Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1957; april
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Minu nimi on Joe»
«Horisont» 1978; nr 2 – nr 5
autorikogu «Taevarahvas» 2008

Tekst leidub kogumikes:
  • Horisont
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
13
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (18)
Jüri Kallas

Lihtne SF lugu.

Inimesed koloniseerivad Jupiteri. Kuna me kõik teame, mis on Jupiter, siis on ka kohe selge, et koloniseerida tuleb seda hiidplaneeti kuidagi kaude... näiteks pseudode abil. Pseudod on miskid kentaurilaadsed... sorry, esialgu on Jupiteril vaid üks pseudo – Joe. Joed juhib orbiidilt operaator Edward Angsley, ratastooli aheldatud tohutu tahtejõuga mees.

Tekib probleeme, mis muidugi lahendatakse... aga see polegi nii oluline... oluline on hoopis see õhustik, see visioon. Lugege!!!

PS: Milleski meenutab see jutt seda deserteerumise lugu Clifford D. Simaki romaanis «Linn».
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Avo Nappo

Lugu ol tõesti vägev! Aupaklik kummardus ka tollasele Horisondile. Mis Simaki "Linna" puutub, siis praktiliselt samasuguse ideega oli ka Ben Boval mingi lyhiromaan.. nimi ei tule kahjuks meelde. Aga "Joe" oli neist raudselt kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mingi invaliidne tegelinski juhib ühte sedasamust pseudot ja annab oma teadmisi tollele edasi. Ja otsustab lõpuks jäädagi selle sellina Jupiterile (parem ikka seal tervena, kui invaliidina kuskil kosmosejaamas). Sihke mõnus lugu teadvuse kahestumisest. Tuletas pisut Linna meelde küll tegelt. Vahet ju pole kas need Jupiterielukad on pseudod või mingisugused lippajad. Põhimõtteliselt sama idee. Ja muidugi lugege kui kätte saate.
Teksti loeti eesti keeles
Veiko Kastanje

Üks juttudest, mis omal ajal vanu Horisonte ja Noorusi lappama pani. Suhteliselt väheseid jutte, mis on kirjutatud sellest, et kui ei anna muuta planeeti, tuleb ümber teha kolonistid. Ja on ka tõesti hästi kirjutatud. Huvitaval kombel on Jupiteri puhul sama ideed tõesti arendanud ka Simak, ehkki mitte iseseisva jutuna.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Pole päris minu maitse järgi lugu - ei olnud nagu ühtki tegelast kellele kaasa elada, sisu meenub kuidagi läbi udu ja mustvalgelt, aga sellegi poolest on ta "Linnast" iga kell üle.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Võimalik, et mu kõige-kõige esimene kokkupuude ulmega, lugesin nii 7-8-aastaselt. Lugu, mille hingeminevad visioonid ja õhkkond siiamaani meeles on. Kõrgeim hinne vähimagi hinnaalanduseta.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Kindlalt kõige parem lugu sellelt autorilt, mida lugenud olen. Mis iseenesest midagi ei ütle.

Kosmoselood pole just mu lemmikud. Ja SFiga on ka suhted suht neutraalsed. Kui aga mõelda, et hääl tasemel SF on ikka kohe päris hää, siis miks mitte lugeda ka seda þanri kirjanduse hulka kuuluvaks.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Minu mäletamist mööda olid seal Horisondis ka päris kenad illustratsioonid. Aga võimas kontrast töötas: metsik, inimkehale hävitavalt mõjuv keskkond ja uut keha asustav "vaim", mis "eelmises elus" ei suutnud keha püsti seismagi panna.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Olgu täpsustuseks öeldud, et mitte Simak ei arendanud Andersoni ideed edasi, vaid vastupidi - Simak kirjutas oma jutu üle kümne aasta varem. Tegelikult aga usun, et need lood on kirjtuatud teineteisest sõltumatult.

Sekundeerin Kristjan Sanderile - "Deserteerimine" oli parem: sügavam ja samas ka naljakam. Lugesin seda viimati kindlalt üle viie aasta tagasi ja sisu on siiani meeles. Andersoni lugu aga vaevalt viis päeva tagasi ja hakkab juba vaikselt ununema.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Tegelikult üsna etteamatav lugu, mitte detailideni, kuid suures plaanis küll. See muidugi ei tähenda, et tekst mulle meeldinud poleks. Meeldis, kuid ootasin, või pigem lootsin, natuke teist lahenduskäiku. Autori valikud aga on täiesti põhjendatud ja loogilised ning toimivad ka sellisel kuijul täitsa hästi. Mina Simaki linna nii hästi ei mäleta, et selle jutuga võrrelda, kuid mulle meenutab see lugu oma olemuselt James Cameroni megahitti "Avatar". Ilmselt ei pea ma vist mainimagi hakkama, kumb mulle rohkem istus. VIis
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Kuidagi nagu tuim ja lootusetult vananenud (tegevus toimub kindla pinnaga Jupiteril, kus kasutatakse jääst tööriistu ja janu puhul rüübatakse vedelat metaani jne), kuidagi tuim lugu, mis muidugi on juba tuttav 70ndate Horisontidest Edgar Valteri illustratsioonidega, mis annavad loole päris kõvasti juurde. Paljas tekst on tuim ja igavapoolne, mõistatus, miks K-torud läbi põlevad pole ka eriline mõistatus - Anglesey tahtmine olla Jupiteril lihaseline kentaur selle asemel et ratastoolis vegeteerida ja mähkmeid kanda on algusest saati väga läbinähtav. Simaki "Deserteerimine" kargab kohe pähe, nagu eelarvustajatelgi, Simak on aga palju parem.

1970ndate tõlge on oluliselt parem uusvariandist. Vanemast versioonist meenuvad mitmed mahlakad väljendid ja ütlused, uues versioonis tundub kõik aga selline kohitsetud, tuim ja värvitu. Lugu ise saab nõrgapoolse "nelja".
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles