Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Jaan N. Klein ·

Nälg

(jutt aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
0
2
6
5
3
Keskmine hinne
2.438
Arvustused (16)
Kristjan Sander

Kehatute kollide teemat on juba nii palju kedratud, et millegi hea loomiseks selles võtmes peab ikka VÄGA originaalne olema. Lugu, mis võis olla värske 19. sajandi keskpaigas, pole seda 20. sajandi lõpul enam mitte. Tunneb tüüpilise algaja jutu hõngu, eks sellistega ole vist kõik alustanud. Plusspoole peale tuleb kanda see, et autor on siiski viitsinud tiba tööd teha (mitte küll ülearu, aga siiski!) ning pole piirdunud üheleheküljelise mõttetu laastuga - mitte et pikkus sellele loole erit palju juurde annaks, asi on pigem selles, et antud loo mõjul võib autorilt siiski edaspidi midagi paremat oodata, kui ta mingi originaalsema ainese leiab.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Ma ei pea ennast just eriliseks asjatundjaks kaljurahnudel ellujäämise koha pealt aga midagi söödavat oleks seal siiski pidanud leiduma. Merekarpe näiteks, või siis vetikaid. Ja oma liha söömise asemel oleks võinud lihtsalt juua paarsada grammi verd (pool liitrit peaks olema veel suht mõistlik kogus, mis jalgu alt ei niida) ja proovida mõnele suuremale pinnamoodustisele ujuda (surm siin või Siberis!), kui ta juba selline võitleja tüüp oli. Arvestades selle järgi, et seal kajakad ringi tiirutasid ei oleks see (suurem saar, manner) tohtinud _väga_ kaugel olla. Aga noh, tagantjärele tark oskab igaüks olla. Minult nõudis selle loo lõpunilugemine veidi pingutamist ja mingit õudusmomenti küll ei tekkinud.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Kolme teenib jutt eelkõige autori kirjutamiskogemust arvestades...

Autorile tuleb plussiks märkida just seda, et ta suutis paar korda pisut üllatadagi... st. jutt ei lohisenud mööda tavalist kohaliku õuduskirjanduse rada. Loos oli teatavat gloobalset apokalüptilist haaret ning see polnudki kõikse naeruväärsemalt esitatud...

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi tekst ise teabmisasi pole, lubab see autorilt edaspidi midagi siiski oodata.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Ei onud üldse muljetavaldav. Ei saanud isegi eriti aru, mis see siis lõpuks oli mis kogu maailma elusolendid nahka pani. Oli siis selle mehe vaim, kes suurest elulootusest ennast ise ära sõi, või oli see lihtsalt näljatunne. Ja miks siis nii, et kui ta kõik elusolendid nahka pani sai tal isu täis. Loogiliselt võttes nälg kui tunne ei ole võimalik hävinema ja kui see oligi vaid tunne siis oleks pidanud tühjas maailmas edasi eksisteerima. Pealekauba oli algselt tegemist inimesega kellel see tohutu nälja tunne tekkis. Sellisel juhul oleks iga inimene püüdnud hoopis loomi või söönud mida iganenes, kuid mitte ennast. Kuna tegu oli ikka saarega siis, kui tõesti muud ei ole, oleks siit-sealt leidnud kasvõi rannale uhutud kalu. Ja taimi oli seal saarel ka kindlasti olemas. Aga noh kuna tegu oli ikka ulmekaga, siis ei saa ju nälgjal lasta endale toituotsida vaid peab ennast sööma sundima.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Kuidas sai nälg saarelt Ameerikasse? See on jutu suurim puudus. Kuu oksendas ja päike kahetses -- mina ka kahetsen.Nagu Jürka märkis: on näha, et autor on võimeline paremaks.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Veider, kuid kahvatu ja hall lugu. Ei paku ta suuremat lugemisnaudingut. Kahjuks tuleb nentida, et üllatavalt palju kasutavad Eesti õuduskirjanikuid ideid, mis mujal maailmas olid kasutusel juba eelmise sajandi lõpul-selle sajandi algul. Mis teha? Kirjanikud tuleks vast rohkem lugema panna, ka vanemat kraami, et nad näeks, kuivõrd palju ja kuivõrd paremini on üsna saranase ideestikuga jutte kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Saast. Satyrosega 100 % no~us. Andestatav vaid siis, kui autor viiendas klassis käiks. Minu isikliku arvamuse kohaselt viletsaim lugu, mis Mardusest loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Karl R.Oven

Jutt sellest kui tugev võib olla elu ja nälg ning ühe inimese tahtejõud.Nii tugevad,et võivad eksisteerida isegi pärast keha hävimist.Ja nälg on neist kõige võimsam...
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

"Kuu oksendas ja päike kahetses - mina ka kahetsen". Nii kirjutas austet Taivo Rist oma arvustuses. Olen sellega 100% nõus. Selliseid asju kirjutati 19. sajandil, mitte aga praegu.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Võibolla paneks ka kolme, aga vaja on tõsta seda keskmist hinnet. Päris talutav tekst inimese vastupidavusest. Lõpp tundus kuidagi väga imelik.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Paar loogikaviga tilbendas sees ja lõpp oli nõrk. Algus ebaloogiline ning ebainimlik. Kirjeldused ülepingutatud. Plusspooleks tooks kirjutamisoskuse.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Eintalule võib ta küll pika puuga ära panna, kuid paraku midagi uut ja huvitavat pakkuma ei kipu. Kirjutada oskab, kuid uudsust oleks kah mingil määral vaja siiski.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Peamine etteheide loole: ei k6la usutavalt. Mulle meeldib fantaasialend, kohe väga meeldib, aga mingisugune moment, kus v6iks noogutada ja leida, et miks ka mitte, tegelt v6ib ju nii olla kyll. Neli ratsanikku on ju kena kujund, aga neid nyyd niiväga personifitseerima hakata (ehkki surma puhul seda tehakse suht suure auruga) ja seda kudagi isegi poolt6siselt v6tta on minu jaoks natuke liiast.
Teksti loeti eesti keeles
Triin Põldra

Inimene, kes selle loo kirjutas, oskab ilmselgelt kirjutada, sest tekst voolab ladusalt, mis sest et kummalisi radu mööda.

Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).

Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles