Väikses alevis, mille nimeks Suur-Wooton, elavad erisugused inimesed: head, halvad ja vahepealsed, nii nagu ikka. Alev on tuntud oma kokakunsti poolest ja traditsioonist pidada iga 24 aasta tagant üks Suur tordisöömine, millest saavad osa võtta ainult 24 last. Tordi tegemise ülesanne jäi MeisterKoka õlule, mõne halvema iseloomuga koka puhul, Õpipoisile. Ja ükskord, kui Meistriks sai üks "mitte-nii-hea-kokk", otsustas ta (ja see oli üks väheseid otsuseid, mida ta Suure Koogi meisterdamisel tegi) et paneb koogi sisse igasugu träni: mündid, raudvidinad jmt. mis laste hambaid murravad. Ja 25`ndaks asjakeseks pani ta ühe tuhmunud haldjatähekese. Täheke oli ainus, mida koogiviilude seest ei leitud. Meister Kokk pidas haldjatähe kadumist üheks igavesti kavalaks Õpipoisi vingerpussiks. Kes lastest leidis tähe? Mida andis üks täheke lapsele? Kuhu viis see täheke tähe-saaja? Ja mis sai tähekesest lõpuks? Terve rodu küsimusi, mille vastuseid võib leida ainult muinasjutulises lookeses, mis viib lugeja Suur-Wootonist haldjamaadeni välja ja mis jutustatud sellise siirusega, mida vähesed kirjanikud oskavad paberile panna. "Suur Wootoni Sepp" on haldjalik muinasjutt, mille lugemist ei tohiks ükski täiskasvanu häbeneda. Ammugi siis veel Sina, kes sa loed seda arvustust.
