The Time Machine on ajarännu-ulmelugu, mida jutustab raamatus oma sõpradele üks Victoria-aegse Inglismaa härrasmehest leiutaja. Ta väidab, et ajas rändamine pole mitte ainult teoreetiliselt võimalik (tema sellekohaste argumentidega on pea kõik koosviibijad nõus), vaid et ta on ehitanud ka toimiva ajamasina ja rännanud sellega tulevikku.
Ta räägib, kuidas ta jäi ajareisil poolkogemata pidama aastas 802 701. Algselt näis see tulevikumaailm talle peaaegu paradiisina - kogu maa oli muudetud suureks aiaks, hävitatud olid kõik ohtlikud loomad kuni tüütute putukateni ja kõrvaldatud olid ka kõik haigusetekitajad. Tulevikuinimesed, kes nimetasid end eloideks, veetsid kogu aja ainult lõbutsedes, süües ja magades.
Samas aga olid eloid intellektuaalselt mandunud peaaegu laste tasemele. Ning kui mingid tundmatud jõud röövisid peategelase ajamasina ja jätsid ta sellega tulevikku lõksu, hakkas talle tunduma, et kõik pole nii nagu esialgu paistis. Veelgi kahtlasemaks muutusid asjalood siis, kui sai selgeks, et muidu süütud ja muretud eloid kardavad paaniliselt pimedust...
Ma mäletan, et lugesin "Ajamasina" maakeelset versiooni esmakordselt suhteliselt noorelt (vist kohe tõlke ilmumise järel) - ning see jättis mulle väga võimsa mulje. Põneva loo sisse oli siin istutatud mõtteid, millest ma tollal ehk vaid poolenisti aru sain, kuid mis panid mind kindlasti tahtma, et ma rohkem mõistaksin.
Iseenesest nüüd tagasi vaadates ei ole muidugi tegemist väga keerulise looga. Hiljem on juba sellised ulme kuldaja meistrid nagu Asimov, Bradbury ja Heinlein ajarännu-teemal palju rabavamaid lugusid loonud - rääkimata veel kõigist hilisematest autoritest. Ilmus ju lugu ikkagi praeguseks 125 aastat tagasi ning näiteks ajarändude populaarseimat, sellest tulevate paradokside teemat ei puuduta see üldse.
Kuid ma olen ka täna kindel, et tegemist on suurepärase looga, millel pole küljes pea ühtegi ajahamba jälge. Esimese ajarännu-loona on see aga peaaegu täiuslik. See annab täpselt piisavalt mõtteainet esimesteks ühiskonna- või sotsioloogiliste arengute alasteks arutlusteks, nagu vundament, mille peale saab edasist müüri laduma asuda.
Pikkuselt on see lugu oma idee jaoks samuti täpselt paras - erinevalt näiteks sama autori "Nähtamatust", mille puhul on teksti kaugelt rohkem, kui kandvat mõtet seal sees. Lisaks on siin loos (ja ka näiteks kohe järgmisena ilmunud "Doktor Moreau' saares") tunda autori nooruslikku julgust ja õhinat, mis mõnes hilisemas teoses kipub vanamehelikuks tüütuks targutamiseks manduma.
Sest on põhjust meenutada, et selle loo kirjutamise ajal ei olnud Wells veel edukas ja jõukas sotsialist vaid puruvaene intelligent. See väljendub selgelt ka siin loos, kus nii aristokraatiat kui ka töölisklassi vaadatakse põlastusega ning ülimaks väärtuseks tõstetakse inimmõistus ja teotahe. Noores Wellsis on selle teose kaudu näha palju enam Nietzschet kui Marxi.
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis peategelane ja jutustaja on üsna täiuslik kujutluspilt viktoriaanlikust härrasmehest, mille hulka kuulub pimedalt ennasttäis olek ja käitumine. See võib nii mõndelegi lugejale vastukarva käia, kuid minu arvates on see autori teadlik valik. On ju jutustaja tegelikult samasugune aristokraadist eloi, keda Wells oleks päriselus põlanud.
Hinnang: 9/10
