Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

Rocannon`s World

(romaan aastast 1966)

eesti keeles: «Rocannoni maailm»
Ursula K. Le Guin «Rocannoni maailm. Pagenduse planeet» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (21)
Arvi Nikkarev

See romaan avab Haini sarja. Planeet Hain on levitanud inimsugu enda ümber Linnutee elukõlblikele planeetidele. Eri tingimustel on inimesed aegade jooksul arenenud erilaadseteks. Ka eri planeetide kultuur varieerub tugevasti. Sarja sündmused saavad alguse 300-400 aastat pärast meid ja sari hõlmab umbes 2500 aastat.

Vaadeldavas romaanis toimub tegevus Fomalhaut II nimetul planeedil. Seal elab mitmeid humanoidseid rasse, arengutase on üldiselt pronksaja ja raudaja vahepeal. Neid rasse uurib Rocannon’i nimeline etnograaf. Mingisugused mujalt tulnud diversandid hävitavad etnograafi kosmoselaeva, tapavad ta reisikaaslased ja hulga eri rassist pärismaalasi. Romaan kirjeldabki võrratult Rocannoni ja kohalike elanike võitlust ülekaaluka vaenlase vastu. Vaenlased võidetakse ja nimetu planeet saab Rocannoni järgi enesele nime.Võitluse käigus omandab etnograaf planeedi algelistelt elanikelt ka midagi väärtuslikku: telepaatia. Tänu sellele planeedile saab telepaatiavõime (Haini) Planeetide Liidus üldkasutatavaks. Romaan on kaasahaarav ning traditsioonilisem kui Haini sarja auhinnatud neljas köide. Muidugi 5.
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Rätsep

Üks väga hea romaan, parimaid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Maani kummmardus Krista Kaerale, kelle kirjastus " Varrak" on jätkanud Le Guini eestindamist. Muide, Meremaa mulle eriti ei meeldi, aga Hain küll.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Muidugi on iga enesest lugupidav eestlane lugenud ühte Haini sarja raamatut - "Pimeduse pahem käsi". Kuhu minagi pidin pääsema.

Tahes-tahtmata hakkasin Rocannoni lugedes "Käega" paralleele tõmbama - võõrale planeedile jäänud Liiga esindaja satub plindrisse ja leidub üks (või rohkem) heatahtlik kohalik tänu kellele võidetakse lõpuks kõik raskused jne.

Ometi ei tundu hilisem romaan varasema kordusena, ega vastupidi. Le Guin on osanud välja mõelda ja ära kirjeldada piisaval hulgal erinevaid ökosüsteeme, mõistusega rasse ja ühiskondi. Jään lausa huviga ootama, milliseid olevusi kohtan järgmistes Haini raamatutes.

Meeldis ka see, et lõpp ei olnud eriti ülepingutatult happy. Oli lihtsalt selline normaalne lõpp, mis pani ühe inimese Maailmade Liiga skaalal kenasti tema õigesse perspektiivi.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Romaan on heaks näiteks, kuidas formaalselt teadusulme atribuutika abil tegelikult imeulmet kirjutada... Minu jaoks isiklikult läks asi liiale siis, kui tarulinnas rääkivad rotid kangelasi päästma hakkasid. Ilma selle taruseikluseta, mis muuseas polnud ka süzhee jaoks mitte millekski vajalik, oleks teos võibolla viie saanud, aga sellega koos pole see mingil juhul võimalik. Üldse on kummaline, et etnograaf mängib mingi üleplaneedilise keele ideega sellisel tasemel ühiskonda kujutades... Eriti loll oli see stseen, kus mingi elukas jõest kinni püütakse ja peategelane keeldub seda söömast, öeldes, et ta ei taha süüa midagi, mille puhul ta pole kindel, kas see järgmisel hetkel juhuslikult temaga rääkima ei hakka. Selles stiilis, jumala eest, meeldib mulle Aldissi "Legends of Smith`s Burst" palju rohkem ;)

13.02.2005: Veel sellest kaelakeevärgist rääkides, "Rocannons World" on jutustuse "Semley`s Necklace" edasiarendus. Jutustus oli minu meelest väga hea, selle romaanivariant aga pärmi täis ja paras jama. Hoiatav näide!
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Iseenesest mulle meeldis enam, kui "Pimeduse pahem käsi" (mis oli imho üsna vastik). Polegi vist ühtegi paremat lugu Le Guinilt lugenud.Meeldis just sellepärast, et oli selline stiilne fantasy ja sci-fi ühendus, kogu aeg lugesid nagu "Sõrmuste Isandat", vahepeal aga lasid ringi mehed kaitsekombensoonides ja lendasid helikopterid.Katsun ulmest just vaid sci-fid lugeda, kuid vahelduseks oli selline (heas mõttes) kompott täiesti söödav.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Kuidagi mõttetu tundus see retk. Ettevalmistamata. Läbimõtlemata. Paiguti jäi mulje, et kas need rtklejad on imbetsillid või siis ei loodagi nad elusana sihtpaika jõuda. Selle raamatu ainuke pluss oli tema lühidus.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Algul tundub, et tegu on pretensioonitu(ma) fantasy-seiklusega ja algus on vastavalt laadnalt ja enam-vähem põnevalt kirja pandud. Edasi torkab üha rohkem silma teatvat rabedust ja tooreid episoode. Peamiselt looduskirjeldusest koosnev reisikiri ei suuda enam suuremat pinget pakkuda. Lõpp sai aga väga hea, ning tõstab hinde "neljale". Rohkem ei saa anda - selleks on peategelane üsnagi skemaatiline ja ülitundlik naismees, nagu naiskirjanike teostes tihti ette tuleb. Aga romaan ehk istub tõesti rohkem neile, kellele võimsate looduskirjeldustega tolkinistlikud eksursioonid meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Päris hää. Olin varasemalt lugenud Meremaa seeriat ja Pimeduse pahemat... ning pean ülema, et ei jätnud nad just erilist muljet. Nüüd sain eelarvamusest üle ja hakkasin Haini-seeriat otsast purema ja üllatusin meeldivalt.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Mõlemal lugemiskorral oli tegu toreda lugemiselamusega. Ilus ja värvikas plaaneediseiklus, mis mõnus lugeda ning samas annab ka mõningast mõttetööd.

Miinuseks eelkõige teatav monotoonsus... noh, et matkavad ja matkavad ja matkavad. Lõpuks jõutakse kohale ning siis laheneb ilmvõimatuna näiv ülesanne otsekui möödaminnes. Plussideks hea kirjanduslik tase ja lummav meeleolu. Samuti meeldis suurepärane science fantasy laadis maailm.

Hinne neli sai pandud just miinuseid ja plusse arvesse võttes. Kirjaniku esikromaanina on tegu väga tugeva tekstiga. Põhiliselt langetas hinde neljaks see, et teiseks lugemiseks oli romaan praktiliselt ununenud ning vabanduseks ei saa olla, et nende lugemiskordade vahele jääb 16-17 aastat. Viieväärne romaan ei unune ka sellise ajavahemiku peale.

Vene keeles on romaani pealkirjaks enamjaolt «Планета Роканнона»... ka sellel tõlkel, mida mina lugesin. Samas esineb ka teisi tõlkeid ning pealkirju «Мир Роканнона» ja «Роканнон». Tõlkijate nimesid vaadates võib oletada, et need viimatinimetud on paremad tõlked...
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Triinu Meres

Gort Ashryni III osa tõi selle teose jälle meelde. Oli rõõm üle lugeda
Üldiselt mõtlen raamatust samuti nagu eelarvustaja Jüri Kallas, aint et panen ikkagi viie. Mitmed detailid olid ikkagi eredalt mälus alles ka ju!
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles