Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dmitri Bilenkin ·

Proverka na razumnost

(jutt aastast 1972)
https://archive.org/details/diogenese-latern/mode/2up

ajakirjapublikatsioon: «Iskatel» 1972; nr 2
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Intelligentsi proov»
antoloogia «Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte» 1976

Tekst leidub kogumikes:
  • Eesti Raadio
Hinne
Hindajaid
11
8
1
1
0
Keskmine hinne
4.381
Arvustused (21)

Iseseenesest hea lugu Kontakti teemal. Midagi selle loo juures mind siiski häiris, umbes nii nagu maitsetu soust kipub kogu prae-kartulite taset alla kiskuma. No ei ole ja kõik. Lugu iseenesest lihtne: tundmatul planeedil püüab uurimisekspeditsioon tundmatuid loomi ja nii muuseas haarab võrku ka mõned mõistusevennad. Siit hargnebki arendus igivanal teemal: kuidas teha teistele selgeks, et oled intelligent. Ja mis sellest kõik välja tuleb.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest hea lugu tõesti ja mind see miski ei häirinud. Mulle jäi see satikate ärkamisvärk ainult natuke segaseks. Ja miks nad sussidele hapet valasid?
Teksti loeti eesti keeles

Kuulsin seda lugu kunagi Eesti Raadio Jututoas. Hea oli!

Tunduvalt hiljem sattus mulle kätte see «Diogenese latern» – jutt oli ikka niisama hea. Hakkasin hoolega Bilenkini lugusid otsima... otsisin ja leidsin ja lugesin ning umbes 50% ulatuses ei pidanud ka pettuma... hea intelligentne ja filosoofiline kirjanik.

Üleeile öösel lugesin ma seda juttu taas – peaaegu niisama hea, kui varemgi. See peaaegu on tingitud sellest, et mõned asjad toimuvad jutus natuke liiga lihtsalt ja kähku... aga eks ta olegi üks kosmoseajastu mõistulugu ning sellisena on ta hinne viis õige pisikese miinusega.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Lihtne ja selge. Pane aga miski intelligentne(???) elukas kuskilt planeedilt pihta ja küll sa siis pärast näed. Umbes sama mis Robert Silverbergil see lugu (Something Wild Is Loose).
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe täiesti erinevat tüüpi intellekti kohtumisest. Lugu aga ei tõmmanud kaasa, jättis külmaks. Seepärast neli.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Idee ja teostus oplid ka head. Kuid nagu eespoolgi mainitud jäid mõningad asjad segasteks. Oli veel huvitav lugeda sellepärast, et see ei olnud mingi klassikaline ulme. Selles mõttes, kus on mingid kollid kes koguaeg jällitavad ja retsivad, kui kätte saavad. See oli huvitav, et need kollikesed käitusid vastavalt inimese käitumisele. Kui pani inimene lõksu üles tegi ka koll midagi paha. Kui inimene parandas enda vea parandas seda ka koll. Vahelduseks igati hea lugeda. Meeldis ka see viis kuidas kirjanik kõik lahendused loogiliselt ära lahendas ja ei võtnud mingeid vastuseid nii-sama n.ö. õhust.Väärib igati nelja. Viit ei tahaks eriti panna kuna oli mõningaid arusaamatusi, vaatamata kõigele, sees.
Teksti loeti eesti keeles

Olen midagi sellist kusagilt kunagi lugenud. Ausalt öeldes ei mäleta täpselt, aga kole tuttav tuli kõik ette. Tegelikult vist ongi väga raske midagi rabavalt uut kirjutada. Nii et igati neljavääriline jutuke. “Galaktilisse pimedusse mähkunud triikraud hiilib kurjakuulutavalt magava kosmonaudi öösusside suunas...” No kas pole armas?
Teksti loeti eesti keeles

Väga meeldejääv jutt. Võõra mõistuse poolt oma keha funktsionaalne kohandamine oli suurepärane leid.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu meeldis, kuid mitte parim sellest kogumikust. See kogemata kaasavõetud intelligentse eluvormi idee on päris tore, kuigi mitte ainulaadne; muutuvad kehad on aga juba parem. Neli. Plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea jutuke ju. Kõik jutu elemendid korralikult kohal.
Intriig - tüüpiline venelik sumatohha, keegi pannakse peldikusse kinni, kellegi toatuhvlid on ära reenatud, keegi näeb viirastusi ja arvab, et on hulluks läinud.
Point - ei olegi keegi hulluks läind, hoopis võõrplaneetlased on ...
Häppi end - kõik saavad kõigist aru, vaenlased lepivad ära, kõik teevad head ja parandavad pahateod ja on iseendaga rahul.Ilus lugu.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu ajas mind juba koolis ("Diogenese laterna ilmumise ajal olin ca 15) vihale oma maakerasuuruste loogikaaukudega. SF-i kirjutades tuleks zanri reeglitest kinni pidada - Conanil on lubatud vastaseid lihtsalt nottida, sest kohe alguse on ära öeldud, et ta on tugevam ja kiirem. SF-i puhul on pisut mõtlemist vähemalt minu tagasihoidliku arvamise kohaselt kohustuslik. See jutt ei ole lihtsalt väärt pikemat analüüsi, mainin vaid, et lugedes jäi Tsivilisatsioonide Kohtumise Filosoofiline Iva (kui seda seal oli) iga kahe lause tagant korduva mõtte taha - "... no miks nii lollisti..."
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast on paljudes juttudes tulnukad eluvõimelisemad inimestest. Paned mutuka potti, aga tema tuleb läbi kaane välja. Ja parandab poti kohe ära, kui ta vabaks lastakse.
Nüüd mõtleme vastupidist. Tulnukad röövivad maa pealt mehikese. Panevad puuri ja tahavad temaga katseid teha. Mehikesel õnnestub puurist plehku panna. Tavaline lugu (see on nagu tavaline pesupulber, millele vastandub eriline toode) jätkub kaklusega hea inimese ja pahade tulnukate vahel. Tulnukate laev vallutatakse ja saab inimese omandiks.
Seekord annavad tulnukad inimesele andeks, sest taipavad, et sellel on mõistus peas, ei tee katseid ja lasevad ta ilusasti koju. Inimene jälle parandab tänutäheks tulnukate kõik lõhutud seadmed ära. Lugu lõpeb suure sõprusega. Heleroosa lõhnav paradiis.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmilises pimeduses hiiliv triikraud oli ääretult armas!

Idee, et tulnukad võivad ka head olla, on noh, päris mõistlik. Vähemalt ei saanud mehed tõmmata.

Nojah, mitte päris minu maitse, aga Bilenkinit loen edaspidigi.

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa panna paremat hinnet loole, mida on mitu-setu korda erinevatest kohtadest ja erinevates keeltes loetud, kuid alles poole peal suudad meenutada, et mis toimub ja kuis saab. Otseselt midagi nagu etteheita ei ole, aga pole seda tunnet, mis kuulub hea asja juurde. See on sama nagu vahe söömise ja laadimise vahel: ühte teed ellujäämise eesmärgil, teist m6nu pärasst.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mõnus ja hea käiguga lugu, mis tekitab pärast lugemist umbes samasuguse tunde hinge nagu oleks just vaadanud Kolmanda planeedi saladust...
 
Atmosfääri loomise ja loo sujuva kulgemise eest maksimumpunktid.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin panna hindeks 4,5 (sest "miski jäi puudu", nagu mitmed eelarvustajad on ammu juba öelnud), aga ei saa. Seetõttu otsustas hinde masin, mis võitis sõja.
Teksti loeti eesti keeles

Võib-olla pisut naiivne jutuke kontaktist/konfliktist võõrtsivilisatsiooniga, aga ladus ja hästi jälgitav. 
Loo moraal: Ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles