Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Viktor Pelevin ·

Generation «P»

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Generation «P»»
Viktor Pelevin «Omon Ra. Generation «P»» (2002)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.875
Arvustused (16)

Polnud mul mõtteski seda raamatut lugeda. Millegipärast sattusid ette just sellised arvustused, mis kõnealust tükki eriti kõrgelt ei hinnanud ja kuna ma olen ka ise täheldanud, et Pelevini lühilood on kõva kraadi võrra tugevamad, kui ta pikemad asjad, siis otsustasin, et ei hakka kirjanikus pettuma ja oma aega raiskama. Viimaseks telliseks mu otsuses oli duo Sinitsõn/Baikalov kogumikus "Fantastika 2000" esinev pilguheit Venemaa ulmele läbi 90-ndate, kus kõnealust tükki "nähtuseks" nimetati ja ulmepuristlikku rangust üles näidates täisväärtuslikuks ei peetud.

No ja siis andis Strugatski romaanile Pronksteo. Mida põrgut, mõtlesin ma ja hakkasin lugema.

"Kunagi elas Venemaal tõesti muretu noor põlvkond, kes suvele, päikesele ja merele naeratas ja "Pepsi" valis. /.../ Usutavalt oli põhjus selles, et NSV Liidu ideoloogid arvasid, et on olemas vaid üks tõde. Seepärast polnud põlvkonnal "P" tegelikult mingisugust valikut ja nõukogude seitsmekümnendate lapsed valisid "Pepsit" samamoodi, nagu nende vanemad Brezhnevit."

"Generation "P"" peategelaseks on Vavilen Tatarski, kelle veider eesnimi, mida pisikese mööndusega vast eesti keelde ühe iidse linnana tõlkima peaks, on kokku pandud "Vasili Aksjonovist" ja "Vladimir Iljitsh Leninist" ja kes pärast mõningaid elu keerdkäike copywriteriks saab. Võiks öelda, et raamat ongi lugu Vovast (sest esialgse nime vahetab ta esimesel võimalusel), tema elust oma ajas ning tõusust tippu, kuid see oleks äärmiselt lihtsustatud ja IMHO sisuliselt vale kokkuvõte. Nii keerulist raamatut ei saa niisama lihtsalt kokku võtta. Või kui, siis...

"…ära otsi kõiges sümboolset tähendust, sest muidu võid selle leidagi... "

Copywriteri elu Venemaa veidras tegelikkuses, kus kehtivad hoopis teistsugused arusaamad reklaamist ("Kui umbes pool "Absolutist" või "Smirnoffist" on veel joomata, jeep sõidab veel ja surm tundub millegi kauge ning abstraktsena, toimub tolle inimese peas, kes selle kõik kokku keetis, omapärane keemiline reaktsioon. Temas ärkab piiritu suurusehullustus ja ta tellib enesele reklaamiklipi.") ja ärist ( "- Seda ma tahtsingi kuulda! Kontrolllasu tegite? Kiidan!").

Et asi liialt lihtne ei tunduks, on Pelevin võtnud kasutusele tuntud mütoloogiarelvad. Tavaomasest solipsismist ja sotsrealismiga segatud budismist on aga talle sedapuhku väheseks jäänud ning mängu on toodud lai valik meelemürke (kärbseseenest LSD-ni) ning babüloonia-assüüria usundisegu. Ja siis muidugi Che Guevara teispoolsusest dikteeritud IDENTIALISM KUI DUALISMI KÕRGEIM STAADIUM, mida oli, tunnistan, tõeliselt raske lugeda, kuid millesse, nagu viimaks selgus, tõeliselt süveneda tasus. Kasvõi raamatu kui terviku kui sisuliselt olematuses kuubis toimuva mõistmiseks.

"… on iga inimene selle organismi rakuks, mida muinasaja ökonomistid mammonaks nimetasid. Täieliku ja lõpliku vabastamise rinde õppematerjalides on selle nimi lihtsalt ORANUS (suuperse). /.../ See närvisüsteem saadab mööda oma virtuaalset organismi laiali närvimõjundeid /.../ On kolme liiku mõjundeid. Neid kutsutakse oraalseteks, anaalseteks ja väljatõrjuvateks wow-impulsideks. /.../ Paradoks seisneb selles, et oranus asub organismina evolutsiooniliselt märksa madalamal, kui ükskõik milline ta rakkudest."

Võiks ju kiita, et Pelevin on end selle romaaniga ületanud ja raamat on meeletult hästi kirjutatud ja kirjanik mängib lugejaga nii nagu tahab ja igaüks saab vast sest romaanist omamoodi aru ja see on üllatavalt mitmetasandiline ja seda võib korduvalt ülelugeda, iga kord midagi uut leides ning avastades ja romaan jääb su mälusse püsima, nii et sa mõnest seosest alles palju hiljem vaimustusega aru saad, ent see kõik ei annaks kahjuks sisuliselt mitte muhvigi edasi.
Tühi sõnamulin. Paljukuuldud. Kulunud. Verbaalne puuks.

"THIS GAME HAS NO NAME."

Ma arvan, et tean, miks Strugatski selle romaani välja valis. Mulle tundub, et vana ning väsinud mees jälgis võõristust (ehk hirmugi) tundes juba pikemat aega, kuidas uue ajastu ahistavad asjad, kuigi palju ootamatumal või siis veidramal kujul, kui ta eales karta oleks osanud, elu üle võimust võtavad. Ja Pelevin oli lihtsalt esimene, kes nende asjade nimed ja näod suutis paljastada. Ja see on tähtis, sest ainult neid asju nime- ja nägupidi tundes on meil "vahest võimalik paralleelset elu elada, sest ilma selleta oleks tõeline liialt jäle."

Ja lõpuks...

"There they are in great dread,
For God is with the Righteous Generation!"

Teksti loeti vene keeles

Meeldiv kirjeldus tänapäeva Venemaast ja seal valitsevast sõgedusest, lisaks rohkesti mõnusaid nalju nii copywriterite kui uusrikaste aadressil. Tükk aega mõtlesin lugedes, et tore, aga kas ulmeliseks ka läheb või piirdubki see pool ainult kärbseseente söömisel tekkivate hallukatega. Aga pööras ulmeks küll, elegantselt ja usutavalt. Peaaegu küberpungiks. Või peaaegu PKDickilikuks. Mis tähendab, et alla viie ei tahaks panna. Üldistus on kena: Pepsi-generatsioon kui viie jalaga koer, millel ei tohi lasta ärgata. Ja televiisori-vaatamise õpetused on ka väga praktilised.
Teksti loeti vene keeles

Mina justkui ka selle ”Generatsiooni P” esindaja, mistõttu selleteemaline satiir tundus ysna tabav. Bardakk venemaal jms. oli samuti igati nauditav. Che Guevara läkitus rahvale oli pärl. Sealt edasi aga kippus raamatu teine pool pisut ära vajuma. Mitte kyll sel määral, et hinnet viiest madalamale saaks lasta.
Teksti loeti vene keeles

Tugevam, kui "Omon Ra", kuid IMHO jääb siiski alla "Tshapajevile ja Pustotale", kuigi mitte palju. Eelkribajad on olulise ära öelnud, mina tahaks viriseda tõlkimise ja toimetamise kallal... See, kui eestikeelses raamatus ikka Kandagar kirjutatakse, mitte Kandahar, on ilmselt tõlkija silmaringi ahtuse probleem, kuid selle võib veel andeks anda. Aga kui "In God we Monopoly" tõlgitakse joone all "Meil on jumalale monopol", siis selleks peab tõesti ikka eriline lammas olema!

7.08.2014: Paistab, et ma võlgnen Maiga Varikule vabanduse ilmaasjata lambaks kutsumise eest. Nimelt on Pelevini teosed täis autori enda poolt keel põses lisatud joonealuseid tõlkeid, mis moodustavad teose loomuliku osa... Hilisemates eestikeelsetes väljaannetes on otse öeldud, et need pärinevad autorilt, "Omon Ra. Generation P" (2002) kogumikus aga mitte. Muidugi ei ole Maiga Varik selles puudujäägis mitte kuidagi süüdi ja tema Pelevini tõlked võiksid olla eeskujuks kõigile, kes vene ulmet tänapäeval eestindavad. "Kandagar" on harv erand...

Teksti loeti eesti keeles

Nõustuma peab eelkirjutajaga selles, et viletsam, kui Tshapajev ja Pustota. Siiski arvan, et hindeks tuleb mulgi viis... kuid samas on selline tunne, et best before sellel raamatul hakkab vaikselt mööda saama. Nagu juba libedaks tõmbunud viineril. Kas on asi selles, et Venemaa hakkab meile kaugeks jääma või selles, et enam ei mäleta? Ei tea.
Teksti loeti eesti keeles

midagi vägivalda, segast elu ja rämedat realismi hindavale hingele. minule meeldis. üks elamusi viimase aja lugemisest, tänapäeva klassika kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles

Palju praktilisi nalju (tähendagu see seda, mida keegi tahab). Eks sitatreimise ja jumalakskujutlemise seost ole Eestiski tunda, nii et väga Vene-keskne ka polnud. Proovisin originaali ja tõlget võrrelda, midagi hirmsat küll ei leidnud. Suupärakluse sõnastamine oli vaimukas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tilk tõrva meepotis. Miks? Mulle lihtsalt tundus, et see romaan läks minust kuidagi mööda. Hästi kirjutatud, huvitavaid ideid ja osavaid kilde sialdas raamat küll, kuid üldkokkuvõttes ei mõjunud. Igav ka ei olnud, üpris meeldiv lugemine, lihtsalt ei meeldinud nii väga. Aga võib-olla ei saanud ma asjale lihtsalt pihta. Ka võib olla
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane, lihtsalt suurepärane - tahaks hüüda. Olulised momendid on tegelikult juba eespool ära öeldud - näiteks selle Che Guevara suupärakluse definitsiooni tahaks gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse hulka suruda ;-) Kui pisut viriseda, siis esiteks - kuigi ma saan aru nende sagedaste deliiriuminägemuste vajalikkusest raamatu kui terviku seisukohast - on ju terve see vene elu üks suur hallukas! - hakkasid pidevad hingerännakud ja pohmakas lõpuks vähe tüütama; teiseks ei oska venelased kirjutada mitte millestki peale Venemaa. No ei tule välja. Kui nad kirjutavad LA-st, tuleb välja Riia, kui Tiibetist, tuleb välja Kasahstan. Kui nad kirjutavad võõrastest eksootilistest usunditest, tuleb välja ebausu õpik ateistile, nii saepurune ja usutamatu on see. Aga kuradi hea raamat ikkagi!
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist «Generation «П»» kirjutamine on ühteaegu kerge ja raske tegevus.

Selle teksti peategelane kannab totakalt «nõukalikku» nime – Vavilen Tatarski. Nimi on sulam Vassili Aksjonovist ja Vladimir Leninist ning annab kenasti edasi seda skisofreeniat, mis nõukogude inimese ajupoolkerade vahel vohas. Ja ega see Vavileni (sõpradele Vova) elu teistsugune polnud: rahmeldas mis ta rahmeldas, kuni tundis et peab luuletades end igaviku käsutusse andma. Kuid, oh häda!, kadus riik, kus ta elas ning ka igavik nihkus kuhugi mujale ära. Tatarskist sai eneselegi ootamatult copywriter.

Siiani oli suht lihtne kirjutada, aga edasi läks tegevus sedavõrd tempokaks ja ajuti ka segaseks, et mingigi adekvaatse ülevaate andmine on juba suhteliselt tänamatu tegevus. Ja kas seda olekski vaja? Ma pole siin esimene arvustaja ning romaan on ka juba üle kahe aasta maakeeles kättesaadav.

Hindeks kindlasti viis, kuid see viis on mitu kraadi nõrgem, kui romaanile «Чапаев и Пустота» antud viis.

Teksti loeti vene ja eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles