Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Skalbikütt

(jutt aastast 1998)

ajakirjapublikatsioon: «Pärnu Postimees» 1998; nr 71 (17. aprill) – nr 107 (10. juuni)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Viiking, kes armastas haisid» 2001

Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
0
5
4
1
0
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (10)
Taivo Rist

Ookeanis kaob uurimislaev "Antarktika Roos" ja seltskond läheb seda otsima. Leiab selle ja muudki, mida üldse ei tahtnud leida. Mitte väga kehv jutt paralleelmaailmadest.
Põhjus, miks ma seda juttu 1998. aasta "Stalkeri" valimistel 5 parema sekks ei pannud, on nõrk lõpp. Deus ex machina pole mulle iialgi meeldinud, see pole hea kirjaniku tunnus. Kuigi praegune lõpp on ootamatu: kaalusin endamisi 3 lõppu, autor valis neljanda. Kõige halvema.
Isegi õnnelik lõpp oleks etem olnud: kõik sõidavad tagasi, Ray ja Selena abielluvad ja saavad rikkaks. Kuid Ray polnud sellega vist nõus.
Veel parem võimalus: Ray ja Selena jäävad saarele, teised sõidavad tagasi. Ka sellega poleks Ray vist nõustunud.
Parim lõpp on status quo. Kõik sõidavad tagasi, keegi ei abiellu ega saa rikkaks, Ray jätab Selena maha. Või teine: Selena ja Dorn jäetakse saarele, teised sõidavad tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

See jutt annab mu meelest korraliku pildi Tarlapi juttude mehelikust, ent veidi ka romantilisest maailmast. Väike moraliseerimine annab "Skalbikütis" samuti tunda. Väike grupp üksteisele surmani ustavaid võitlejaid, "vabasid mehi" on selle jutu kollektiivne (ja ülipositiivne)peategelane. Rahast või "väiklastest" inimlikest naudingutest sõltuvad tüübid, kellest üks jutu lõpuks enam-vähem ümber kasvab, on aga vastaspoolel.

Sündmustiku intriig keerleb ühe rikka ärimagnaadi poja ümber, kes on aastaid tagasi keeldunud eetilistel põhjustel ennast pärijaks tunnistamast. Nüüd saadab rahatuus ühe tüdruku koos detektiiviga asja pettuse teel ära korraldama, sest ühtegi muud pärijat talle ei jäänud ja ta ei taha oma impeeriumi võõrastele jätta. Kogu see sunniviisiliseks pärijaks tegemine oli nii jabur (ma olen õnnetuseks veel jurist ka ja jään mõttesse selliste kohtade juures), et võib vaid taevast kiita, et 99% jutu mahust lasti lugejat teadmatuses olla.

Aga napisõnaliste machode maailm näis küllalt ehedalt välja kukkunud olevat.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Jah, jutu idee on ju iseenesest jabur. Ja see nacholikkus ja ülipositiivsed tegelased olid natuke naiivsed. Kuigi jutt on täitsa keskmisel tasemel, siis lugeda oli seda ladus ja lõbus. Siiski on tegemist nõrgima jutuga kogumikust "Viiking, kes armastas haisid".
Teksti loeti eesti keeles
Liisa Vesik

Et seda lugu nautida, peavad meeldima sellised napisõnalised viskitkummutavad salapärased (tegelikult muidugi rikkad & kuulsad) veidi räsitud välimusega kutid. Ja tibid, kellel on mingi neid puudutav plaan, aga neisse kogemata armuvad. (Tüüpiline naisteka süzhee. See, et lõpus tibi poissi kätte ei saa, on kõrvaline. On, mille üle nutta.)

Otherwise polnud eriti hea.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Nacholikkus on tõesti õige sõna. Ilma igasuguse tšillitäidiseta on lugu tõesti kuiv, krõbisev ja tyytult maisimaitseline.
Tarlap nagu Tarlap ikka.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ma vaatan siin eespool on juba päris hästi kokku võetud: Tarlap nagu Tarlap ikka. Mis peaks tähendama siis sõnakehvade machomeeste seiklusi neid imetlevate volüümikate beibede imetlevate pilkude saatel, mis paraku küll on paberile pandud võrdlemisi puiselt, raskepäraselt ja tüütu/huvitava mõttelise joone peal osavalt pendeldavat ning ilma sügavama sisuta. See lugu siin igatahes vastab kõigile neile kriteeriumitele ning ainukeseks üllatuseks oligi mitte väga õnnelik lõpp, õieti lõpu puudumine. Noh jah, Tarlapi kogumik läbi, arusaam kultusautorist olemas ja ühtlasi ka teadmine tema teoseid tulevikus vältida, kuni vähemalt muud ja parematki käeulatuses on.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles