(romaan aastast 1972)
eesti keeles: «Maailma nimi on mets»
Ursula K. Le Guin «Maailmad ja metsad» 2002
Iseküsimus on see, miks peab kasutama SF atmosfääri läbinisti maistest asjadest kirjutamiseks? Paralleelid selle metsarahva ning indiaanlaste vahel on ilmsed. Üldiselt mulle selline asi ei meeldi, ulmelisel õhkkonnal peaks ikkagi alati mingi veenev põhjendus olema, ta ei saa olla asi iseeneses -- süzheeliinil on teoses ikkagi määravam koht kui olustikul ning valida tuleks selline olustik, mis süzheega kõige paremini haakub. Iga realistliku loo võib kirjutada ümber ulmeteoseks (nagu iga teadusulme loo võib ümber kirjutada imeulmeks), kuid loo väärtus sellest vaevalt paremuse poole muutub. Käesoleva teose puhul ilmselt mängis kõiepealt rolli asjaolu, et indiaanlaste ahistamisest kirjutatud raamat poleks Ameerikas ilmselt eriti populaarseks saanud, SF vormis asjal on palju laiem kõlapind. Teiseks oleks tulnud ära jätta rahvusvaheline sekkumine, mis kirjaniku sõnumis on ilmselt olulisel kohal. Kolmandaks oleks selline lugu suure tõenäosusega õnnetu lõpuga... Kokkuvõtteks, ma saan aru, miks kirjanik sellise süzhee just sellises vormis otsustas ära kasutada, kuid sellest hoolimata ei saa mööda vaadata puudustest, mis tulenevad teose liiga kitsast piiritletusest ning ulmezhanri võimaluste liig vähesest ärakasutamisest.
Mina arvan et kui ülemust poleks olnud oleks välja tulnud mulle oluliselt rohkem meeldinud jutt. Sellest, kuidas mingid redneckid lähevad kuhugi planeedile ja kukuvad seal jooma ning lagastama, olen juba liiga palju lugenud ja Le Guin ei lisa loetule midagi uut.
Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.