Kõnealune romaan meenutab jäämäge - 9/10 on veel all ja sa ei aimagi midagi enne, kui oled sinna otsa põrutanud. Enamus killukohti (aga romaan suisa kubiseb neist!) on alles nüüd mulle hoomatavaks saanud... Tjah, tööliste-talupoegade krahv võis olla erakordne kaabakas ja lurjus, ei hakka vaidlema, kuid täiesti kindel on, et ta polnud sugugi mitte loll mees...
Siin kohas meenuvad kohe lood autori paljuräägitud teaduslikust ettenägelikusest (laser!). Tuleb inimesi kurvastada - Al. Tolstoi ei leiutanud laserit! Igat masti "surmakiired" olid tollases ulmekirjanduses moeasjaks (sama hästi võib väita, et laseri mõtles välja Wells - marslaste "soojuskiir"!). Hüperboloid on AT-le lihtsalt vahend - relv, mille abil ta saab oma tegelased viia soovitud situatsiooni.
Tegelastest sööbib mällu eelkõige insener Garin ise. Kes mäletavad 1970.-l aastal tehtud (vist) 4 jaolist telefilmi, ilmselt nõustuvad, kui ütlen, et filmi-Garinil, poheemlasest-intelligendikesel psühhopaadil ja raamatu jõulisel, robustsel ja kurikavalal ning targal Garinil pole midagi ühist! Garin - see on homse päeva poliitik! Absoluutselt amoraalne kuju, kes püstitatud eesmärkide saavutamise nimel ei põrku tagasi ükskõik milliste vahendite kasutamisest, olgu need siis kas majanduslikud, poliitilised või (sõja)tehnilised. Lummavakõlalise nimetusega "hüperboloid" sümboliseerib siin KOGU kõrgtehnoloogiat. Kõige üldisemas ja kõrgemas tähenduses. (Sõna "homne" tuleb mõista "homsena" kirjutamise aja suhtes)
"Insener Garini hüperboloid" on geniaalne teos, on seda justnimelt ulmeromaanina, kuid, nagu ma juba rõhutasin - pole tegemist teaduslik-tehnilise ulmeromaaniga, vaid sotsiaalse ulme tähtteosega.
Autor on marksist-leninist... veel enam, autor on stalinist! Raamat pole lugu hüperboloidist, see on lugu Maailmarevolutsioonist! Maailmarevolutsioonist täies, 110% vastavuses Jossif Vissarionovitsh Stalini ideedega: las mingi fashistlik diktaator ( kui soovib, siis kõrgtehnoloogia abiga, kui ei soovi - ilma) purustab kodanlik-demokraatlikud lääneriigid, las püstitab koonduslaagrid ja külvab rahvuslikku vaenu. MEIE tuleme tema kannul, me tuleme ta kõrval, me tuleme ta lähimas kaaskonnas... Me tuleme ja võtame kõik! ("Seltsimehed, minu käes on võimas revolutsioonirelv, hüperboloid!" (Shelga))
Romaan kubiseb sümboolikast.. Kõik tegelased, alates bandiit Gaston "Pardinokast" ja lõpetades Garini endaga, on sümbolid, koondkujud. Mida maksab juba ainuüksi stseen, kus Euroopa kultuur (professor) mängib malet ja vestleb oma õpilastega (natsism ja kommunism)? ;-)
Lugesin jutu lapseeas ühehingetõmbega läbi, kuid mulje on siiani meeles! Vaatamata nappidele ja otsatult skemaatilistele joontele (nagu hooletult tahutud graniitrahn) on tegelased õnnestunud. Nad jäävad meelde!
Lugege!