Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Morituri te salutant

(jutt aastast 1996)
http://algernon.ee/node/331

ajakirjapublikatsioon: «Pärnu Postimees» 1996; nr 86 (7. mai) – nr 112 (12. juuni)
«Algernon» 2001; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Viiking, kes armastas haisid» 2001

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
6
5
4
0
0
Keskmine hinne
4.133
Arvustused (15)

Tipptasemel madinalugu, milles Tarlapile kaunis tüüpiliselt peategelane sugugi teksti lõpus lopsakat kaunitari hobuse või motika selga ei hiiva ega päikesesse ratsuta/sõida. Surma saab hoopis!

On tulevikus miski telegladiaatorite show, kus võitlus sageli surma peale käib. Tundub tuttav ja leierdet teema? Aga Tiit Tarlap kirjutab sellegi väga omanäoliseks looks.

Peategelasele, noorele lootustandvale gladiaator Lamontile on üle kantud vana kosmosepiraadi Lennoxi mälu ja oskused, mis teksti arenedes temas üha enam võimust võtavad. Lisaks sellele sisekonfliktile tekib ka konflikt omaniku ja tema orja vahel, mille loo fataalsest lõpust hoolimata võidab - tol hetkel juba täielikult - Lennoxiks muutunud peategelane. On värvi, on dünaamikat, on asjalikke märulikirjeldusi - ja see polegi nii iseenesestmõistetav! Eesti ulmes on sageli üliedukalt tõestatud, et seda kõike annab ka äärmiselt tuimalt ja sirgjooneliselt ning banaalselt kirjutada.

Tarlap on aga teise kooli mees!

Teksti loeti eesti keeles

Palun lugeda minu seisukoht käesoleva jutu suhtes samaseks Raul Sulbi omaga, välja arvatud tema arvustuse esimene sõna - "Tipptasemel".
Teksti loeti eesti keeles

Loo pealkiri meenutas mulle Asterixi seiklusi peale fraasi üldtuntud tausta.
Ja võitlus käib punktide, mitte elu peale. Selle võtmist välditakse.Juhul, kui saab vältida, ikka omad joped ju!
Noh, peategelane surma ju sureb ja maha kah vist maetakse, aga oma missiooni täidab ta ometi võidukalt, kõikki ja kõikke trotsides. Ja täiesti olemas oli ka ju truu ja ustav sõber. Niiet, selline kangelaslugu, mida teist korda ei loe, aga põnev oli ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Keeruline lugu nende hinnetega. Mingit absoluutset skaalat ei ole võimalik rakendada. Kui oleks kasutusel kõik reaalarvud ühest viieni, siis oleks see vast isegi mõeldav. Kuid mitte ülevaatlik. Ainult subjektiivne.

Lisaks veel elus olev ja eestist pärit autor...OK. neli. Ja seda just võrreldes tema teiste juttudega, mida lugenud olen (Hirmul ei ole kodu ja Õnn kestab igaviku). Mis ei ole rohkem kui 2. Ja mida kunagi arvustada ei tahaks.

See lugu annab minu arust vägagi palju lootust, et need, kes end kolmekesi eesti ulme ja fantasykirjanikeks loevad, peavad endale uue nimetuse välja mõtlema. Sest tegelikult on see kirjanik Tarlap.

Hoogne lugu, veenvad võitluskohad. Paar mõnusat süzeega vembutamist, lahe lõpp.

Puudused: dialoog annab küll infot, aga ei ütle midagi uut tegelaste emotsionaalse seisundi kohta. Ei ole pinget jutumärkide sisse jääva ja vahetult nende ümbruses olevate sõnade vahel.

Ma ei saanud ka aru, kuidas mees, kelle keskmine nimi on testosteroon, kelle võitlusoskus põhineb puhtalt elukogenud mehe instinktidel ja noore mehe võimsal kehal ja energial, ei saa hakkama mingi kanaga. Babega.

Kulla autor, seksuaalparteri valik ja ärarääkmine (või võtmine, vägistamine - kuidas soovite)on täpselt samuti ürginstinktide mäng nagu tapmine, oleks tahtnud lugedas mitu korda hüüda.

Sotsiaalkriitilisus on siin veel üks ebameeldiv üllatus, nagu paprika koduses hakklihakastmes. Ei, tegelikult hoopis vastupidi: lugu on päris, lugu on tõeline, see maailm on usutav. Aga just reklaamide lugu on see kodune ja jälk vanaema oma kätega tehtud hakklihakaste. Poleks ju vaja olnud. Massimeelelahutuse töö ja labasus on ju niigi selge.

Oletame, et minu trepikojas sureb just praegu üks süütu tüdruk. Tema surm jääb surmaks vaatamata sellele, kas ma loen praegu Piiblit või vaatan MacGyverit või OMO liposystemi reklaami.

Aga muidu oli see lugu tõeliselt meeldiv üllatus.

Teksti loeti eesti keeles

Esimesel katsel jõudsin umbes veerandini, siis hakkas lootusetult igav. Teiseks katseks võtsin tahtejõu kokku. No ei istu mulle madin madina pärast, muud aga nagu ei olegi. Eelkirjutaja juba nimetas nn ühiskonnakriitikat. Tülgastavaid, ent tarbetuid reklaamiklippe. Ja keegi on paha seepärast, et tema esivanemad käisid tuhande aasta eest ristisõda pidamas. Mis on ehedalt ürg-eestlaslik suhtumine, aga mitte just veenev...

Kes need gladiaatorid on? Surmamõistetud. Ilmselt siis kuritegude ja neile eelnenud valikute eest. Rabelemisega saavad nad oma paratamatule lõpule viivaid mõttetuid elupäevi pikendada. Suurtest kividest väikeste tegemise asemel on neile leitud rakendus meelelahutustööstuses, asi seegi. Kolmandat korda ma küll lugema ei hakka, aga jäi mulje, et peategelase keha ja pool teadvust on mängu laekunud vabatahtlikult. Kedagi nii lolli on raske isegi ette kujutada, aga olgu. Koos surmamõistetutega eluohtlike mängude mängimine pole just parim võimalus muretute vanaduspäevade kindlustamiseks. Aga kui kellegi ainsaks elueesmärgiks on tulla maailmameistriks... Raske isegi öelda, kumb mulle idiootlikumana tundub, röövliromantika või spordiromantika. Ehk Vonnegutti meenutades: milline inimene tahab kasvatada oma lapsest paadi päramootori... Ja poiss ju tulebki maailmameistriks? Mis tal siis veel kurta? Pärast seda on aeg võlg ära maksta - ja maksabki. Tuimalt ja vääramatult.

On ka mingit ulmelist butafooriat. Lihtsalt on, dekoratsiooni tasemel, seda ei kasutata. Välja arvatud skisoidne värk ühe keha kahe teadvusega, aga seda tuleb ette ka ulmeväliselt. Tegelikult ma isegi usun, et autoril oli midagi hingel, midagi, mis kirjutama sundis. Aga tulemus on ebaadekvaatne. Vägisi tahaks puuduliku panna, aga meenub, et olen vist korra Bergi neljaga hinnanud. Olgu siis rööbastega kolm.

Teksti loeti eesti keeles

hmm, hea action. Oli palju madinat, võib-olla see rikkuski asja ära. Igati tore, et toimuvad gladiaatorite võistlused. Hea, et lendab verd. Samas nad ei tapa ennast, teist. See on nati usutamatu. Aga muidu oli lugu hea. Kõik jääb tasakaalu, ehk Hea võidab Paha. Väga erilist muljet ei jätnud, aga lugedes oli hea tunne. Kõva neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et inimestevahelised suhted kõige loogilised pole. Või vähemalt oleks peategelane võinud areneda sinnani, et saada üle sellest tibist. Või oleks võinud selgemalt nende suhete liini lahti kirjutada.

Aga - lõpp läks heaks ja parandas kogu mulje.

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole enam see aeg kus ainult eestlaseks olemine kergitab automaatselt hinnet Baasis. Kirjutatakse ju Eestis ka tasemel asju, ja seejuures on paljud neist isegi Tiit Tarlapi kirjutatud. Selles valguses ei saa käesolevale üle rahuldava hinde kuidagi panna. Aga ka rahuldav tähendab ju seda et asjaga siiski põhimõtteliselt ollakse rahul.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui muu Tarlap. Tarzani ja Jane`i liin ei tule nii selgelt välja, loo ulmeline element ei ole nii abitu ja tekst ise on pretensioonitum kui teised. Sestap ka parem hinne.
Peaaegu nagu vilets Harrison.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Tarlapi teksti, mis mulle tõsiselt meeldis, mida lugedes ei hakanud igav ja mis ei sundinud kogu aeg lehti lappama vaatamaks kui kaugel see lõpp juba on. Oli päris huvitav ja ma hakkan juba Tarlapi ääretult lollide peategelastega ära harjuma, nagu ka nende ainult mingitest übermacholikest hüüdlausetest koosneva tekstiga. Siin oli see kuidagi omal kohal ja kuigi kogu see televisioonis vaatajate rõõmuks teineteist surnuks hakkivate gladiaatorite maailm ei olnud midagi ennenägematut (kaugel sellest, see oli igivana klišee juba Arnoldi "The Running Man`i" filmi ajal), oli see huvitavalt, usutavalt ja põnevalt kirja pandud ja lugedes ei hakanud piinlik, nagu mul Tarlapiga siiani pidevalt juhtunud on. Panen puhta "viie", mis on küll arvutatud teatava "eesti omaloomingu koefitsiendiga" läbi arvutades.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles