Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Chaz Brenchley ·

How She Dances

(jutt aastast 1993)

eesti keeles: «Ja beebi tantsis»
antoloogia «Sünged varjud» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
3
5
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (11)

Vaat` see lugu on küll täielik ebaõnnestumine minu meelest, nii kirjaniku kui taasavaldaja ebaõnnestumine. Esiteks on juba jutu põhimotiiv ajast ja arust -- luukeredest kapis, sellest, kuidas keegi oma surnud vanaema, abikaasat või lapsukest magatab, toita üritab, temale päevasündmusi jutustab -- Cthulthu sabasoomuse nimel, kui palju on sellest kirjutatud! Ja tõesti VÄGA pika aja vältel. Teiseks on totter peategelase koguaegne jutt sellest, et kui ma siis oleksin tagasi pöördunud, oleks kõik olemata olnud... Siis oli veel viimane võimalus, aga lasin selle käest jne. Juhul, kui nähtud võigas vaatepilt selle tüübi närvisüsteemi kokku varsitas, pidi tal juba enne vaimse tervisega probleeme olema. On ju väga palju inimesi, kes on väga koledaid asju näinud ja ikka enam-vähem terved, palju koledamaid, kui üks hullunud naine oma lapse surnukehaga -- sõda, hukkuvat laeva, näljahäda...

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tegu on mõttetu ning sisuhõreda looga, mille lugemine on puhas ajaraisk.

Teksti loeti eesti keeles

Peaks ehk piirduma hinde ja lausega: "Kuna ei ole ulme, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri," aga et tegu on kahtlemata õudus(ja päris võika)jutuga, siis mõni sõna siiski veel. Iseenesest hästi kirjutanud ja sugestiivne jutt esindab (ja juhatab kogumikus "Sünged varjud" ühtlasi sisse) nö. psühhopatoloogilist õuduskirjandust, milles üleloomulik element reeglina üldse puudub. Õudust (vastikust, jälestust) tekitab taolistes juttudes eelkõige vaimuhaige (pea)tegelase väärastunud fantaasia mingi sünnitis - antud juhul siis "tantsiv" beebi. Ei ole sedasorti kirjandusest kunagi suurt pidanud ja hinnet 3 võib seetõttu pidada kõnealusele jutule tunnustuseks. Autori stiil ja loo atmosfäär vääriksid isegi kõrge(i)mat hinnet, kuid mis teha - sisult haige värk lihtsalt ei ole mulle vastuvõetav...
Teksti loeti eesti keeles

Hiljuti sai Estconil deklareeritud,et mõnest "Süngete varjude" loost on varane Maniakkide Tänav ka parem.Vaat just seda lugu ma mõtlesingi.Brenchleyl paistab ka huvitavat fantaasiat olevat,niisiis on võrdlemisi mõistmatu,miks just see psühhopatoloogia pidi olema autori esimene eestindus.
Teksti loeti eesti keeles

Atmosfäär ja kaasakiskuvus on igati kõrgeimat hinnet väärt. Sisu niisamuti. Psühhopatoloogia lihtsalt läheb korda. Ehk olen ise kah kuskilt väärastunud. Tegudeni laskuda ei viitsi. Olge rahulikud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõistusega võttes tundub et ei ole eriti hea lugu. Seljaajuga võttes jällegi tuleb tunnistada, et pani judisema küll - isegi 24 tundi pärast lugemist ei ole tekkinud tunne meelest läinud. Seega eriti madalat hinnet ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles