Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lloyd Alexander ·

The Black Cauldron

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Must pada»
Tallinn «Tiritamm» 2000 (10 pluss)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
2
6
2
0
Keskmine hinne
3.462
Arvustused (13)
Laur Salundi

Seesama karvaste ja suleliste kamp, kes eelmises osas ("Kolme raamat") sehkendas, saab sedapuhku ülesandeks leida üles pealkirjas märgitud tume kolakas. Abiks antakse ka paar muud mehikest kaasa ja läheb lahti järjekordne seiklus...

Parem ta on kui eelmine osa (pisut), kuid viieni ei küüni ka parema tahtmise juures, olgugi et must potike on mõnusalt sünge ja teine pool raamatut üpriski huvitav, tekkis esimesel poolel küsimus, et kas jälle seesama jama???

Paistab, et igasugused seiklusfantaasiad hakkavad ennast minu jaoks jälle ammendama, ei jää vist muud üle kui nendega vahet pidada mõni aeg...
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Oli selle algusega nüüd siis kuidas oli, lõpp oli sel piisavalt segane, keerukas ja huvitav, et asja vastu huvi tunda. Juba alates robot Marvini hingesugulasest vahimehest tekkis tunne, et kui sealugu oli nii noorema-keskmisema kooliea vahel, siis see pakub ehk midagi ka mulle endale - ja pakkuski.

Kui esimeses loos aeti taga siga, siis nüüd pada - ja paraku mitte selleks, et siga nüüd ilusasti patta pista. Keegi pistetakse sinna patta lausa vältimatult, aga kes?

Selle teose suurimaks plussiks on aga kindlasti kolm lõbusat nõiamoori soode ja rabade vahelt, kellede hobiks on isetehtud kärnkonnade kollektsioneerimine.

See pajalugu tundub olevat lisaks sellele, et on tõsisem, süngem ja mitmeplaanilisem, ka lõbusam - sest siinsed naljad olid mulle palju loetavamad, kui esimese osa omad.

Kes nüüd esimest osa lugedes väga ära kohkus, sel tasub siiski seda raamatut lugeda - arvamus sellest maailmast paraneb kindlasti!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Suhteliselt kole näide fantaasiakirjandusest kui vaid infantiilidele mõeldud sisutust lobast, kus helges võtmes, möödaminnes lahendatakse röögatult üledimensioneeritud muinasjutusaladusi. Niisiis - pseudoajaloolisel taustal hakatakse lahendama pseudoprobleemi - et miski pott vaja kätte saada. Loomulikult manööverdab autor lahendust leidma veidra pundi ebausutavaid peletisi ja noori, kes igasuguse loogika järgi selleks väga halvasti sobivad. Aga autorile ei ole ju miski võimatu... Ja nii laotab end lehekülgedel ebaasjakohaselt käituvate tegelaste loogikavaba jant, mis meenutab natuke malemängu, mida mängivad kaks arvutit ühekäigulise ettemõtlemisega - peale iga käiku sa tead, mis järgmiseks tuleb... Lugege, kui tõesti mitte midagi targemat teha pole.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Kuna sarja esimene osa oli ysna piinlikusttekitav, vajasin teise kättevõtmiseks soovitust, et see pidi eelmisest parem olema. Yllatuseks mingil määral lõppkokkuvõttes isegi oligi. Hoobilt pealevajuvad klisheed panid muidugi hambaid kiristama, kuid eelkõige tänu soos elavale nõiale tundus, et ma polegi kahte tundi oma elust mõttetult maha kandnud. Soonõid oli ehe - väga ohtlik isegi oma sõbralikkuses, käitus täiesti ettearvamatult ja tegi sarmikaid sigadusi, mis oleksid vabalt võinud suvalise tuju ajel ohvritele väga fataalseteks osutuda. Nõia tegelaskujus ei olnud kyll järeleandmisi tehtud ja tulemus oli tase.

Yrgpositiivsete kangelaste ette seatud lõppvalik oli irooniline ja igasugune positiivsus sai seeläbi puhtalt seljatatud. Kangelane ei suutnud ennast ohverdada ja hakkas pada mööda ilma vedama, et teist lolli leida, kes sinna sisse roniks ja seeläbi maailma (kyll oma elu hinnaga, eksole) kurjusest vabastaks or something. Tegelikult toimus sel hetkel reaktiivkiire õilsa hinge degeneratsioon. Autor seda muidugi ei sõnastanud ja vältis võimalikult selle piinliku olukorra analyysimist, kuid asjad on, nagu nad on. Mistõttu oli raamatul kokkuvõtvalt enesekyyniline maik man.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Kaootiline sündmustik ja tegelaste käitumises igasuguse kaine mõistus eja loogika puudmine tirivad hinnet alla. Kohati lasteka kohta liiga dramaatiline.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Prydaini kroonikate teises osas ajab seakarjuse abi Taran koos oma sõpradega taga musta pada. See raamatule nime andnud asi omab võluväge, mille abil saab soovi korral tekitada terve surnute sõjaväe. Selge, et pada tuleb leida ja hävitada.

Muus osas ei oska seda esimesest osast ei paremaks ega halvemaks seada, aga soonõiad olid küll värvikad tegelased ja üsna hirmuäratavad.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles