No ja siis andis Strugatski romaanile Pronksteo. Mida põrgut, mõtlesin ma ja hakkasin lugema.
"Kunagi elas Venemaal tõesti muretu noor põlvkond, kes suvele, päikesele ja merele naeratas ja "Pepsi" valis. /.../ Usutavalt oli põhjus selles, et NSV Liidu ideoloogid arvasid, et on olemas vaid üks tõde. Seepärast polnud põlvkonnal "P" tegelikult mingisugust valikut ja nõukogude seitsmekümnendate lapsed valisid "Pepsit" samamoodi, nagu nende vanemad Brezhnevit."
"Generation "P"" peategelaseks on Vavilen Tatarski, kelle veider eesnimi, mida pisikese mööndusega vast eesti keelde ühe iidse linnana tõlkima peaks, on kokku pandud "Vasili Aksjonovist" ja "Vladimir Iljitsh Leninist" ja kes pärast mõningaid elu keerdkäike copywriteriks saab. Võiks öelda, et raamat ongi lugu Vovast (sest esialgse nime vahetab ta esimesel võimalusel), tema elust oma ajas ning tõusust tippu, kuid see oleks äärmiselt lihtsustatud ja IMHO sisuliselt vale kokkuvõte. Nii keerulist raamatut ei saa niisama lihtsalt kokku võtta. Või kui, siis...
"…ära otsi kõiges sümboolset tähendust, sest muidu võid selle leidagi... "
Copywriteri elu Venemaa veidras tegelikkuses, kus kehtivad hoopis teistsugused arusaamad reklaamist ("Kui umbes pool "Absolutist" või "Smirnoffist" on veel joomata, jeep sõidab veel ja surm tundub millegi kauge ning abstraktsena, toimub tolle inimese peas, kes selle kõik kokku keetis, omapärane keemiline reaktsioon. Temas ärkab piiritu suurusehullustus ja ta tellib enesele reklaamiklipi.") ja ärist ( "- Seda ma tahtsingi kuulda! Kontrolllasu tegite? Kiidan!").
Et asi liialt lihtne ei tunduks, on Pelevin võtnud kasutusele tuntud mütoloogiarelvad. Tavaomasest solipsismist ja sotsrealismiga segatud budismist on aga talle sedapuhku väheseks jäänud ning mängu on toodud lai valik meelemürke (kärbseseenest LSD-ni) ning babüloonia-assüüria usundisegu. Ja siis muidugi Che Guevara teispoolsusest dikteeritud IDENTIALISM KUI DUALISMI KÕRGEIM STAADIUM, mida oli, tunnistan, tõeliselt raske lugeda, kuid millesse, nagu viimaks selgus, tõeliselt süveneda tasus. Kasvõi raamatu kui terviku kui sisuliselt olematuses kuubis toimuva mõistmiseks.
"… on iga inimene selle organismi rakuks, mida muinasaja ökonomistid mammonaks nimetasid. Täieliku ja lõpliku vabastamise rinde õppematerjalides on selle nimi lihtsalt ORANUS (suuperse). /.../ See närvisüsteem saadab mööda oma virtuaalset organismi laiali närvimõjundeid /.../ On kolme liiku mõjundeid. Neid kutsutakse oraalseteks, anaalseteks ja väljatõrjuvateks wow-impulsideks. /.../ Paradoks seisneb selles, et oranus asub organismina evolutsiooniliselt märksa madalamal, kui ükskõik milline ta rakkudest."
Võiks ju kiita, et Pelevin on end selle romaaniga ületanud ja raamat on meeletult hästi kirjutatud ja kirjanik mängib lugejaga nii nagu tahab ja igaüks saab vast sest romaanist omamoodi aru ja see on üllatavalt mitmetasandiline ja seda võib korduvalt ülelugeda, iga kord midagi uut leides ning avastades ja romaan jääb su mälusse püsima, nii et sa mõnest seosest alles palju hiljem vaimustusega aru saad, ent see kõik ei annaks kahjuks sisuliselt mitte muhvigi edasi.
Tühi sõnamulin. Paljukuuldud. Kulunud. Verbaalne puuks.
"THIS GAME HAS NO NAME."
Ma arvan, et tean, miks Strugatski selle romaani välja valis. Mulle tundub, et vana ning väsinud mees jälgis võõristust (ehk hirmugi) tundes juba pikemat aega, kuidas uue ajastu ahistavad asjad, kuigi palju ootamatumal või siis veidramal kujul, kui ta eales karta oleks osanud, elu üle võimust võtavad. Ja Pelevin oli lihtsalt esimene, kes nende asjade nimed ja näod suutis paljastada. Ja see on tähtis, sest ainult neid asju nime- ja nägupidi tundes on meil "vahest võimalik paralleelset elu elada, sest ilma selleta oleks tõeline liialt jäle."
Ja lõpuks...
"There they are in great dread,
For God is with the Righteous Generation!"