Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Jeremei Parnov ·

Prosnis v Famaguste

(romaan aastast 1984)

ajakirjapublikatsioon: «Oktjabr» 1983; nr 2
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ärka Famagustas»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984 (Mirabilia)

Hinne
Hindajaid
8
6
5
0
0
Keskmine hinne
4.158
Arvustused (19)
Laur Salundi

Tagantjärele meenutades päris vingelt mõjuv hallutsinatsiooniline lugu. Igal juhul N autorite sulest/kirjutusmasinast üks paremaid. Meeldis too jändamine igasuguste struktuursete värkidega, ega midagi head ju oodata ei ole, kui asjade olemuseni ei küüni. Loen kindlasti tulevikus veel ja soovitan sama teistelegi.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Suhteliselt abiks ideega ja 2/3 ulatuses hästikirjutatud raamat. Viimane kolmandik kipuba aga nagu ka Diraci mere puhul hägusaks ja jaburaks mystifikatsiooniks kätte minema. Tegevuspaiga (Tiibet) ja kohalike munkade kirjeldus on päris hea, mis Parnovi puhul muidugi eriri ei yllata (lugege Pronksnaeratust, ei see ei ole sci-fi). Oeh.. kui ta ainult oma raamatutele mõistlikke lõppe viitsiks kirjutada..
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Raske on hinnata seda raamatut. Ühelt poolt suisa kollane kirjandus, teisalt mõnuga kirja pandud põnev lugu. Autor on ilmselt andekas inimene, samas on ta vene ulmes tõelise punase khmeri (antud juhul ideoloogilise käteväänaja) kuulsusega. Aga kui ma seda lühiromaani 1984. aastal esmakordselt lugesin, siis olin ma ikka üsna sillas küll... olen ka korduvalt üle lugenud, vastu pole hakanud, ikka on meeldinud. Lummab vene ulme puhul suht haruldane juhtum, kus kirjanik on materjalist üle ning teab, millest ta kirjutab, lummab ka teemavalik. Ning kõige enam lummab see pisut nägemuslik õhustik, mis tekstist välja õhkub.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Ärka Famagustas oli minuarust üks parimaid raamatuid, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Idee oli sellel raamatul lihtsalt hea, kuias mingis orus hakkasid ettekujutatavad asjad iseenesest tekkima. See oli raamat, kus ma ei leidnud isegi pisiasju mille kallal norida Ka teostus ei jäänud ideele alla. Mõlemad olid head. Minule meeldis see raamat isegi rohkem, kui Ursula K. Leguini raamat "Pimeduse pahem käsi. Mis ei hiilganud niivõrd oma idee ega teostuse poolest. Pealekauba oli selles raamatus palju juttu Budha usundist, mis on meie kristluse kõrvale väga huvitavaks vahelduseks.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Kui juba Satyros viie paneb, siis peab ikka väärt asi olema? Ongi. Olen korduvalt huviga lugenud. Aga mina leian, mille kallal iriseda. Miks MacDonald seltskonnaga kaasa läks? Ta oli ju ülesande täitnud; teda oodati kodumaal; miks ta siis ohtlikesse seiklusisse ronib? Lõpp oli väga segane ja poolik. Seletamata on, mis sai Abbasist, praegu ta kadus kuidagi lihtsalt ära. Mis sai Ang Tembast? Ta vist oleks võinud koju tagasi minna. Kas läks? Ja Joy kaasa võtta. Kas võttis? Kui ei, siis miks? Väga meeldis budistlik filosoofia ja $ambhala kirjeldus.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Asjaolu, et ka Satyros viie pani, on muidugi huvitav, aga mitte määrav. Sest tegelikult loeb ju raamat, mis on tõesti üsna kobe lugemine, vaatamata sellele, et lõpp ära kippus vajuma. See selleks. Igal juhul väärib raamat lugemist, sest autor on seisnud oma püstitatud ülesannete tasemel. Mis on üsna oluline... Sümpaatne oli see teos, haarav ka omajagu... Mida veel tahta? Mina annan sellele omad soovitused kaasa.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

põnev ja müstiline. loed ära ja ei ole enam päris kindel, milline tegelikult on reaalsus. minus tekitas omal ajal suure huvi mitte ainult ulme, vaid ka budismi ja tiibeti vastu. ikka, et - mis on päriselt ja mis ei ole... ei tea siiani... lugeda maksab igal juhul - paks ei ole kah!
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Kurask, raamat, millele Targo Tennisberg ainsana kolme pannud... Haruldus! Võiks siis ju arvata, et sisu järgi poolfäntaziline illusoorne ebateaduslik lugu; pole kuskil juttu aatomikest ja mikroobidest ja internefaalvõrranditest. Vist ongi nii.

Raamat meeldis ka meeldiks praegu ka. Tiibeti mäed ja Shambala on mõnusalt saladuslikud. Eriti veel eurooplase mõistusele. Autor kasutas oma akadeemilisi teadmisi, ja suutis sinna juurde lisada täpselt nii palju kirjandust, et asi kandis. Paksem oleks juba jamaks ära keeranud. Ei tohiks ka tänapäeval aegunud olla, vähemalt, mis puudutab usalaste materialismi ja oriendi vaimsete väärtuste hindamise vastandamist.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Mina panen ka kolme. Natuke sellepärast, et teistest erineda, natuke sellepärast, et igasugused idamaad on mulle mingil teadmata põhjusel väga ebasümpaatsed.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Raamat, mille ma autori nime vaadates kõigepealt riiulisse viskasin (nagu tollal kombeks, tõi pere koju pea kõik ilmunud raamatud, eriti sarjad). Siis lugesin ta kellegi soovitusel siiski läbi ja ei kahetse. Kordan üle eelpooltoodud väite - autor on teemast üle. Ta on usutavalt kirjeldanud Tiibeti kõrgmäestiku elu-olu, ja esimene 2/3 on raamat väga hea. Teose üldidee on ka hea. Muidugi riivab silma teatud punane fikseeritus, mis autoris tingrefleksina vist nii sügaval istub, et see ta tegelastes mingi jabura varjuna kaasas on, hea tahtmise korral selgelt eristatava ja ignoreeritavana. Ja lõpp käis mehele vist üle jõu.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Misasja? Millisest teemast see autor üle on? See, et ta on dok filmide alusel suutnud Tiibeti elukeskkonnale hinge sisse puhuda? Ok, olen sellega nõus. Küll ei ole aga kaugelt nõus tema budismi käsitlusega, mis on küll sügavalt subjektiivne ja mis on reaalsusega õhkõrna niidiga seotud. No hää küll, ulmekas ikkagi (?). Ja Shambala oli küll põnev, kuid jällegi selle kanoonilisest käsitlusest ei olnud seal küll kivi kivi pääle jäänud.
Mis veel? Loetav küll. Põnev ja mis kõik veel. See hallutsinogeenne meteoriit ei jäta küll mitte kõige tugevamat muljet, aga noh, mis siin ikka. Raamat on meeles olenemata sellest, et seda sai loetud tugevalt üle kümne aasta tagasi. Kaunikseti detailselt. Küllap tänu sellele, et tol hetkel ripsutasin aktiivselt tiiba orientalistikaga ja see on ka põhjuseks arvustuse esimeses lõigus kõlanud pahameelepalangule. Kui ma oleks teost tol ajal arvustanud, oleks see saanud "nõrga", ehk siis madalaima võimalikest. See aga oleks ilmselge autorile liiga tegemine. Ei saa ju pahaks panna inimesele, et masinaehituse tundmisest ta sellegi poolest autot hästi juhib. Nii ka Parnovi puhul - atribuutikat tema tunneb, kuid sisust pole suuremat ettekujutust. Või siis ei näita ta seda teadmist välja.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Ðambhala jätab mu täiesti kylmaks, nagu ta Blavatskajast ja Roerichist peale yks vene esoteerikute hingehaigus on. Mehhikost Eldoradot otsida tundub lootusetu ja kole kauge, siis sonitakse Tiibeti teemadel. Võõras mure. Aga raamat on sellest hoolimata hea.

Parnovi budismikäsitlus on, vaatamata teaduslikule materialismile, vene koolkonnale tyypiline. Tema tugevad kyljed on samad, mis venelastel ikka, nõrgad niisamuti. Ja lõpplahendus on sedasama nägu, mida vana hea nõukogude ulme ikka kiskus, kui ei tahetud või ei saadud hurraaga klassikalise hardcore-sf-i rada minna. Siiski, yldse mitte paha. Just seda nägemuslikkust leidis tol ajal harva ning ega seda täninigi eriti välja pidada suudeta. Psyhholoogiliselt töötab, tehniliselt samuti, mängumaad tunneb kah täiesti piisavalt; kui mu mälu ei peta, peaks Parnovil isegi omajagu orientalistilisi artikleid olema (jah, see orientalistika kui niisugune on kah puhtvenepärane nähtus, Läänes ei panda juba jesuiitidest saati dungaane, jaapanlasi ja egiptlasi yhte patta; dokfilmidest lobisemine on muidugi lollus). Niivõrd kui mina mäletan, oli loos kyll hallutsinogeenseid meteoriite samavõrd kui Naksitrallides, jutt oli looduslikust tuumareaktorist (ehk siis, sellega seoses, sisuliselt kylmast synteesist, mis omal ajal populaarteaduses palju furoori tekitas, umbes nagu Kirliani ilusad värvifotod). Oma aja laps, hullemaidki skeeme nähtud.

Kokkuvõttes võinuks olla parem, aga paha ka polnud; esimesel lugemisel jättis päris sygava jälje ja yle lugeda kannatab tänini. Miinusega viis.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

 Eks omal ajal "Mirabilias" ilmununa jättis see teos pisut vägevama mulje kui nüüd -- võrdlusmaterjali vähesuse tõttu. Kuid lugesin nüüd üle ega kahetsegi väga.
Kõige suurem pluss on kõiksugu idamaise religiooni- ja müstikakraami kirjeldamine,mis vähemalt minusugusele täielikule võhikule oli suhteliselt huvitav lugeda. Kuid -- nagu ka üks eelarvustaja 22 aasta eest juba ütles -- mulle see idamaa värk üldse ei imponeeri ja seega on tegu ka kerge miinusega.
Kuid raamatu esimene pool on igatahes kergelt loetav, kuigi seal ulmega väga palju pistmist ei ole. Seda rohkem läheb asi ulmeks kätte tagumises pooles. Ja see mu hinde "kolme" peale langetaski. Mingi virtuaalreaalsus võis 80. aastatel ju kobe tükk kirjeldada olla, kuid sellest ei õnnestunud midagi peale paljude kordamiste välja kirjutada. Ega Ats Milleri märgatud "teatud punane fikseeritus" ka asja paremaks ei teinud.
"Kahest" päästis asjaolu, et ma teose nüüd ikka korralikult, mitte diagonaalis läbi lugesin.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles