Kalurikyla ja sealsed eided. Ja keegi Liida, keda nood eided põlgavad, kardavad ja vihkavad. Käivad kõlakad, et Liida olla nõid. Teised kõlakad räägivad sellest, kuidas Liida okupatsiooni ajal oma lihase isa ja venna sakslastele maha lasta olla andnud.

Tubli, viis. Käesoleva looga on prl. Orlau ilmekalt tõestanud, et lisaks oma krestomaatilistele laastukestele ("Malin", "Oraakel") saab ta tegelikult suurepäraselt hakkama kas selliste asjade kirjutamisega, milliseid (nagu tundub) ta ise miskipärast kirjutada armastab.

Kui nii edasi läheb, siis ega Harglal tuleval aastal kerge olema ei saa ;)

Teksti loeti eesti keeles

Orcus K.

26.09.2000, kell 20:15

Lugu oli üsna loetav ja täiesti kobedalt kirjutatud. Paljud teised kodumaise toimumispaigaga seonduvad üllitised on enamasti kohmakad ja igavad. Konkreetne lugu oli ka pisut igav, aga ladus jutustus korvas nii mõndagi. Ise ma päris folgi-fänn ei ole, ent samas ei sega see nö õiglaselt hindamast. Pisukese igavuse pärast punkt alla. Nimelt mõningad lohisevad üksikasjad venitasid igavust sisse. Ühest küljest on venivus muidugi hea - justkui liha luude küljes, teisalt ei saa see ebahuvitavalt mõjuda.

Teksti loeti eesti keeles

Lauri Lõhmus

16.10.2000, kell 02:47

Eesti autorite poolt läbi aegade kirjutatud ulme edetabelis hetkel konkurentsitult esikohale asetuv lugu, minu meelest. Õnnitlen.

Teksti loeti eesti keeles

Maria Perner

15.12.2000, kell 13:53

Orlau parim lugu. Lugesin ahnelt lehekülgi neelates, jutu lõpus tabas väike pettumus: oleks veel lugeda tahtnud... See, et "rannaloomad" tagasi tulla ei jõudnud, ei vähenda pinevust ega potentsiaalse õõva tunnetust: võib-olla siiski midagi toimub... Imeline illustratsioon väitele, et ka Eesti folkloori süvenedes võib sealt leida "ulmelisi" elemente.

Teksti loeti eesti keeles

Must Kass

3.01.2001, kell 05:27

See lugu korvas ülejäänus suht sisutühja vihiku lugemisele kulunud aja.
Autori varasema loomingu suhtes on mul jäänud pisut konstrueerituse mulje. Sest ehitada saab ju mitte ainult ideedest, vaid ka emotsioonidest. Loomulikult on need olnud ehtsad ja läbitunnetatud emotsioonid, aga ikkagi... See lugu aga, vast veidi autobiograafilise taustaga, on sundinud end kirjutama. Nii et minu jaoks on kõige põnevam jälgida pingelist värelust autori ja minajutustaja vahel - samastada neid ei saa ega tohigi, mingi seos aga siiski on. Ja sellest pingest on tingitud ka jutu mitte päris selge või traditsiooniline ülesehitus.
Minu jaoks oli jutu võtmeks lausekatke "olin naiste asjust üht-teist aru saama hakanud". Sest tegu pole ju (ainult) füsioloogiliste "asjadega", vaid naiseks-olemise juurde käivad armastus, vihkamine, kättemaks, andestus ja muu siuke argine - ning igavene. Et siis - ilma igasuguse irooniata - lugu teemal "tütarlapsest naiseks". Milles ulmelist parasjagu nii palju, kui võimenduseks vaja. Pakuks, et üks aasta kolmest paremast kodumaisest (ulme)jutust.

Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi

3.01.2001, kell 18:29

No ma ei saa aru!

Olen nõus ametlikult idioodiks kuulutatud saama, aga ma ei mõista, mis siin nüüd siis erilist oli? Kus oli Orlau uus kvaliteet?

Loomulikult on tegu hää looga, nagu ka hindest näha, aga mingiks rõõmust ringihüplemiseks ma nüüd küll vähimatki põhjust ei näe. Tegelikult pole selles loos ju midagi, mis ta autori varasematest tipplugudest (Elisale, Vend Juudas) kuidagi esile tõstaks... Sama hea on.

Lihtsalt Orlau järjekordse õudusklishee (vee all ujuvad monstrid siis seekord) päris meisterlikult jutuks vorminud, ilmne õnnestumine ka tegevuspaiga valik, aga... mujal maailmas on selliseid jutte kümneid ja kümneid kirjutatud, alates Lovecraftist ja lõpetades Lumley`ga. Sageli paremini kui Orlau, teinekord ka viletsamalt.

Ühesõnaga seisneb loo väärtus järjekordse õõvase horrorkirjanduse võtte maakeelde ja Eestimaisesse settingusse toomises. Mille eest siis kiitus!

Teksti loeti eesti keeles

Valge Vares

8.01.2001, kell 12:37

Olen küll oma arvamuse selle jutu kohta mujal põgusalt juba välja öelnud, aga hinde - ja Rauli eelneva arvustuse - juurde kommentaariks siiski ka paar sõna.

Viieväärse looga ja uue kvaliteediga Orlau loomingus on minu meelest tegu vähemalt kolmel põhjusel:

1) Idee originaalsus. Stampvambid ja libahundid on asendunud täiesti omapärase leiuga. Kaudseid analooge (nö. sündimata laste needus) muidugi leiaks, lausparalleele annaks aga otsida. On ehk kellelegi vihjeid&vastuväiteid?

2) Suurepärane setting. Kui Orlau varasemates juttudes on olustik vaid visandlikuks kulissiks peategelaste seiklemistele, siis siin hakkab rannaküla elama oma elu, peategelane nö. kasvab sellest esile. Kusjuures ükski olustikudetail pole tarbetu liigliha, vaid teenib puhtalt loo kui terviku eesmärki - nagu ka kõik jutu kaas- ning kõrvaltegelased.

3) Stiilimuutused. Kadunud on Orlau puhul seni (liig)sage epiteedirohkus&ilukõnelisus. Tekst on hästi liigendatud ega vaju nö. lineaarsesse monotoonsusse. Autor on omandanud oskuse markeerida oluliste lõikude lõppe vahedate üksiklausetega. Lisaks nauditav - ja kõigi eelduste kohaselt autentne - keelepruuk otseses kõnes.

Tegemata siin mingeid vihjeid jutu Stalkeri-võimaluste kohta, ütlen vaid niipalju, et Rannahiidsed oleks oma kirjanduslikult tasemelt igati väärt Tuglase novelliauhinda. Ja see pole mitte ainult minu arvamus.

Teksti loeti eesti keeles