Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Word for World Is Forest

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Maailma nimi on mets»
Ursula K. Le Guin «Maailmad ja metsad» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
11
4
2
0
0
Keskmine hinne
4.529
Arvustused (17)

Jutustus kolonisaatoritest planeedil, mille asukatel puudub oskus tappa. Nimelt oskus, mitte aga võime. Kokkupuude inimestega sünnitab uue jumala, kes selle oskuse unedest tegelikkusse toob. Suurema tapatalgu tulemusena Maailmade Liiga küll peatab planeedi asustamise, tegelikkus aga jääb... Jutustus kolmest suust. Tegelased on küll grotesksed (leitnant Davidson on suisa verejänuline psühhopaat, hea saab surma, lausa pisar peab lugejal silma tulema) aga raamat on vaieldamatult hea.
Teksti loeti vene keeles

Teos sai 1973 Hugo kui parim lühiromaan. Uus Tahiti on väga kauge, väike ja metsaga kaetud planeet. Selle arukateks elanikeks on rohelise karvaga kaetud humanoidid, athsheanid. Mehed näevad unenägusid ja unistavad, naised seevastu võtavad igapäeva otsuseid vastu, nad on liikumapanev jõud. Athsheanid ei tunne tapmist seni, kuni planeedile saabuvad inimesed, kes hävitavad Maa kombe kohaselt metsi, orjastavad põliselanikud ning nakatavad neid tapmisinstinkti. Le Guin kujutab Uue Tahiti sündmusi kolme inimese vaatevinklist: Selver on kohalik mees, Luybov on humaanne uurija ning Davidson on lääne mõtteviisi ja elukommete esindaja, egoistlik ohvitser. Teos on Haini sarjas ajaliselt teine pärast romaani “The Dispossessed”. Kirjanik pole suutnud moraliseerimist vältida, mistõttu hindeks 4.
Teksti loeti soome keeles

Kahtlemata on lugu moraliseeriv, kuid sellist romaani on üldse väga raske absoluudselt ilma selleta kirjutada. Niipalju, kui mina aru saan, on üleüldse kolm moodust sõjast kirjutada -- 1)ühe poole vaatenurgast 2)inimsuse vaatenurgast, näidates tegelasi sõjaohvritena, ükskõik, millisel poolel nad ka ei viibiks 3)olustikuromaanina, milles sõda üksnes tausta rolli mängib. Teine viis ei tulnud siin kõne alla, kuna tegemist oli tehniliselt tunduvalt arenenuma rassi agressiooniga. Põhimõtteliselt oleks mulle meeldinud kolmas moodus rohkem kui esimene, kirjandusele lisab tegelastele nende isikliku elu kujutamise näol värvi ja elavuse lisamine ainult väärtust, samuti oleks rohkem kujutamist väärinud pärismaalaste eluolu. Romaani ülesehitus 1. punkti järgi tingib selle, et heade poolel on kõik head, mida elus kunagi ei esine. Mõne aasta eest oleks sellele viie pannud, nüüd aga saab teos nelja plussiga.

Iseküsimus on see, miks peab kasutama SF atmosfääri läbinisti maistest asjadest kirjutamiseks? Paralleelid selle metsarahva ning indiaanlaste vahel on ilmsed. Üldiselt mulle selline asi ei meeldi, ulmelisel õhkkonnal peaks ikkagi alati mingi veenev põhjendus olema, ta ei saa olla asi iseeneses -- süzheeliinil on teoses ikkagi määravam koht kui olustikul ning valida tuleks selline olustik, mis süzheega kõige paremini haakub. Iga realistliku loo võib kirjutada ümber ulmeteoseks (nagu iga teadusulme loo võib ümber kirjutada imeulmeks), kuid loo väärtus sellest vaevalt paremuse poole muutub. Käesoleva teose puhul ilmselt mängis kõiepealt rolli asjaolu, et indiaanlaste ahistamisest kirjutatud raamat poleks Ameerikas ilmselt eriti populaarseks saanud, SF vormis asjal on palju laiem kõlapind. Teiseks oleks tulnud ära jätta rahvusvaheline sekkumine, mis kirjaniku sõnumis on ilmselt olulisel kohal. Kolmandaks oleks selline lugu suure tõenäosusega õnnetu lõpuga... Kokkuvõtteks, ma saan aru, miks kirjanik sellise süzhee just sellises vormis otsustas ära kasutada, kuid sellest hoolimata ei saa mööda vaadata puudustest, mis tulenevad teose liiga kitsast piiritletusest ning ulmezhanri võimaluste liig vähesest ärakasutamisest.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu autor ise järelsõnas ütleb, oli selle raamatu kirjutamisel tunne nagu oleks seda dikteerinud maohaavadega ülemus. Le Guin oleks tahtnud kirjutada rohkem sellest unenägemise värgist, ülemus aga tahtis kirjutada ökoloogilise ja vaimse tasakaalu tähtsusest.

Mina arvan et kui ülemust poleks olnud oleks välja tulnud mulle oluliselt rohkem meeldinud jutt. Sellest, kuidas mingid redneckid lähevad kuhugi planeedile ja kukuvad seal jooma ning lagastama, olen juba liiga palju lugenud ja Le Guin ei lisa loetule midagi uut.

Teksti loeti eesti keeles

Hää lugu tsivilisatsioonide konfliktist ja indiviidide mõistmatusest. Liiga kontrastne võibolla, kuid säärane asi ongi alati kontrastne. Võibolla liiga vähe inimese muutumist arvestav, kas tegelikult inimene muutub? Mina usun küll, et muutub. Esemed muudavad inimest.

Sellegipoolest, viis. Sarja minu poolt loetutest seni parim raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ei taha nagu eriti viriseda. Jah, mõningad puudused küll olid, kuid see ei kahandanud asja väärtust. Ilmselt oleks saanud ka lugu pikemaks venitada, mõtiskleda pisut rohkem unenägude teemal, kuid kas see oleks midagi ka juurde andnud? Kes teab? Hea, huvitav ja nukker oli see jutustus Inimese piiratusest.
Teksti loeti eesti keeles

Mind moraliseerimine korraliku sotsiaalulme puhul ei häiri, pigem käib see asja juurde :)
Teksti loeti eesti keeles

The Word for World is Forest on kultuuriteemaline ulmelugu. Inimesed on parajasti koloniseerimas Uus-Tahiti nimelist planeeti ning kõik läheb sujuvalt - tööstuse jaoks langetatakse järjest metsa ja kaevandatakse maaki. Kohalik intelligentne liik (inimsarnased, kuid umbes meetripikkused ja üleni karvased metsaelanikud) on välja arendanud täiesti vägivallatu kultuuri ning inimeste sõjaväel pole seni isegi midagi teha olnud.
 
Seda kuni ühe hetkeni, kus sajad atšealased (niimoodi kutsuvad kohalikud ise oma planeeti) ründavad ühte inimeste eelposti, põletavad selle maha ja tapavad kõik, kelle kätte saavad. Selle kõigega on seotud kolm peategelast: atšealasi juhtinud Selver, endine inimeste vang; antropoloog Raj Ljubov, kes on tänu Selverile atšeade kultuuri kõige enam uurinud; ja lõpuks sõjaväekapten Davidson, keda seovad eelmise kahega tema sünged kuriteod.
 
Küsimus on ka eriti aktuaalne, kuna just äsja on Uus-Tahiti juurde jõudnud kosmoselaev kahe sõnumiga. Loodud on Maailmade Liiga (laeval on kaks saadikut Hainilt ja Tau Cetilt) ning välja on töötatud ülevalguskiirusel töötav sidevahend. Nüüd on koloniaaladministratsioonil võimalik Maaga otse suhelda ning nagu nad teada saavad, on vahepeal paljugi muutunud - kuid konflikt atšealastega ootab ikka lahendust...
 
Ma mäletan, et lugesin seda lugu korduvalt pärast maakeelse tõlke ilmumist (2002. aastal). Tookord avaldas see väga muljet, kuid vahepeal pole ma seda jälle pika aja jooksul ette võtnud. Kuigi lugu ise on jätkuvalt hästi meeles, oli mälestustesse vahepeal settinud mõte selle suhtelisest lihtsakoelisusest. Natuke samast teemast räägib ka autori enda eelsõna sellele loole (maakeelses tõlkes on sellest hästi lühike järelsõna).
 
Selle pärast ongi ilmselt hea aeg-ajalt asju üle lugeda, sest tegelikult on tegemist palju sügavama ja tõsisema teosega. Nagu tema puhul tavapärane, kasutab Le Guin siin palju erinevaid teemasid - kolonialismi, militarismi ja ökoloogilise tasakaalu teemad on küll kõige ilmselgemad, kuid kultuurilised, nagu keele ja kommunikatsiooni või unenäo ja reaalsuse teemad pole tervikpildi jaoks mitte vähem olulised.
 
Kõige kesksemaks teemaks aga on siin vägivald. Mitte ainult seetõttu, et vägivald (sh seksuaalne vägivald) moodustab olulise osa tegevusest, vaid ka sellepärast, et mingis mõttes uurib kogu lugu tsivilisatsiooni ja vägivalla omavahelist seost. Erinevad kultuurid annavad vägivallale erinevaid positsioone ning suunavad või piiravad seda erinevalt. Atšead on selle näiteks asendanud võistlusrituaalidega ja reaalse vägivalla aja jooksul täiesti kaotanud.
 
Inimeste vägivald, mis on nii reglementeeritud (sõjaväeline) kui ka individuaalne (ametlikult keelatud, kuid mida varjatakse või millele vaadatakse läbi sõrmede) on atšeadele nii arusaamatu, et neil puudub isegi ettekujutus, mida selle osas teha. Seda kuni hetkeni, kui Selver selle idee neile mõistetavaks teeb (andekas on see, kuidas mõisteid "tõlk" ja "jumal" atšeadel sama sõnaga tähistatakse).
 
Mingis mõttes on see teos ehk tõesti Le Guini kohta ebatüüpiline. Kui muidu kirjutab ta nagu kõigutamatu rahulikkuse positsioonilt, siis siia teosesse on oluliselt rohkem tunnet pandud. Samuti pole siin muidu kirjanikule omaseid pikemaid vaikuseperioode, kus teemadel on aega settida. Vastupidi, lühiromaani kohta on tegevus siin esitatud üsna maksimaalse tihedusega ning ei peatu oma liikumises hetkekski.
 
See kõik ei tee seda muidugi halvaks. Pigem on hämmastav, kui tõhusalt ja hästi autor kõik selle nii lühikese mahu juures teostada suudab. Kui üldse midagi kritiseerida, siis mõnes kohas on Vietnami sõja vari natuke liiga otsene (kopteritega sõdurid, kes pidevalt kanepit teevad, tõmbasid vähemalt minu mitu korda sealt maailmast välja). Kuid see on väike teema ning ei takista seda kokkuvõttes tippteoseks lugemast.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles