Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Uskmatuse hind

(lühiromaan aastast 1999)
https://algernon.ee/node/376

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1999; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
11
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

See lugu on tipptase, millelt Stalkeri 2000 vaid autor ise ilmselt veel avaldamata looga ära napsata võib. Ehe ja maalähedane Eesti õudukas, mille miljöö võiks hingelähedane igale eestlasele olla.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, selline imearmas etnohorror... Vaid yxikudpisiasjad on silma riivamas, aga muidu parim lyhiromaan aastal 1999, mis Eestis kirjuatud ja minu silme ette sattunud. Sisust ehk nii palju, et ykx linlane tuleb taas koju, Kagu-Eestisse, ja satub seal kokku nii iidse ja heasoovliku kui ka iidse ja kurjaga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, millele pikemalt mõtlemata ja millest pikemalt lobisemata võib viie ära panna. Eriti tuleb Harglale au anda selle eest, et too etno osa ei muutunud kogu loo vältel kordagi domineerivaks, vaid kõik oli algusest lõpuni perfektselt tasakaalus, mistõttu sündmustik ei kaotanud hetkekski sidet ka tänapäevaga ja pinge püsis stabiilsena. Jälle üks hea näidisjutt igale eesti ulmekirjanikule.
Teksti loeti eesti keeles

Meisterlik lühiromaan, kus autor algul aeglaselt kaarte avab ja lõpuks hoogsa action-õuduse peale üle läheb.Lugu sobiks ka võõrkeeltesse tõlkimiseks, sest Eesti-settingut on kasutatud ülimalt efektselt.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle üldiselt pikad sissejuhatused ei meeldi, nagu ka siin. Kogu selle info oleks pidanud vaikselt poetama teksti sisse, mitte nii nagu praegu. Mida lühem tekst, seda kiiremini peaks asja juurde asuma, kuigi eluolu ja õhustik on päris hästi edasi antud. Õnneks kogus lugu arenedes siiski pöördeid. Häiris veidi ka see, et kust kohast küll need vanarahva pärimused ja mütoloogia kõik selle looduslapse kätte sattus. Eriti see väikese trükiarvuga raamat ja kiri kuskilt Pihkvas oblastist. Ka paljuvõitu on korrutatud väljendit: "uskmatuse hind"
Algul oli lugu päris usutav, siis läks aga muinasjutuks kätte - noh see tuldsülitav põrgukoer ja tüüpiliselt kinnikiiluv püss. Kokkuvõttes hea tekst, aga kahjuks puändita. Miks puändita? Sest miks muidu oli sisse toodud salapärase päritoluga Varro, kui ikka mustaks hobuseks, kelle kaela pärast kõik ajada.

Tsiteeriks siinkohal ka Harglat ennast:
"Ah jaa, hundid! Hunte on meil ulmejuttudesse väga palju sattunud, eriti viimasel ajal. Tea kas kuidagi seoses nende arvukuse kasvamisega või?" (Ka "Baiita needuses" on hundid aktiivsed - nii et ei pääse ka Hargla ise nendest.)

Teksti loeti eesti keeles

"Uskmatuse hind on ränk" -- selline etnomoraalitsemine hakkas pikapeale ära tüütama. Kenakesti läbimõeldud, oskuslikult kirja pandud ja omade puändikestega lühiromaan, aga Hargla puhul jääb sellest siiski väheseks.
Teksti loeti eesti keeles

Oleksin ma sattunud lugema "Uskmatuse hinda" tema ilmumise aastal, oleks hindeks olnud kindel viis. Praegu aga tundub teostus küll eeskujulik, üksikuid häid detaile on palju, kogu loo lahendus aga on kuidagi liiga lihtlabane.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen siinkohal õige mitme eelarvustajaga ühel nõul. Lühiromaani hinne ilmumisejärgselt oleks olnud kindel "viis", aastal 2013 aga paraku nõrk "neli". Ja see "etnomoraalitsemine" stiilis "uskmatuse hind on SURM" käis ka veits närvidele. Kinnitust leidis asjaolu, et Hargla oli juba varakult päris palju kriminaalromaane neelanud - "hea on tegelikult paha ja paha on tegelikult hea" nipp on ju puhtalt üllatuse ja puändi peale ehitatud kriminullidest pärit. Aga ei, lugu polnud paha, Hargla kohe oskab maailma luua ja jutustada ja kus just täiesti usutamatu leekides põrgukoer ringi ei kalpsanud, võis lugeja end tõepoolest tunda Lõuna-Eesti paksude metsade vahel, koos veidike arhailise murdepruugi ja paganlike uskumuste jäänustega.

Mõnus lugu, aga väikeste pisivigadega. Julgen soovitada, kes veel lugenud pole.

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles