Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Karen Orlau ·

Hirmu suured silmad

(jutt aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»
Karen Orlau «Sealtmaalt» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
4
11
3
2
0
Keskmine hinne
3.85
Arvustused (20)
Kristjan Sander

Suht tava- ja kekspärane jutuke, hästi kirjutatud, kuid sisu poolest shabloonne tondilugu. Virisen jätkuvalt eesti õuduskirjanduse kallal - rohkem originaalsust, seltsimehed! Ei piisa B-filmidest nähtud süzheedest, pange ajud tööle! See viimane ei käinud küll Orlau kohta, pigem praeguste meie "õudukate" kui nähtuse kohta.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Hakkasin juttu lugema ning mõtlesin, et – näe! – Karen Orlau on mingi totaka juturäbala valmis treinud...

Lugesin ning tasapisi hakkas jutt tööle, kuniks... ja saabus lõpp. Puänt suure algustähega! Juba kaks päeva mõtlen selle loo peale... seepärast pole isegi tervet ajakirja veel läbi lugenud...

Miks neli? Midagi on jutus puudu... ütleks, et sedavõrd leidliku ideega jutt vajanuks originaalsemat süzheed?

Vastukaaluks eelarvustajale väidaks, et just sisu polnudki shabloonne, see väline teostus oli, setting ja kirjeldused olid kah shabloonsed... aga see on vaid minu tagasihoidlik arvamus...
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Viriseda eriti pole põhjust. Sellises vormis, nagu asi meile esitati, oli ta täiesti tasemel. Puänt klappis ja andis eelnevale mõõte ja mõtte. Orlau oskab jubedust eimilleskti välja imeda ja seda (parematel päevadel) ka veenvalt kirjeldada.

Mulle on tema juures alati meeldinud süzhee läbimõeldus ja tungimine peategelase hinge. Samas, on just see viimane moment põhjuseks, miks lood kipuvad tal kohati liiga heietuslikeks minema. Orlaule on omane igas jutus luua üks kangelane, kelle silme ja teadvuse läbi kogu tegevust süviti edasi antakse. Autor elab oma kangelase maailma väga sisse - kohati liigagi. Seepole iseenesest halb. Aga arvestades Orlau head tehnikat ja fantaasiat, oleks põnev tema sulest lugeda mõnd lugu, kus ta autorina rohkem kõrvaltvaatajaks jääks, enam detailidel ja dialoogil tegutseda laseks. Orlau jutustab küll hästi, olen nõus, kuid kui proovida pisut lakoonilisemalt? Kord vist juba kirjutasin, et autor ei pea oma kangelaste kõiki emotsioone pikalt lahti kirjutama. Võib see olla ka minu isiklik probleem - aga ma tõesti ei soovi kogu aeg ainult tunnetest lugeda. Kuigi selle loo puhul see vast nii ei häirinudki...

"Hirmu suured silmad", eriti keskosa tõi mulle meelde õudusfilmide ühe kõige totakama süzheejätke - habras naitserahvas üksi pimedas ruumis (keldris näit.) laibamägede keskel hallootamas: "Hei, on siin keegi? Billy, miks sa ei vasta?, Halloo!!??" selle jutu lõpu puhul pole see nagu päris case, aga see sinna taharuumi uurimaminek ja hüüatus "On seal keegi?" no lihtsalt tõi need filmid meelde ja võimalik, et pisut langetas ka hinnet.

Vahepeal kippusid Orlau lood liiga Anne Rice`i järgi hingama. Ei tea, kas tahtlikult või mitte aga "Vaskraha" ja "Mängureeglid" andis oma inspiratsioonist küll selgelt märku. "Suurte silmade" mant oli see õnneks ära kadunud. Loodan siiski, et autor suudab edaspidi ka pisut keerukama käiguga lugusid kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Käesoleva jutuga on Orlau saavutanud selle, mida tahtis. Ja kuna ta pole midagi tahtnudki, siis pole ta ka midagi saavutanud.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Üllatavalt talutav, arvestades Eesti õuduskirjanduse üldist taset. Ehkki talle võiks ette heita tavapärasust, tõstab hinnet üles kirjutamisoskus, mis Orlaul on kathlemata üsna hea.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Igav hakkas. Algus lubas üht-teist, kuid poole peal mõistsin, et siit ei tule enam midagi. Lugu oli tühi. Pea-aegu sisutu. Mitte midagi köitvat, peale ladusa teksti. See lõi mõnusa atmosfääri, aga suurt midagi ei päästnud. Head ideed on vaja, kallis neiu!
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Õudukad on asi, mida ma tavaliselt ei loe. Peapõhjus selles, et nad ei ole hirmsad, vaid tihtipeale lihtsalt halenaljakad. See jutt on meeldiv :-} erand.

Ilmekaid detaile kasutades suudab autor väga tabavalt kirjeldada seda kõhedust, mis tekib tundmatus pimedas kohas ja mis sunnib tahtmatult iga krõpsu peale võpatama. Väga selgelt tuli meelde lapsepõlv, kui elades vanas puumajas tuli õhtuti pimedas alati ennast ületada, et külastada käimlat, mis asus pika valgustamata koridori teises otsas. Tihti lõppes see justnimelt iseenda sugereeritud kabuhirmus jooksuga.

Brr!
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Suurepärased kirjeldused ja atmosfäär. Lõpp aga tuli kuidagi järsku ning jäi kuidagi poolikuks: oli siis tahavaatepeeglist nähtu vaid Andra krussis närvide sünnitis või midagi muud...?
Teksti loeti eesti keeles
Karl R.Oven

On tõsi,et hirmul on suured silmad ja selles õudusjuttus (mis on minu meelest parem kui "Vamp ja vaskraha" ja "Etendus punases teatris") on peategelaseks Andra (ja ka lugeja) silmad hirmust pungis.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Minu arust on seniloetutest vaid kaks-kolm Orlau teksti sellest paremad. Siiski ei oska kohe kuidagi põhjendada seda nelja.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin enamat. Orlau hoidis pikalt pinge all, kuid mingi hetk ma juba teadsin lõpplahendust -- vist sellel momendil kui tegelane pajatas koletiste näljast. Lugu rahuldas lugemisvajadust, aga arvan, et oleks saanud ka paremini kirja panna. Muide, mis sai poemüüjast?
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Hästi pinget kruvitud ning m6nusalt kirja pandud. Maksimumist jääb puudu see, et oleks hirmsal kombel tahtnud rohkem originaalsust.
P.S. Vean kihla, et tegelikult oli bensukana m6eldud Shelli, mitte Texaaco`t
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Mulle see jutt igaljuhul meeldis, ehkki, ma ei tea, kas Orlau paneb tahtlikult mingit musta huumorina mõjuvat campi või kukub see juhuslikult välja.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Täitsa korralik rahva seas leviva linnajutu (urban legend) töötlus. Orlault hea pinge kruvimine ning naistegelase sees kasvava hirmutunde edasi andmine.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hästi kruvitud pinge, aga midagi jäi nagu siiski puudu. Mul tekkisid ka küsimused. Mis sellest bensurahast sai? Kas see on siiamaani seal kabelis alles?
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Kui keegi on pikalt magamata, öisest autosõidust näiteks, siis ta peaks olema suht väheerutuv et mitte öelda ükskõikne.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles