Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Murray Leinster ·

Exploration Team

(jutt aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1956; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Uurimismeeskond»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
1
2
1
0
Keskmine hinne
4.579
Arvustused (19)

Seda lugu lugedes võib silmanurgast pisarakese pühkida: olid ajad ja olid mehed, kellele seliseid lugusid kirjutati... Kas tõesti ainult OLID? Üsna karm kosmoseseiklus. Planeedil, mis kubiseb vaenulikest eluvormidest (ja peidab enda põues hulganisti hinnalisi loodusvarasid) luuakse kaks kolooniat: üks, ametlik, mugavate tsiviliseeritud inimeste ja tohutu hulga robotitega; teine, illegaalne, "Kodiuse Kompanii" poolt. Viimane on asustatud küll ainult ühe inimese poolt, kuid viimasel on abiks raskete planeetide hõlvamiseks arendatud koduloomad - mutantkarud. Ühel ilusal päeval (õhtul) saabub planeedile Kolooniate Inspektsiooni inspektor... kellele meeldivad "piirialade" lood, lugegu kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka meeldis. Olid sellised kosmosecowboyd. Ja üks neist ratsutas ka vahepeal. Mis sest, et karu seljas.
Teksti loeti eesti keeles

Vaat selline peabki üks õige seiklusulme olema!!! Nappide vahenditega antakse karakterid ja setting, aga samas on need napid vihjed äärmiselt värvikad. Ning kõik muu tekstiruum kulub aktioonile, mis on ühteaegu nii pingeline kui ka motiveeritud. Tulemuseks ongi tekst, mida võib praktiliselt planetaarse kosmoseooperi etaloniks pidada. Ega see lugu ka asjata Hugo-auhinda saanud. Ning kõikvõimalikud antoloogiad on ka maiad seda teksti taastrükkima. Lihtsalt hea lugu, mille üle on ka pisut mõelda võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea seiklusulme. Jack London kosmoses. Millegiga ei ole üle pakutud. Ja ainet järelemõtlemiseks jäeti ka.
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleva antoloogia parim jutt!!! Briljantne lugu!!! Nagu eespool öeldud, see on kosmoseooperi etalon. Tõesti võimas. Keskkond, kus tegelased tegutsevad on väga vinge. Selge on selle ohtlikkus (need niiöelda ebatervislikud röövloomad) ja seal tegutsevate tüüpide kangelaslikkus. Illegaalse kolonisaatori seiklused on väga värvikalt kirjeldatud. Lisaks on siin omamoodi moraal, et ega need robotid nii head ja kasulikud ei olegi, inimene saab isegi hakkama. Hindeks on kindel, mitme plussiga "viis".
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Aaaaaaaaargh!!! Vot sellises stiilis lood mulle meeldivad. Kangelased vs. metsik loodus. Annihilaator kätte (käesolevas loos vist kasutati küll mingit muud riistapuud selle platoo puhastamiseks) ja muudkui edasi!
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah.

Tuleb vist välja, et mulle seiklusulme kui zanr ikkagi ei istu. Ma olen alati arvanud, et mulle meeldivad jutud, milles räägitakse ajast, ükskõik mis nurga alt; filosoofilise alatooniga ulme; ulmeliselt metsik huumor; isegi Simakilik humanism meeldib mulle. Kosmoseseiklused ning seiklusulme üldse jätab mu tegelikult üsna külmaks. Nii oleks juhtunud ka selle looga, kui seal poleks olnud huvitavat psühholoogilist analüüsi.

Teksti loeti eesti keeles

Mutantkarud on toredad loomad küll, aga kogu see robotitevastane retoorika mõjus kuidagi loosunglikult ja häiris kangesti.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma noorena esimesi kordi seda juttu lugesin, siis meeldis see mulle tohutult. "Tõeline kosmoseseiklus" nagu keegi enne väljendas. Samas, mida aeg edasi, seda vähemsümpaatsemaks on asi muutunud. Tulevad mingid vennad, leiavad, et neile kohalikud ei meeldi, ja kukuvad neid siis hävitama?!?! Kamoon..., nii need asjad küll mitte mingil juhul käia ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Jah - olingi teismeline kui seda lugesin :)

Siiani on selline mõnus nostalgiline mälestus. Piisav, et hinnata maksimumile veel tänagi. Võibolla peaks üle lugema? Tekkiks ehk mõni erinev mõte...? Igatahes ei peletanud see mind tol ajal ulmest kaugemale, pigem ikka kutsus lähemale.

Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal "Lilledest Algernonile" lugedes jättis "Uurimismeeskond" väga hea mulje ja äsjane ülelugemine autori maakeelsest esikkogust kinnistas seda muljet.

"Colonial Survey" tsükli kontekstis tundub "Uurimismeeskond" küll veidi kummaline-selles loos jätab inspektor Bordman pigem sellise kergelt eluvõõra ametniku mulje, kelle puhul oleks raske uskuda, et ta on varasemas elus mänginud olulist rolli mitme koloniaalmaailma hävingust päästmisel.

Teksti loeti eesti keeles

Kaur Virunurm 15 aasta tagant -- kui see jutt on teismelistele, siis on suur osa mu 63-aastasest kerest ikka veel teismeline... kuid see polegi tähtis. Andke inimesele, mis inimlik ja robotile, mis robotlik. Ehk: ärge pugege masinate seljataha.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles