Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Anne McCaffrey ·

Dragonflight

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Lohelend»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
11
15
6
1
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (33)

Esimene Anne McCaffrey draakoniraamatutest -- neid on tal kyll nyyd l@ppematu hulk. Iseenesest ysna huvitav idee -- Planeet Pern, selle asukad inimesed ja lohed(planeedil elavad draakoni taolised olendid), kellega valitud inimestel telepaatiline suhe. Iga kord teatud aastate jarel ahvardab Perni "thread", mida ainult inimesed ja lohed koos suudavad v@idelda. Parim osa raamatus on ehk see inimeste ja lohede suhe, mones m@ttes on see ulmekirjanduslikult kaunistatud hobuse ja ratsaniku vaheline yksteise m@istmine. Pean ytlema, et mind see raamat ega selle maailm eriti ei ko"itnud. Ta ja kaks ta jarge on siiski kindlasti paremad draakoniseeria hilisematest raamatutest. Lugesin hiljuti New York Times''ist, et McCaffrey oli yks neid, kes meelitas ka tydrukud ulmet lugema, seni poiste/meeste pa"rusmaa. McCaffrey'l on t@epoolest kaasakiskuvad ja huvitavad naispeategelased; kui McCaffrey t@ttu tydrukud hakkasid ulmet lugema, suurepa"rane. Minu lemmikkirjanike hulka McCaffrey kahjuks aga ei kuulu.
Teksti loeti inglise keeles

Maailm oli kahjuks natuke liiga skemaatiliselt ehitatud, ei saa selle toimimisest ettekujutust.. Lohede ja ratsanike suhe oli päris huvitavalt esitatud ja küllaltki kaasakiskuv, lohede iseloomud olid huvitavad, kahjuks inimesed polnud nii täpselt välja arendatud (peale peategelase Lessa võib-olla). Parim raamatu juures on nn. "maailma hõng": muistendid, rääkimisstiil, suhtlusviisid... Lugeda soovitan küll, tuju teeb heaks, võimaldab pageda tavalissusest ära... Muide raamat algab väga kaasakiskuvalt... Siiamaani värisen ja kujutan elavalt ette tüdrukut, kes hirmust nuutsuvalt valvewheri pessa jookseb...
Teksti loeti eesti keeles

Ajaviiteks küllaltki hea lugemine, kuid siiski ei kuulu see selliste lugude hulka, mida hea meelega mitu korda loeks. Minu meelest mõnevõrra kehvem kui SSTepperi "Rohtmaa".
Teksti loeti eesti keeles

Perni loheratsurite lood kuuluvad kindlalt SF klassikasse, kuigi teoste romantiline meeleolu lähendab neid fantasy`le. Pool aastat varem ilmus "Lohelend" ka soome keeles, seepärast mõningaid võrdlusi:
1) Soome väljaandes kasutatakse sõna `loherüütlid` (=lohikäärmeritarit). Kuid sõna `rider` on õigem tõlkida `ratsur`-iks. Üks-null eesti kasuks.
2) Soome väljaandes on sõna `weyr` tõlgitud `pesa`-ks. Näib, et igale sõnale pole sundust leida omakeelset vastet. Weyr saab lugejale üsna peagi omaseks. Kaks-null eesti kasuks.
3) Ingliskeelne sõna `agenothree` on soome keelde tõlgitud kui `söövitav vedelik` (=syövytysneste). Eestikeelses raamatus (lk 239) on leidlikult kasutatud sõna `agenokolm`. Kolm-null eesti kasuks.
4) Soome väljaandes valitsevad orgusid `lossid` (=linnat) ja `lossiisandad` (=linnanherrat). Eesti väljaandes on kasutusel sõnad `koda` ja `isand`. Neli-null eesti kasuks.

Suurepärast algteost on hea tõlke korral alati nauding lugeda. Hakkasin hilisõhtul "Lohelendu" lugema ja ei suutnud enne käest panna, kui läbi sain. Seda pole ammu juhtunud. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ja hea ja kaasakiskuv küll, lugesin ka ühe hooga lõpuni. Võibolla lisaks väikese miinuse kui veidi järele mõelda - raskused said nagu liiga kergesti lahendatud. Rohtmaast peajagu parem (minu arvates).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat osutus üldjoontes paremaks, kui ma lootsin. Umbes esimese 2/3 eest oleks isegi viie pannud, kuid siis nagu läks asi pisut igavamaks. Aga üldjoontes oli tekst päris nauditav ning tõlge hea. Autoril on päris hästi see fantasy ja SF-i ristamine välja kukkunud.

Selliste raamatute puhul ei saa muidugi alati usutavuse kallal norida, kuid et asi SF-na välja pakutakse, siis norimisainet jätkub küllaga. Mind isiklikult häiris kõige rohkem asjaolu, et Perni inimesed olid tõelised degenerandid ja stagnandid - kaotanud kõik oma teadmised ja oskused peale planeedile saabumist. Ning vegeteerisid aastasadade kaupa ühesugusel arengutasemel... Seetõttu on asja parem siiski lugeda kui lihtsalt hästi kirjutatud XX sajandi muinasjuttu, kui SF-i teost. Või veelgi parem, unustada klassifitseerimine ja nautida lugemismõnu.

Teksti loeti eesti keeles
AR

Täitsa loetav ja põnev raamat. See ajavahele minek oleks võinud ära jääda aga muidu täitsa normis. Nojah veel see raamatu pikkus, oleks võinud olla veidikene lühem F`lar oli ka üpris mõnus tegelane koos Lessaga. Negatiivseid tegelasi peale Faxi praktiliselt ei olnud. Tema sai juba üsna alguses surma. Põhiliselt keskendutakse siiski võitlemisele sissetungijatega Punaselt Tähelt. Ma ootan põnevil järgmisi Anne McCaffrey raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt jäi ehk tiba kuivapoolseks. Põhimõtteliselt oli raamat enam kui lugemiskõlbulik (ladus ja sorav keel, mõned päris head kohad), kuid minus mingit vaimustust ta esile ei kutsunud. Raamat McCaffrey`st eemale ei peleta. Ma ehk lootsin nõnna kuulsast nimest vähe rohkemat, aga tõenäoliselt on see mu enda isiklik traagika. Hindeks panen 3+, lootes, et AM-il on paremaid teoseid välja pakkuda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on hästi loetav ja OK, pahad said suts ruttu küll nagu nahutatud ja headel kah eriti häpardusi ei olnud. Nendest eostest ja muudest asjandustest oleks võinud täpsemaid kirjeldusi anda, aga ma arvan et see oleks isegi igav olnud. Olen mõelnud selle raamatu peale ka palju hiljem ja tihti võrrelnud seda teiste analooksete teostega, aga ega neid eriti tõesti pole olnud, võiks rohkem olla seda laadset, jube mokka mööda oleks...
Teksti loeti eesti keeles

Science fantasy`t võiks nimetada õnnestunud sümbioosiks, tihti vaevu aimatav teaduslik tagapõhi annab loole kindla selgroo, mis teeb ta palju lähedasemaks ja samas ei lähe kaduma fantasyle omane ebareaalsus, müstilisus. Käesolev raamat kinnitab minu jaoks ainult üht - absoluutselt igas zhanris on võimalik saasta produtseerida.

Esiteks, lihtsalt ääremärkuse korras, ilmselt ei oleks lohed lennuvõimelised, suurima, ca 10 m tiibade siruulatusega pterosaurus suutis võrdlemisi abitult liuelda, sh. oli raskusi õhkutõusmisega, ning lisaks oli ta oma suuruse kohta äärmiselt kerge (u. 135 kg), nii et kellegi kandmisega ta küll toime poleks tulnud; on muidugi ebaselge, milline oli Perni gravitatsioon kuigi ilmselt mitte väga erinev maa omast. Eelnev ei ole tõsise etteheitena mõeldud, küll tekitavad küsimusi aga autori poolt oma lohedele külge poogitud liitsilmad. Milleks? Putukatel on liitsilmad, headeks nägijateks see neid ei tee, lohed on sellega sunnitud nägemaväga udust pilti, oh-jah, muidugi võib neil veel olla peidetud meeleelundeid, mis seda vajakajäämist kompenseerivad, aga kahjuks suunab see pisiasi mõtted rajale, et autor ei ole oma maailma kuigi korralikult läbi mõelnud.

Sama nägemuslik on kõik muu. Hulkuv planeet, kust saabuvad eosed - mida see punane täht siis endast kujutab - eoste ladu vä? Niidid on esitatud elusorganismina, mis on võimeline totaalseks ja kiireks hävitustööks, see viitab aga sellele, et 99.9% ajast peavad nad viibima puhkeseisundis - tahaks nagu rohkem kuulda autori põhjendusi, mitte lugeda kirjeldusi sündinud faktidest. Kirjaniku püüd koguda ühte raamatusse kokku kogu science fictioni atribuutikat kaotab viimase väärikuse riisme hetkel kui mängu tuleb ajasränd.

Taaskohtame naiskirjanikele omast arusaama ideaalsest elukorraldusest: mehed peavad teadmisteni jõudma tööga (uurima ürikuid jmt.) ning suhtluses käituma kannatlike vanematena, naistel istub tarkus lihtsalt veres ja neile on lubatud pidev turtsumine ja plärtsumine.

Raamatu tõeliseks kirstunaelaks on aga täiesti küündimatu dialoog. See on kui tummfilm, kus igale lausele eelneb pool tundi silmade pööritamist, zheste, tati pritsimist. Selline stiil oleks liig isegi süvapsühholoogise romaani paroodiana, ainult et antud juhul on seda tõsiselt mõeldud.

Alustasin raamatu lugemist 2,5 aastat tagasi ja asi jäi katki esimese osa lõpus (mis peaks moodustama Hugo võitnud jutu "Weyr Search"), mulje jäi suhteliselt hea, ulmekirjanduses pidev teema - tõrjutu tee eneseteostuseni - ei mõjunud eriti uudsena, aga planeet tundus huvitav. Ülejäänud 3/4 raamatust ei arene aga kuhugi edasi ja hävitab kogu McCaffrey reputatsiooni, mida ta minu silmis omas.

Kokkuvõttes: "Lohelend" on raamat, mis kubiseb jaburustest, mille süzheeliin on konstrueeritud meetodil "hakkame kirjutama ja vaatame mis välja tuleb" ning autori abitus sulesepana on sõna otseses mõttes ilge. Nii ilge, et kui mina oleks mingi ulmeajakirja toimetaja ja "Lohelennu" taoline tekst sinna saabuks, siis soovitaksin ma autoril end mingil muul alal teostada. Anne McCaffrey raamatud aga rõõmustavad miljoneid kogu maailmas.

Teksti loeti eesti keeles

Hea ajaviide. Tore oli lugeda peategelaste omavahelist nääksutamist ja lohede ja ratasnike vahelist sõprust. Idee hea aga midagi jäi feelingus puudu. Liiga ette arvatav . Lõpu pärast saab nelja muidu oleks viie saanud. Lõpp kuidagi vajus ära.
Teksti loeti inglise keeles ja eesti keeles

Viidates Andri eelnevale arvustusele - mind ei häirinud lugemisel need nimetatud rabavad ebaloogilisused ja usun, et oskaksime neid kambaga veel paraja portsu välja tuua. Ma vist umbes teadsin, mida tädi Annelt oodata, ning ta vaeseke peab andeks andma, et ma naersin mitte nende kohtade juures, kus ta teadlikult nalja tegi ;-) Kõik siin maailmas käib alla ja (kuigi ma võin eksida) umbes raamatu kirjutamise ajal võttis paigalt ulme uuem laine, mille varasemad toimetajad oleksid tehnilise küündimatuse pärast välja praakinud. Vist on maailmas inimesi, kes ei ole kunagi päriselt aru saanud, kuidas linnud lendavad ja aeg on nende jaoks nagu lapitekk, mida annab voltida kuidas tahad, sest põhjuse-tagajärje seos kui kontseptsioon käib neil üle mõistuse. (Näiteks vahele-minek - palju seal seda külma ikka oli? Absoluutne null? [räme naer] Vaakum? Kui palju ümbritsevast lohe kaasa sai võtta?)

Mulle see raamat meeldis. Vist on asi selles, et teatud metafüüsilisel tasandil olen autoriga nõus - mehed peavad tööd tegema ja naisi imetlema. See ei ole vist küll päris see, mida tädi mõtles, aga mul ei ole midagi selle vastu, et naised kenad välja näevad ja aeg-ajalt su tähelepanu ilmsetele lollustele juhivad - nad mõtlevad teistmoodi ja teistsugust maailmanägemist enda kõrval omada on tohutu eelis; peetakse ju koerigi, et nad haistaksid seda, mida inimese nina ei tunne… Ja vat siin oli piir lubatud ja lubamatute naljade vahel - see viimane lause paneb feministid mürki pritsima.

Ka sisu on eelnevalt piisavalt valgustatud. Nõustuda jääb ka sellega, et esimene 2/3 raamatust oli pea viievääriline, siis aga jooksis kõik nagu herned kõrinal lehtrist alla ühte kotti. Raamatut teist korda üle lugedes oli esiots veelgi enam nauditav, sest taust ja detailid oli paigas. Tegelikult seletati maailma alused (neid muidugi omakorda seletamata) ära esimesel lehel - "nii on". Miks mitte? Selles raamatus on ulmele omast hõngu, vaimu rohkem, kui mõneski kosmosemadinas. Jah, paika pole pandud maailma füüsilisi aluseid, ent elu, võõras (ulmeline) elu on paika pandud tõeliselt hästi koos kõigi terminite ja seostega. Armas raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa yle kolme mitte kuidagi kohe. Ja miks ei saa? Seda on tegelikult juba eespool lahatud kyllalt pikalt laialt. Samas ei t6use käsi ka päris kahte panema, sest ajaraiskamiseks ma selle raamatu lugemist siiski ei pea.
Teksti loeti eesti keeles

Ei usu lihtsalt seda aegade "vahele" minekut. Liiga ebareaalne. Kuidas nad sügisel, kui loodus tiba teist värvi on, kohe ajareise ette ei võtnud. Kuidagi liiga lihtne oli see asi. Aga eks peategelasele tulnudki kõik lihtsalt kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates üks terviklikumaid teoseid kogu sarjast. Paratamatult tekib mõte, et ehk meeldiks ta veel rohkem, kui poleks neid arvutuid eellugusid, järgesid ja paralleelteoseid... Aga raamatu algusele paneks kohe viie mitme plussiga.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

No üle nelja see tekst nüüd küll ei saa - puudus lihtsalt (nauditavalt kirjeldatud) tegevus.
Sisu võiks kokku võtta paari lausega. Oli kõrgemast soost hävitatud suguvõsaga naistegelane. Oli lohedepealikust meestegelane, kes sama hästi kui röövis naistegelase, et kaitsta nende ühist planeeti pahade eoste eest.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav mida mõtles noor näitsik Anne McCaffrey kui ta sule kätte võttis ja asus lugejate ette maalima oma imepärast loheratsanike maailma?
Veelgi raskem on kirjeldada neid mõtteid, mis tekivad minul kui lugejal peale kaante sulgemist, eriti veel siis, kui arvustan juba teist korda käesolevat romaani.

Keegi tark mees on öelnud: "stiili on seal küll ja küll". Ise nimetaksin teose stiili nõrgaks, selliseks, mis lugemise kergsust eriti ei soodusta. Ja ega need dialoogidki kõige paremad polnud. Isiklikult veel ei tea kedagi, kes nõndaviisi nagu A.McCaffrey mees- ja naistegelased suhtleks.
Autor on jaganud teose tegelased kolme gruppi. Kõigil omad eripärad ja kindlad iseloomujooned ja alati mil võimalik, on toodud negatiivsed omadused välja. Olgu siis selleks mõni ahne ja valelik Kojaisand (nt Fax) või tujutsev ja armukade kuningannaemand (nt Lessa). Weyre (lohesid)käsitletakse kui puhtaid ja õilsaid loomi, kel telepaatiline võime oma peremeestega suhelda. Märkimist väärib ka asjaolu, et lohed on ainsad, kel teatav huumorimeel välja arenenud.

"Loheratsanikud" kui esimene osa pikast sarjast kätkeb eelnevate weyripealike vigade parandamise pikka protsessi ja planeedi elu kirjeldamist. Ei tea kas siis seepärast, et veidi ulmelisemaks teha või lihtsalt romaani mõõtu täis saada, on võetud sisse ka ajarännu temaatika. Miskipärast seisneb enamus probleemide lahendusi selles, et keegi ütleb juhuslikult mõne tobeda lause.

Nii noore naise kohta väga hästi kirjutatud, peaks vist siinkohal ütlema...

"Lohelennuga" kogub pikka lohesari alles hoogu -- tahtmatult tõmban paralleeli Rowlinguga, kes üsna sarnaselt on laskunud keerulisse romaaniseeria vorpimisse.

Romaani sisu ja mitmeid mõtteid iseloomustab hästi peategelase arusaamine elamisest: "Elamine on võitlus, et teha midagi võimatut ja hakkama saada -- või surra teadmisega, et oled püüdnud!"
"Lõpp hea kõik hea, kõige uue algus." Kui aega muu elamise kõrval üle jääb, siis isegi võite kaaluda lugemist -- äkki meeldib.

Mulle mitte eriti.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat erilisi emotsioone ei tekitanud, kuid tänu heale algusele ja lõpule on romaan ära teeninud just sell ülal nähtud hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Tsitseeriks ühte arvustajat, kelle arvustus kord silma hakkas - kirjutasin pika jutu, vajutasin vale nuppu ...

Lühidalt siis ütleks, et mulle meeldis loo tegevuspaik, pakkus põnevust ja huvi lohede ja nende ratsanikega tutvumine ning oli muidu kah lahe lugeda. Seiklused sellises maailmas mulle meeldivad. Mõned vead, mis minu jaoks silma hakkasid, on liiga tühised, et mainida.

Teksti loeti eesti keeles

Lohelennu olen tegelikult kohe pärast eestindamist ka läbi lugenud. Mäletasin sellest suuri kivilosse, kus tohututes kaminates lõõmas tuli, mingit punapeavärki, lohesid, ja et peategelane oli õbluke tütarlaps, kellele kõik tegid liiga, a kes pärast alles näitas. Mida näitas või mis seal täpsemalt toimus, ei mäletanud. Nüüd üle lugedes selgus ka, miks ei mäletanud. Nimelt on tegemist täiesti imeliku ja ebausutava saviga, mille mu alateadvus mu vaimset tervist silmas pidades ilmselt lihtsalt väga hoolikalt ära peitis. Kokkuvõttes, kulissid on vägevad, aga tegevus nagu varahommikuses väikelaste robotimultikas. Kolm miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Mõned aastad tagasi valiti Anne McCaffrey 22. ulmekirjanduse grand masteriks. Eelkõige põhineb tema staatus Perni loheratsanike saagal, mille avateos käesolev raamat on. "Lohelend" koondab endas kahte jutustust, millest esimene võitis kunagi Hugo ja teine Nebula. Raamatu peategelaseks on kena noor tütarlaps, kõrgest soost loomulikult, kes tänu mitmetele saatuse keerdkäkudele satub väljasuremisohus olevate loheratsanike juurde. Käes on jälle eoste langemise aeg, mis ähvardab elu planeedil täielikult hävitada. Koos ustavate kaaslastega peab peategelane selle ära hoidma. Üleüldiselt mulle McCaffrey poolt loodud maailm meeldib. See pole küll kõige usutavamate killast, kuid mingi mõnus hõng on sellel siiski küljes. Teine lugu on aga autori kujutatud inimsuhetega. See pidev tundlemine tüütab lõpuks ikkagi päris ära. Üldkokkuvõttes pole tegu kõige hullema raamatuga, mida ma lugenud olen. Põnev maailm ja huvitavad seiklused teevad selle küll üsna loetavaks, kuid siiski ei vääri see maksimumhinnet. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles