Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. G. Wells ·

The Invisible Man: A Grotesque Romance

(romaan aastast 1897)

ajakirjapublikatsioon: «Pearson`s Magazine» 1897; juuni - juuli [ajakirjaversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Nägemata mees»
Tartu, 1913

«Nähtamatu»
H. G. Wells «Nähtamatu. Inimjumalad» (1968)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
11
2
0
0
Keskmine hinne
4.444
Arvustused (27)

Wellsi üks kuulsaimaid ja vaieldumaid lugusid. Ulmekirjanduse klassika. Kes pole lugenud, tehku seda kindlasti! "Neli", kuna mulle meeldis vähem kui "Ajamasin" ja "Maailmade sõda".
Teksti loeti eesti keeles

Klassika tõepoolest.Lugu andis lugeda ja ei hammustanud. Mida sisu kohta öelda ... ei tea miks aga mulle tundus, et kogu see jahumine nähtamatu ümber oli tiba imelik.Nojah see on minu arvamus aga kui mina oleks nähtamatu siis hoiaks pahandustest eemale.Ja mille pärast nähtamatu inimestele ei meeldinud? Hirmutas neid teadmine, et keegi kuskil kunagi võib jälgida , tappa neid , mida iganes? See ots jäi minule lahtiseks. Viie panen sellepärast, et kogu lugu oli arusaadavalt kirja pandud polnud mingeid "Jumalaid masinast".Tekkis pea sarnane tunne Tolkieni saagadega.Loosse oli võimalik sisse elada,mõelda mida mina teeks jne. Ühinen eelkirjutajaga,lugege!
Teksti loeti eesti keeles

Sada aastat vana techno-sugemetega seiklusjutt. Ainus nii kaua aega tagasi kirjutatud raamat, mille lugemisel see vanus üldse nii väga ei häirinud. Wells oli tõeline suurmeister, kui ta oleks elanud hiljem, oleks temast ehk saanud Asimovi taoline sõnavõlur, aga kes seda ikka nii täpselt oskab öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid romaane, seda nii teiste H. G. Wells`i romaanidega kõrvutades, kui ka üleüldse. Selliseid lugusid on vähe. Too N Liidus (vist) tehtud film oli ka omaette tase, andes edasi raamatu, mitte mõne segikammind filmimehe nägemusi. Viis raudselt.
Teksti loeti eesti keeles

Paremuselt ilmselt maailmade sõja järel Wellsi teine teos. Psühholoogiliselt usutav ja traagiline lugu hullust (?) eksperimentaatorist ja tema õnnetust eksperimendist. Lugemine küll kellelegi kahjuks ei tohiks tulla.
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wellsi parim romaan! Mäletan õndsusega seda hetke, kui romaani lugema hakkasin... See nähtamatu saabumine oli selline lummavalt salapärane stseen, millega ainult mõni õudusromaan hiilata suudab. Tekitas teatavat oodatavat õõva ja ängi. Sihukest kirjeldust SFst (ja ka Fantasyst) tavaliselt ei leia. Sorry! Wellsi selles (SF) romaanis on ju. Ka edasi läheb hästi loed ja loed ning aina naudid. Tükk aega mõtlesin, et raamatu headus on mulle nostalgiline nähtus, paari nädala eest lugesin romaani uuesti läbi - lumm ja võlu on endine. Sisust pole mõtet siin rääkida: on ju kõik eelkõnelejad üsna kõrgeid hindeid andnud ning kõik nad näivad ka üsna erinevaid tekste hindavat... Järelikult tasub vist tõesti kõigil ulmefännidel läbi lugeda. EI, KÕIGIL ULMEFÄNNIDEL TULEB "NÄHTAMATU" LÄBI LUGEDA! Tehke seda kasvõi selle arutult mõttetu Asimovi-Tolkini laadungi vahel, mida te ennastsalgavalt läbi närite. Pole ma ka eespool sõna võtnud härra Tennisbergiga nõus: Asimovist ei saa kunagi (ega ka saanuks) Wellsi. Kes roomama loodud, see lendama ei õpi! (See polnud mõeldud Asimovi solvamiseks.) Tegelikult kirjutas HGW ka ulmeromaanid olustikuliste romaanidena. Sestap see nürida rahvahulga reaktsioon nii nõme ka oligi ning seetõttu ka sellele sedavõrd palju tähelepanu pöörati. Inimesed on ju sellised: kõik mis teistsugune, on kahtlane, kui mitte ohtlik. "Nähtamatul" on originaalis (vähemasti vanadel väljaannetel) alapealkirjaks märgitud "teaduslik seiklusromaan" - nii teda ka lugeda tuleb. Lõpuks: tõlge on võrratu. Lugesin seda raamatut inglise keeles ka, aga eesti keeles loetule ei andnud see karvavõrdki juurde, sestap sai pandudki, et lugesin eesti keeles. Originaali lugemine ei andnud, mulle rohkemat, kui teadmise, et nüüd on ka originaal läbi loetud. PS: Allpool on üles loetud ports teaduslikke apsakaid, mida HGW justkui poleks tähele pannud... tegelikult teadis Wells neid asju väga hästi... ta püüdis üsna püüdlikult mööda hiilida sellest, et Griffin peaks pime olema... Aga õnneks oli Wells kirjanik ning ta allutas teaduse kirjandusele, mitte vastupidi... tänu sellele on meil olemas suurepärane romaan!!!
Teksti loeti eesti keeles

Raamatul pole viga, kuid see õnnetu eksperimentaator oleks võinud rohkem sümpaatne olla ja nürile rahvamassile sellega rohkem vastanduda. Üldiselt mulle ei meeldi, et geniaalseid teadlasi muidu "metsapoolsetena" kujutatakse. Aga päris nii see ka just ei olnud, eks 100 aastat tagasi oli pisut teine mõttelaad.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata üks läbi aegade tuntumaid ulmekaid üldse. Üks sellistest, mida teavad sageli ka need, kes ulmet miskiks ei pea. Tänapäeval tundub võõrastavana Wellsi realism. Kõik, mida ta kirjeldab on alati ääretult tõepärane. Iseäranis käib see tõdemus nimelt "Nähtamatu" kohta. Ka see, et "hull eksperimentaator" ei olnud mingi superpositiivnekangelane käib selle reaalsuse juurde. Ta oli lihtsalt üks kurva saatusega mees. Mõnes asjas oli ta tark, mõnes rumal, nagu me kõik. Viit siiski ei pane - absoluutne tipp see teos siiski ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi arust on Wells suurim ulmekirjanik ning kõik, kes temast kõrgemal on seisavad lihtsalt tema õlgadel. Tegemist on kahtlemata ulmekirjanduse klassikaga, kuid see ei välista kerget kriitikat ebateaduse ja loogikavigade pihta. Esiteks: Nähtamatu ise ju leiutas oma esialgsete eksperimentide käigus läbipaistva villase riide, miks ta seda ei kasutanud? Teiseks: Kui kass muutus nähtamatuks, pidi ka kassi nahk muutuma, seega sai riiete probleemi ka teistpidi lahendada. Kolmandaks: NÄHTAMATU PEAB OLEMA PIME! Silma võrkkestal ei saa kujutist tekkida, kui võrkkest on läbipaistev.
Teksti loeti eesti keeles

SUURE KIRJANIKUNA võlub sõnameister romaani lehekülgedel esile algul võõrastemaja “Tõld ja Hobused” ning seejärel kohalike elanike nähtuna ka kummalise võõra. Aastaid pärast romaani ilmumist kirjutas Wells, et teadlase ja ühiskonna vaheline suhe allub teatud skeemile: teadlane teeb avastuse, keegi teine saab seetõttu rikkaks. Griffin kavatseb rikkuda seda reeglit. Ta ei mõtlegi oma leiutist loovutada teistele, vaid tahab seda ise kasutada. Griffini eesmärgiks ei ole rikastumine, te räägib Kempile: “...Ja see nähtamatu mees peab kehtestama hirmuvalitsuse. ... Kõik need, kes tema käskudele ei allu, peab ta tapma...” Kuigi Griffin tekitab kaastunnet, on õiglane, et ta lõpuks hukub. Muud mõistlikku lahendust Griffini ja ühiskonna vastuolul ei ole. Tõesti hästi kirjutatud teos. Ulmes kulus kõvasti üle poole sajandi, et midagi samaväärset luua. Mulle meeldis ka tõlge.
Teksti loeti eesti keeles

Wellsi parimaid raamatuid. Ta on suutnud luua hämmastavalt mõjuva ja usutava atmosfääri. Nähtamatu on niivõrd huvitav tegelane, et HGW romaanile järgnes terve müriaad filme (kusjuures mõned on päris head ja vaimukad), raamatuid, jutte jms. Raamatu algus meenutab tõesti rohkem õudukat kui ulmet, kuid ta muutub suhteliselt ruttu SF, milleks raamat on ka mõeldud. Kui nüüd arvesse võtta kõiki teaduslikke vigu, mida Wells tegi, siis need on lihtsalt paratamatud. Kui Nähtamatu oleks pimedaks jäänud, poleks ta midagi teha saanud. Kui ta oleks kasutanud nähtamatut riiet, oleks teelt kadunud mitmed probleemid, millele Wells rõhus jne. Seega oleks lihtsalt teaduslike vastuolude tõttu jäänud sündimata sedavõrd huvitav tegelaskuju nagu Nähtamatu. Raamatus häiris mind ainult üks asi — Griffini kujutati hulluna, kes unistab diktaatori toolist. Ma nõustun täielikult härra Muinasmaaga, et kõiki geeniusi pole vaja kujutada hullude võimuihkajatena. Raamat on aga muidu huvitav ja tõesti hästi kirjutatud, nii et lugeda tuleb igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Tavaline põnevusromaan ulmelise elemendiga stiilis - mis siis kui. Omal ajal võis olla teedrajav (milles ma kahtlen), praegu on x-filede näol kõik kohad sarnast pahna täis. Mulle ei piisa kui raamat jätab lugemisel mõlkuma vaid ühe mõtte -- "Mida ma oleksin paremini teinud?". Peale üldidee peavad mõtlemisainet andma ka pakutud lahendused ja arengustsenaariumid. Raamatu päästab vaid professionaalne kirjanik kes selle kirjutanud on.
Teksti loeti eesti keeles

Nägin seda nõukogude filmi enne raamatu lugemist, kuid see ei seganud. Raamat jättis veidi teistsuguse mulje, kui film. Mulle meeldis väga.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kahtlemata väga kuulus ja hea teos, kuid mulle meeldis "Maailmade sõda" rohkem. Üsna huvitav teema ja selle lahendus.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et kirjanduslikult vist HGW parim raamat. Ängistav ja tõepärane. Ühinen Jürkaga - kohustuslik kirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

On jah kohustuslik kirjandus ja ikka selle poole pealt. et "kuidas peab". Vaidlen tuliselt vastu k6igile, kes seda seiklusromaaniks peavad, kuigi sekluslik element seal kahtlemata see on. Ma ei oska öelda, kas Wells kirjutas taotluslikult (tava)inimeste käitumisajenditest jutustava loo v6i tuli see kogemata välja. Mina olen igaljuhul inimkonnast sama halval arvamusel, kui lp H. G. Wells. Eriti sympatiseeris mulle see, et kogu romaani peale ei olnud vist mitte yhtegi sympaatset tegelast. Ilmselt aegumatu lugu.
Teksti loeti eesti keeles

The Invisible Man on õudus-ulmelugu. Jutustus algab 19. sajandi lõpus Lõuna-Inglismaa väikeses külas, kui ühel kibekülmal talveööl saabub kohalikku võõrastemajja veider tundmatu. Tegelane on pealaest jalatallani riietesse mässitud, nägu sidemetega kaetud ja silmi varjamas suured tumedad prillid. Võõrastemaja perenaise kõhklused hajutab ta korralikult makstud rahaga ja teatab, et kavatseb pikemaks peatuma jääda.
 
Peagi toimetatakse võõrastemajja suured kastid raamatute, laborivarustuse ja kemikaalidega. Kuid lisaks muudele veidrustele on tundmatu ka kohutava iseloomuga - tihti katkestavad tema tööd metsikud raevupursked, mille käigus ta oma laborit purustab, siis jälle passib ta päevade kaupa sünges masenduses niisama. Kuude möödudes süveneb järjest ka seletamatu hirm, mida ta kohalikus külarahvas tekitab...
 
Minu jaoks oli see kolmas kord "Nähtamatut" lugeda ning esimest korda originaalkeeles. Huvitaval kombel on minu arvamus igal lugemiskorraga kraadi võrra langenud, hoolimata loo mõnedest märkimisväärsetest tugevustest. Üheks selliseks tugevuseks on õuduselement, mistõttu loekski ma seda teost eelkõige õudusulmeks. Seda toetab ka asjaolu, et enamus loo hilisemaid töötlusi on tehtud just nimelt õuduse võtmes.
 
On ju üsna selge, et see lugu on eelkõige variatsioon "teadlane loob koletise, keda ta kontrollida ei suuda" teemal, mille eelkäijaks on Mary Shelley "Frankenstein", aga ka näiteks Robert Louis Stevensoni "Kummaline lugu dr. Jekyllist ja mr. Hyde'ist" ja Wellsi enda "Doktor Moreau' saar". Hoolimata teaduslikust aluspõhjast on need kõik oma olemuselt just õuduslood.
 
Õuduse teeb siin mõjusaks autori sõnameisterlikkus õhkkonna loomisel. See algab kohe esimesest lausest ning tõuseb aeglaselt ja oskuslikult kuni plahvatusliku kokkupõrkeni umbes poole raamatu peal. Loo teine pool langeb aga paraku totrasse ja tüütusse tagaajamisse, kus ainus kõrgema kvaliteediga osa on peategelase jutustus oma eksperimendist (ja ehk veel ka täiesti viimane stseen).
 
Probleem ongi minu jaoks selles, et pärast esimese saladuse paljastamist ei ole autoril enam suurt midagi öelda. Nähtamatu peategelane on algusest peale olnud täielik sotsiopaat ja kogu loo mõtteks on lihtsalt "lurjused kasutavad võimu halvasti". Kuigi Wells kipub ka oma teistes teostes moraliseerima, on tal tavaliselt siiski natuke rohkem tähendusi varuks.
 
Kui ka teaduslikust põhjast rääkida, siis öeldi juba peagi pärast loo esmailmumist, et nõnda kirjeldatud nähtamatus poleks täielikult võimalik, sest silmadel on nägemiseks vaja valgusele reageerida. Siiski arvan ma, et autor oli sellest teadlik (mida näitab peategelase jutustus sellest, kuidas ta kassi peal oma meetodit testis) ja ta lihtsalt loobus väikesest osast teaduslikust tõest loo huvides. Teiste, suuremate teemade kõrval pole see küll mingi puudus.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Veidralt kaua pole see raamat minult hinnet saanud, ja nüüd kisun keskmist alla ... Ehk häirib alguse õudukasarnasus, mis loo keskel komejandiks tahab muutuda.
 
Siiski on kõigile soovitatav lugemisvara.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles