole, aga mitte kuidagi ei anna haritud inimese mõõtu välja, kui pole neist osagi läbi lugenud...

Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajaga igati nõus olles lisaks veel niipalju, et tegelt tasuks dekadentsi vastu huvi tundes läbi lugeda ka see Huysmansi raamatuke, mis Dorianile nii innustavalt mõjus...
Teksti loeti eesti keeles

Wilde oli pederast. Minule kui heteroseksuaalile ja ilgele rassistile on kohutavalt raske ylesanne sundida enda k2tt t6usma selleks, et sihukesele v2rdjale h22d hinnet panna. Ometigi.. Ometigi ei luba sydametunnistus ja syndsustunne mitte kuidagi panna "Dorian Gray"`le hinnet alla v2ga hea ja isegi selle juures on teosele liiga tehtud.

T2nu K6igew2gewamale on tegemist juhtumiga, mida t6en2oliselt ei pea pikemalt selgitama v6i punnitama p6hjuste kallal, miks teos meeldis. OK, tegu v6is ju olla eba6nnestunud meistriteosega, kuid kui teised meistrid pooltki nii h2sti kirjutaksid, siis oleksid nad v22rt sygavat kummardust nende ande ees.

Tegelikult oleks yldse pidanud hindega piirduma ja mitte lamisema, liialt v22rtuslik on tekst.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Teos on kirjutatud kahes järgus. Hulk peatükke, kolmandik romaanist on pärast vahele kirjutatud. Minu arust oli esialgne versioon vaata et paremgi.

Mulle jäi mulje, et tegelik pahalane polnud Dorian, vaid lord Henry, kes muuseas karistamata jäigi. Just Henry ahvatles Doriani ja teisigi kurjuse teele. See tähendab, et kõike Henry öeldut tuleb pigem vastupidises tähenduses võtta, see on vale. Ja kaudselt tähendab see, et kogu Wilde`i estetism on väär, sest selle tulemuseks on esteetiline koletis, mister Hyde, sinihabe, Rappija Jack. Dorian Gray.

Alan oli täiesti ebausutav tegelane ja James Vane`i surm oli deus ex machina.

Doriani meeleparandus lõpus oli nõrk. Idee tulnuks paremini välja, kui seda polnuks ja Dorian rappinuks oma portreed muudel kaalutlustel.

André Gide nimetas seda vist esimesena ebaõnnestunud meistriteoseks ja sellega pean ma nõustuma. Aga 4 on plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Ebaõnnestunud meistriteos, või mis iganes, kuid mulle meeldis. Kahju vaid, et selle lugemiseni jõudsin vaid selle tõttu, et see kooli kohustuslik kirjandus.

Tegelaskujud on samal ajal nõnda veetlevad, kui põlastusväärsed, et raamatut lugedes pidevalt tunded vahelduvad ja ei teagi, mida tahta. No lord Henryle ootasin karmimat lõppu, Dorianile tunduski midagi sellist tulevat. Aint Vane perest on kahju. Jällegi on näha, kui kergelt ikka võib hävineda vaene inimene kõrgklassi meeleolude tõttu. Kuigi James Vane lõpp oli liiga ulmeline kuulub see siiski eelmise punkti alla. Eriti kahju oli preili Vane`st, kuid tema puhul esines vaid liigne armastus, mis juhibki rumalusteni. Basilist oli kah kahju, kuid umbes sama probleem, mis Sibyl`il.

Kõige masendavam karakter ongi vast see lord Henry oma energiliste ja rumalate loosungitega erinevatest elu valdkondadest. Ei jõua küll keegi lähedale Zola karakteritele Theresa Raquinis, kuid küllalt põlgust äratavad siiski (eriti hea on veel võrrelda, kui Raquin alles hiljuti sai veel kord kooli jaoks läbi loetud).

Õnneks ei leidu minu iseloomus samasuguseid probleeme, mida omistab endale Tarts, nii et 5 panek sellele suurepärasele teosele, mis minu jaoks küll esimesed paar peatükki küll lohises, kuid muidu täitsa kenasti liikus (välja arvatud 11. peatükk - selle lugemise ajal suutsin suuri vaevu haigutusi alla suruda lootes vaid, et juba kiiremini jõuaks 12. kätte ja jätkuks tavalises tempos), ei ole raske.

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles